Enesetapjad. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolsosinal, nutuvärin hääles.

      „Zen,” kordas ta nõudlikumalt.

      Tüdruk raputas poissi õlast. Too krimpsutas nägu. Pikkade kuldsete ripsmete vahelisest praost tabas tüdrukut uduse vasaku silma tige pilk.

      „Mine ära, ema,” urises Zen ja tema silm vajus uuesti kinni.

      Sofia võpatas.

      „Kuhugi ma ei lähe!”

      Ta haaras poisil otsustavalt kaenalde alt kinni. Pooleldi lohistades, pooleldi rebides tiris tüdruk lõtvunud keha vannitoa poole. Pisarad nirisesid tiheda ojana mööda tema väikest pehmet nägu allapoole. Oma väikese keha kogu jõudu kokku võttes nügis ta poisi üle ääre vanni. Too ei teinud vähimatki katset vastu rabeleda.

      Sofia haaras hõbedasest dušikraanist otsustavalt kinni. Ta pigistas hambad kokku, tehes järsu liigutuse. Vasakule-üles.

      Jääkülm vesi pahises Zenile lagipähe. Kõhnad käed tegid paar abitut liigutust. Värv voolas ojadena mööda kaunist nägu. Sofia kuivatas pisarad ja keeras kraani keskele.

      Sooja vee käes tegi Zen silmad uuesti lahti. Kunstripsmed kukkusid tema parema silmalau küljest ja kadusid koos äravoolava veega.

      Rentslisse.

      Sofia võttis nuustiku ja seebi ning hakkas ettevaatlikult värvi Zeni näolt maha hõõruma. Poisi rohelised silmad vaatasid temast mööda, nagu poleks teda olemaski.

      See polnud esimene kord.

* * *

      Tükk aega ei saanud Pia aru, miks vastutulevad inimesed teda vaatavad. No mis minuga siis on? mõtles ta segadusse sattudes. Alguses vaatas ta trotslikult vastu. Mõne aja pärast lõppes tal jaks ja ta pööras pilgu tänavasillutisele, tehes näo, nagu ei märkakski ta midagi.

      Laupäeva kohta oli liikvel üllatavalt palju inimesi, kuigi tornikell näitas alles üheteistkümnendat hilishommikutundi. Inimesed rühkisid kärmel sammul edasi ja nende nägudel ei olnud rõõmu. Puhkepäev ei tekitanud neis vähimatki kergendustunnet: aeg oli raha ja seda ei tohtinud raisata. Pealegi võttis aeg aina pikemaid ja kiiremaid samme.

      Poodide suurtel akendel laiutasid väljapanekud, milles polnud suvevarjugi. Päike, sinitaevas ja rohetav loodus elasid vaateakendest sõltumatult. Akende taga seisid tardunud naeratusega puust naised ja mehed, kes olid riietatud tööleminekuks. Võib-olla olid ka nende ilusad puised pead töömõtteid täis.

      Pia pilk eksles väljapanekutel, kui ta neist möödus. Silmanurgas hakkas tekkima mingisugune imelik aisting ja nii muutus ta samm aina aeglasemaks, kuni ta lõpuks ühe suvalise akna ees seisma jäi. „Allahindlus!” teatas sellele kleebitud silt.

      Aknalt vaatas talle vastu erkpunase mütsiga tüdruk, kellel oli seljas musta-valgetriibuline särk, jalas valged põlvpüksid ja musta-valgetriibulised platvormkingad. Aga see ei pannud Piat tarduma. Aknalt peegeldus ka kõik, mis oli tema selja taga.

      Munakivisillutisega kaetud väljak. Purskkaev. Väärikad, nikerdustega kaunistatud majad. Inimesed. Väljakul liikuvad inimesed, kes tulid ja läksid. Inimesi oli palju.

      Nad kõik olid täiesti hallid.

      „Mille kuradi pärast sa kesksuvel mütsiga ringi käid?” imestas Harald ja naeratas heatahtlikult.

      Pia, kes tema kõrval pargipingil istus, ei osanud või ei tahtnud sellele küsimusele vastata. Ta oli parajasti täielikult hõivatud poisi käes oleva õllepudeli silmitsemisega.

      „Miks mullid alati põhjast tulevad? Millest nad tekivad? Kuidas on nii, et alguses pole midagi ja siis äkitselt eraldub mull ja liigub üles?”

      „Eks see on mingi keemiline reaktsioon. Süsihappe dissotsiatsioon,” mõmises Harald.

      „Süsihappegaas on kergem kui see vedelik. Seepärast liigub alt üles… või midagi sellist. Rõhk muutub. Entroopia kasvab. Mina ka ei tea. Ma pole sellele kunagi mõelnud.”

      Mõne aja istusid nad vaikides. Poiss keerutas pudelit, mis heitis kruusasele pargiteele iseäraliku rohekalt kumava varju. Tüdruk vahtis ennastunustavalt oma kinganinasid, samal ajal huulerõngast närides. Kusagilt kaugelt kostis kutsuv rongivile.

      „Pia, miks sina geneetikat õppima hakkasid?” küsis Harald äkitselt.

      Tüdruk jättis rõnga rahule ja tema näole laskus süvenenud ilme.

      „Vist sellepärast, et see tundus nii konkreetne. Väljaspool teadust on kõik nii muutlik ja hajuv ja emotsionaalsusest kallutatud. Teaduses loevad ainult faktid.”

      „Seda küll.”

      „Pealegi tahtsin ma teada saada, kuidas sellega ikkagi on. Et kuidas inimesed on konstrueeritud.”

      „Haa!”

      Harald naeratas laialt.

      „Mõnikord ma mõtlen, et geneetikaga on sama lugu mis psühholoogiaga – mõlemat õpivad ainult need, kes on ise mingi kiiksuga.”

      „See on ka loogiline. Igaüks otsib oma küsimusele vastust.”

      Tüdruk ohkas. Ta sirutas jalad välja ja nihutas ennast mugavamasse poosi. Palavus oli tappev.

      Siis hakkas poiss pingil nihelema ja köhatas.

      „Kuule,” ütles ta siis, kerge värin hääles.

      „Seda, et… khm, khm.”

      Ta jäi vait. Küsimus tundus talle endalegi sobimatu. Pia vaatas talle otsa, sinistes silmades küsiv pilk.

      „Mis on?”

      „Noh, et… kas sa oled lesbi?” küsis Harald ja vaatas kähku mujale. Tal oli ebamugav olla.

      Pia kortsutas kulmu ja vaatas maha.

      „Miks sa seda küsid?”

      „Sellepärast, et… noh… miks sa muidu siilikat kannad?”

      Poiss vaatas tüdrukule kohmetult-uurivalt otsa.

      „Juustest räägid?” imestas Pia. „Kas neil on siis mingit tähtsust?”

      Poiss kehitas närviliselt õlgu.

      „Ei mina tea.”

      „Mulle lihtsalt tundub nii loomulik.”

      „Ah soo. Ma lihtsalt mõtlesin. Mis iganes.”

      Ta rüüpas õlut.

      „Muide, Sven on gei. Tal on päris oma boyfriend ja puha.”

      „Ahah.”

      „Sa teadsid?”

      „Ei, ma ei teadnud.”

      „Kas see ei šokeerigi sind?”

      „Ei, miks?”

      „Noh, ma ei tea, mõned inimesed võivad seda ju oluliseks pidada,” ütles poiss ja silmitses innukalt oma ketsininasid. Päike silitas СКАЧАТЬ