Enesetapjad. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loomulikult oli see tema! Alati, kogu aeg, igal pool oli see olnud tema.

      Ei, ta ei tahtnud hoopiski mitte uskuda, et asjad, mis on läinud mööda ja unustatud, tulevad uuesti tagasi. Ometi seisis ta nüüd siin, vaatas talle otsa ja oli absoluutselt teadlik kõigest.

      See oli kohutav.

      Selge see, et punase mütsiga tüdruk, kes tolgendab mingis suvalises toidupoes keset lettidevahelist käiku, traatkorv näpus, ei ole midagi vaimustavat. Selge see, et niisugust tüdrukut polegi ilmselt võimalik tähele panna. Mis siis, et sellel tüdrukul on iseäralik, rõngastatud huulega nägu! Mis siis, et sellel tüdrukul on lumivalge jope, sinirohelised kottpüksid ja kaks numbrit suuremad mikihiiresaapad! Selle jaoks, kellel olid siis erkpunased juuksed ja must nahktagi, ei olnud kirjeldatud tüdrukut olemaski. Ja ometi, just sellepärast oli Zen juba siis kõrvakiilu ära teeninud! Aga tookord oli Pia ainult suurte silmadega vaadanud ja Zen oli ära läinud ja Pia arvates alatiseks. Nii oli lausa uskumatult ärritav, et ta nüüd jälle tema ees seisis.

      Sügis. See pidi olema sügis, sest ainult sellel aastaajal oli omadus kõike ilusamaks muuta. See oli nukruse, kaduvuse ja viimase hingetõmbe agoonia, mis kuldas poissi, akent ja taamal paistvat puudesalu pildil. See oli kustuva sigareti mõtlikkuse hõng, mis andis seda hoidvatele sõrmedele niisuguse iseäraliku loobumise pehmuse. See oli mineviku, lahkumise ja paratamatuse autoportree, mis oli siin endale väljundi leidnud. „Dialoog iseendaga”, seisis pildi all kirjas.

      „Sa siis tead seda hetke.”

      Pia võpatas ja vaatas otsa poisile, kes parasjagu teda iseteadva muigega mõõtis. Poisil olid blondid lokkis juuksed, mis raamisid tema nägu, muutes selle pehmeks ja lapselikuks. Tal oli seljas rullkraega must pullover ja jalas kitsad mustad püksid. Saledad käed olid rinnal vaheliti.

      „Olen Zen, nagu sa ilmselt juba lugesid. Kellega on mul au?”

      „Pia.”

      „Jah, sa näed sedamoodi välja.”

      Pia kortsutas kulmu ja pööras pilgu taas seinale tagasi. Ta tundis ennast ebamugavalt.

      „Ma ei ole sind varem näinud. Kas sa käid sageli näitustel?”

      „Ei.” Pia vaatas taas poisile otsa. „See on esimene kord.”

      „Alati on üks esimene kord.”

      Zen naeratas säravalt. „Pärast seda pole miski enam endine.”

      Viivuks seisid nad vaikides. Siis ütles poiss:

      „Ma ei saa lahti tundest, et olen sind kusagil varem näinud.”

      „Ei tea. Ei usu. Ma ei käi kusagil.”

      Vastus tuli rabedalt ja puiselt ning Pia tundis, kuidas ta kael õhetama hakkab. Poiss muigas.

      „Ometi oled sa nüüd siin. Just õigel hetkel, et minna välja ja teha minuga üks kohv. See tolm ja need ülemäärased analüüsihulgad, mida mulle juba hommikust saadik kaela valatakse, on mind täitsa ära kuivatanud. Niiviisi võib veel targaks saada.”

      Ta vaatas Piale küsivalt otsa.

      „Noh, miks ka mitte,” vastas see puiklevalt.

      „Issand, kui nunnu sa oled, kui sa niiviisi trotslikult põrnitsed,” ütles Zen vaimustunult ja hakkas pika sammuga minema, Pia järele venimas.

