Enesetapjad. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma näole asjalik-põlglikku ilmet manada. Poisi pikad saledad sõrmed koputasid sigaretiga vastu tuhatoosi serva. Helbed pudenesid vaikselt toosi. Pia peas käis kramplik võitlus hajuvate mõtete kooshoidmise eest.

      Ilus? Vaevalt küll. Pigem imelik. Meeldiv? Jah, ilmselt. Aga kuidagi siirupine ja liiga väljapeetud. Üldse, üks kahtlane linnuke. Parem temast mitte liiga palju mõelda.

      „Inimesed on imelikud,” ütles tüdruk ja vaatas ettekandjat, kes parajasti kõrvallauda teenindas. Ettekandja näol oli kummist naeratus, milles polnud loomulikkuse varjugi.

      „Mingis mõttes on kõik kole vaoshoitud ja reserveeritud, tunnevad jubedat hirmu selle ees, mida neist arvatakse, ja üritavad käituda kuidagi sobivalt ja ootuspäraselt ja nii edasi. Ja siis, teinekord jälle tundub, et mingis mõttes on nad kõik palju otsekohesemad ja agressiivsemad kui mina.”

      „Arvad?”

      „Jah. Ma ei suuda kunagi ära imestada teiste käitumist. Kelle jaoks seda muljet vaja on? Milleks ennast serveerida? Ma ei oska olla midagi muud kui mina. Ma ei saa aru, miks olla mitte mina? Kas seal on siis vahet, kes olla?”

      Pia oleks tahtnud rusikaga lauale virutada. Ma olen hulluks läinud, vilksatas tal peas.

      „Sa oled vapper,” ütles poiss talle muiates. Tema rohelised silmad musta kampsuni taustal särasid.

      Pia vaatas Zeni ja tundis, kuidas ta käed värisema hakkavad. See ei meeldinud talle üldse.

      „Tead,” ütles ta siis tumedalt, hoopiski mitte soovides öelda seda, mida ta ütles. Sõnad lihtsalt jooksid meelevaldselt üle tema huulte ja ta ei suutnud neid kinni hoida.

      „Tegelikult oleme me tõepoolest varem kohtunud.”

      „Jah?” Imestus Zeni hääles oli liiga suur, et olla siiras.

      „See oli umbes aasta tagasi. Mingis suvalises poes. Sul olid erkpunased juuksed.”

      Nüüd teadis Pia juba ilmeksimatult, et see on alanud. Sirge tee hukatusse.

      „Jah, see võisin küll mina olla,” oli Zen lahkelt nõus. „Aga kahjuks ma ei mäleta midagi.”

      „Ometi oleksin ma ju pidanud sind tähele panema,” naeratas ta tüdrukule meelitavalt.

      „Noh, ma ei tea,” ütles Pia kuivalt. Muidugi oleksid pidanud tähele panema! kisendas ta hing. „Ma ei olnud just eriti silmatorkav.”

      See oli juba sulaselge vale.

* * *

      Mäletamine on hirmus.

      On hirmus, kui kõik, mida sa oled üritanud maha raputada, varjuna sulle järele libiseb, varitsedes kannatlikult hetke, mil sind lõplikult põrmustada.

      Iseenese eest ei saa kuidagi ära joosta.

      Õnnelikud on need, kellel on mäletada midagi ilusat!

      Ülejäänud veedavad oma elu, otsides unustust. Nende aeg kulgeb omasoodu kauges minevikus, mida nad ei suuda unustada ega kuidagi muuta.

      Ma tahaksin minna tagasi ja ise enda eest välja astuda.

      Minna tagasi ja hoida ära need õudused, mis mulle alatiselt varjuna järgnevad.

* * *

      „Mine!” ütles isa ja Pia läks. Tema väikesed roosad varbad vajutasid pehmesse mulda ümmargusi lohukesi. Sinitaevas lendasid pääsukesed. Palmikuks punutud heledad juuksed rippusid talumatu raskusena seljal. Ader sahises läbi mulla, aeg-ajalt vastu kive kolksatades.

      Kündmine ei vastanud just tema ideele meelistegevusest imeilusal lõõskaveredal suvevaheaja päeval. Pealegi oli Liv teda järve äärde kutsunud. Karge sinine vesi, pruunistav päike ja rammestav rahu tundusid praegu uskumatult ihaldusväärsed.