* * *

      Ma olen alati tahtnud teistega sarnaneda. Ja olen üritanud, oo, kuidas olen üritanud olla tavaline inimene!

      Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.

      Ehk on siinne maailm tõesti vaid ideede peegeldus ja varjukujud koopaseintel. Sest samad inimesed sünnivad justkui uuesti ja uuesti, astudes korduvalt läbi su elu. Ja iseenda eest ei saa põgeneda… Olen see latern, mis kutsub deemoneid. Ja nad on (paraku!) liigagi ühte nägu.

      Nii pean mõtlema, et see kõik on alguse saanud juba väga ammu. Kujuteldamatult ammu. Et minu elu oli mu vikerkestadele graveeritud juba siis, kui ma esimest korda silmad avasin.

      Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmisolevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama. See valmidus on kõikemattev.

      Nii on esimesed emotsioonid, mida me kogeme, need, millest saab taust.

      Taust, millesse paigutub kõik järgnev.

      Ja kõik järgnev otsib endale tähendust olemasoleva kaudu.

      Et ennast mõista, tuleb minna algusesse. Tuleb minna sellesse aega, kus mõtted ei olnud veel sõnalist kuju omandanud. Tuleb hoomata asjade olemust.

      See on võimalik.

      Inimese aju on hämmastav. Ta mäletab kõike absoluutse täpsusega. Keerukas on vaid talletatu esilekutsumine. Me ei oska ennast lugeda.

      Sellepärast tulebki küsida: miks? Ja pärast iga vastust tuleb edasi küsida: miks?

      Kuni viimase vastuseni. See ongi algus.

      ZEN

      Kevad oli alati olnud Zeni jaoks kõige ebameeldi vam aastaaeg. Kevad meenutas talle tõsiasja, et taas on alanud järjekordne aasta ja ta on jälle sammu võrra vanaduse suunas liikunud. Talle ei meeldinud päike, vesi ega välismaa pensionärid, kes linna hordidena ummistasid, liikudes ringi kümnepealiste gruppidena, kõigil ühesugused eresinised või lipupunased särgid jopede peale tõmmatud.

      See oli lihtsalt rõve.

      Ebameeldiv oli istuda kohvikus, kui avatud uksest voogas sisse vastik lärm. Veidike kaugemal olid alanud teekatte rekonstruktsioonitööd, nii et Zen mitte ainult ei tundnud, vaid isegi nägi tolmu, mis väikeste pahvakutena tema suunas heljus. Ta väristas vastikustundega õlgu ja süütas sigareti.

      Kui juba, tahtis ta ise olla süüdi oma kopsude tahmumises.

      Ta pahvis aeglaselt oma sigaretti, hoides seda elegantselt kahe saleda sõrme vahel, takseerides teetööliste kevadpäikese käes pruuniks põlenud soonelisi käsivarsi, lõputurohelistest silmadest kiirgamas kustumatu nälg. Tema pikad sihvakad jalad helesinistes teksades olid hooletult välja sirutatud, teatud nurga all paistis valge triiksärgi lahtinööbitud kaelusest rinnanibu ümbritsev tähekujuline tätoveering.

      Täna ei tahtnud Zen millelegi mõelda.

      Mõtetega oli miskipärast nii, et need tulid alati siis, kui sa neid ei vajanud. Õigupoolest ei vajanud Zen kunagi mõtteid – need olid täis minevikuvarje ja tulevikuõudusi ega kõlvanud kuhugi. Aistingud ja tunded olid need, mille nimel ta elas. Mõtete jaoks pidanuks olema nupp, mida oleks saanud vajutada, et lülitada välja kõik, mis jäi ülespoole naba ning oli tema, Zeni jaoks ebavajalik ja kasutu. Mõnikord isegi häiriv.

      Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, СКАЧАТЬ