      Kui Pia oleks saanud, ohanuks ta suure häälega. Aga ta ei tohtinud. Oli targem isa mitte ärritada. Ta ärritus niigi kohutavalt kiiresti. Ja sageli.

      Mõnes mõttes oli see imelik. Pia ei saanud aru, kuidas isa nii palju vihastuda jaksas. Ta oli otsekui lühikese sütikuga püssirohutünn, mis paljast mõttest plahvatas.

      Võib-olla oli isa kuidagi valesti konstrueeritud. Võib-olla olid tema närvirakkude jätked kuidagi omavahel lühistunud. Võib-olla olid isal lihtsalt energia ülejäägid.

      Muld, muld, muld, nii kaugele, kuni silm ulatus.

      Või noh, tegelikult olid silmapiiril puud ja põõsad ja heki tagant paistis isegi ühe maja tuhmpruun katuseserv. Ja tolm. Heki taga oli kruusatee.

      Mateeria oli relatiivne.

      Vaod olid iseenesest täiesti mõõdetavad, vast kakskümmend viis meetrit tükk. Sellele, kes lohistas enda järel atra imeilusal suvepäeval, päike kukalt kõrvetamas, olid vaod üsna mõõtmatu pikkusega.

      Sama lugu oli adraga. Ei olnud ju ometi võimalik, et täiesti konkreetne metallisulamist konstruktsioon iga sammuga raskemaks muutub. Aga just nii Piale siis tundus.

      Isa armastas maad. Maa kuulas isa sõna. Kõik, mis oli õigel ajal mulda pandud ja õigesti hooldatud, tärkas ja kasvatas isa meeleheaks vilju. Mulda võis usaldada. Külvatud kurgiseemnetest kasvasid alati kurgid ja kartulitest võrsusid mullas uued kartulid. Nii oli õige ja hea.

      Kui Pia oleks tookord üle õla vaadanud, oleks ta näinud innukust isa kitsal pruunikspõlenud näol ja tuld tema hallides silmades. Adra taga astudes oli isa Mooses.

      Pehme muld vajus kahele poole lahku ja isa paljad jalad olid mullale astudes alati noored, hinges oli alati lootus ja südames vankumatu usk looduse ja mehe ühtsusest. Juudamaa rahvas oleks isale julgelt järgneda võinud. Ta oleks nad tõotatud maale viinud.

      Kõige otsemat teed mööda.

* * *

      Zen tõmbas ka teise musta siidise kinda kätte ja sirutas käe välja. Tema pikad sõrmed olid lihtsalt vapustavalt elegantsed. Ta ohkas vaimustunult. Siis libistas ta vasaku käe keskmisse sõrme suure roosa sädeleva kiviga sõrmuse ja toetas küünarnuki lauale. Peeglist vaatas talle vastu imeilus, sätendavate kuldsete ripsmetega olevus, lõug toetatud mustas kindas poepesale, teine käsi lõdvalt üle laua ääre rippu.

      Tund aega hiljem istus Zen ikka veel sellessamas poosis peegli ees. Tema rohelised silmad olid täiesti tühjad.

      Sofiat ehmatas vaikus, kui ta esikusse astus. Absoluutne vaikus. See ei tähendanud kunagi head.

      Ta võttis kiiresti oma kulunud ninadega mustad nöörsaapad jalast, riputas roosaruudulise mantli nagisse ja astus ettevaatlikult toa poole. Triibulisel kaltsuvaibal vedelev liiv puges tema sokininast sisse ja kriipis ebameeldivalt varbavahesid. Magamistoa uksel jäi tüdruk seisma ja hingas katkendlikult sisse.

      Tuba oli täiesti segamini. Sellest oleks otsekui orkaan üle käinud, puistates laiali punaseid, musti ja roosasid pitsilisi-satsilisi riidehilpe. Neid vedeles nurgas asuva kitsa voodi heegeldatud päevatekil, ahjuukse kõrval seisvas auklikus puudekorvis ja väikesel ümmargusel laual, kus Sofia tavaliselt oma kudumistarbeid hoidis. Peegli ette kummutile oli kuhjatud purke, topsikuid, pintsleid. Toas heljus lõhnaõlipilv.

      Pikas roosas läbipaistvas hommikumantlis Zen, käes mustad kindad, lamaskles peegli ees. Ümberläinud kreemipudelist välja valgunud СКАЧАТЬ