Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib ju sel ajal mõne pilgu üle aia maja poole heita. See pole keelatud.

      Kui Laura oli paar minutit hiljem pingsalt maja silmitsedes selle väravani jõudnud, komistas ta ootamatult ja kukkus. Keset teed oli mingi tobe auk, kuhu ta sisse oli astunud ja tõenäoliselt hüppeliigese välja väänanud. „Pagan küll,” pomises Laura endamisi, „kuidas ma saan nii tähtsal hetkel nii koba olla!”

      Järgmisel hetkel kuulis tüdruk samme. Ta püüdis end kiiresti püsti ajada, kuid valutava jalaga oli seda raske teha. Kui ta siiski juba jalul oli, tõstis ta pilgu. Tüdruku ees seisis temast paar-kolm aastat vanem tumeda peaga noormees. Too paistis Laurat nähes päris jahmunud, kuid kogus end kiiresti. „Siia on ennegi komistatud,” lausus ta vabandavalt. „Siin oli kunagi üks kivi, mis lõhkus autokumme. Kaevasime selle välja, aga nüüd tekib siia pärast vihma alati auk.”

      Noormees oli pikka kasvu, kõhn, tumeda pea ja pruunide silmadega. Tema näol mängles heatahtlik naeratus.

      Laura tundis end näruselt. „Ma siis lähen nüüd edasi,” kohmas ta viimaks.

      Noormees muigas. „Sul on põlv verine. Ma võin plaastri tuua. Ja sa võid sauna juures jala puhtaks pesta.”

      Alles nüüd nägi Laura, et ta vasak põlv oli tõepoolest üleni liiva ja verega kaetud. Ta polnud seda veel hullemini valutava jala tõttu tähelegi pannud. Tüdruk noogutas. Tal polnud väikese ohvri toomise vastu midagi. Jalg paraneb ju lõpuks ära, aga pole kindel, et tal avaneb kunagi veel võimalus majale nii lähedalt pilk heita.

      Noormees haaras Laural käest. „Tule, ma aitan,” lausus ta väravat ühe käega lahti hoides, teisega tüdrukut toetades. Ta talutas Laura sauna juurde ja pani pingile istuma. „Näe, siin saad pesta. Voolikust tuleb vesi. Ma lähen toon plaastrit.”

      Poiss jooksis minema ja tüdruk vaatas talle lummatult järele. Ta ei tundnud enam vähimatki valu. Oli ta ju just pääsenud kohta, kuhu tulla oli soovinud. Kõik oli läinud lausa suurepäraselt.

      Paari minuti pärast tuli poiss plaastriga tagasi. „Ma tõin sulle ka morssi, kui juua tahad,” lausus ta tüdrukule punase vedelikuga klaasi ulatades.

      Tüdruk punastas tänutundest. Seejärel püüdis ta end kiiresti koguda.

      „Ma nägin enne mitut inimest siiapoole tulemas,” märkis Laura võimalikult hooletult. „Kas teil on mingi üritus? Kui on, ei tahaks ma sind kauem kinni pidada.”

      Poiss vaatas Laurat kummaliselt uuriva pilguga. Seejärel ta naeratas. „Sa ei peagi mind kinni,” lausus ta. „Pealegi ei sattunud sa siia juhuslikult.”

      Laura kangestus. Kas noormees tõesti kahtlustas teda?

      „Nad kutsusid sind.”

      „Mida?” Laura ei saanud enam millestki aru. Ta raputas pead. „Keegi ei kutsunud mind. Ma lihtsalt tulin seda teed mööda,” pomises ta. Tal oli korraga väga piinlik, sest noormees tundus tõeliselt kena.

      „Kutsusid küll. Sa ei saa sellest lihtsalt veel aru.” Noormees vaatas Laurat naeratades. „Mina olen Sander. Mul on tõepoolest kahju, et sa oma jala pidid katki tegema, kuid maailmas ei juhtu midagi niisama. Sa oled väljavalitud.”

      Laura jõllitas poissi arusaamatult.

      „Sa ei saanud siia niisama sattuda. Oota, ma saadan su koju, eks. Ja siis tee peal seletan.” Sander võttis taskust telefoni ja heitis sellele pilgu. „Kell on juba päris palju. Ma panen midagi selga.” Poiss lippas kiiresti maja poole.

      Laura noogutas. Kell oli tõepoolest päris palju. Ta ei saanud küll aru, mida Sander selle kõigega mõtles, kuid tal polnud midagi selle vastu, et keegi teda saadab. Kivide juurest tundus kuidagi kõhe mööda minna, kuid rannal ei saanud ta oma haige jalaga kivide vahel komberdada.

      Sander tuli hetke pärast tagasi, seljas sinine Puma dressipluus. Laurale meenus, et ta polnud poisile isegi oma nime ütelnud. „Mina olen Laura. Tobe, et ma oma kukkumisega sinu aega raiskan.”

      Sander naeris. „Sa ei pea vabandust paluma. Ma juba ütlesin, et see polnud juhus.”

      Mida iganes, mõtles tüdruk. Ta ei mõistnud, mida poiss sellega öelda tahtis, aga ehk oli see tema viis teada anda, et tore, et nad kohtusid, või midagi taolist. Ta plaanis jutu uuesti Sandri majas toimuvale salajasele üritusele viia. Sander Hõimu majas, oletas ta. Tõenäoliselt on poiss Alfredi poeg. Või lapselaps, kes teab. „Mis teil õigupoolest toimub?” päris Laura. „Kas sa tulid minu pärast praegu peolt ära?”

      „See polnud pidu, vaid koosolek. Mul on juba peas, mida nad seal räägivad.”

      „Mis koosolek?” Laura tundis, kuidas kummaline värin mööda selgroogu jookseb. Tal oli siis ikkagi õigus olnud!

      Sander muigas. „Tegelikult on see küll saladus, aga kuna sina sattusid ise siia, siis saad sa sellest niikuinii teada.”

      „Niikuinii?” naeris Laura. „Mida see tähendab?”

      „See on pikem jutt,” lausus Sander saladuslikult. „Me võiksime homme kokku saada.”

      Laura tõstis pilgu. Ta ei suutnud uskuda, et poiss tahab temaga veel kokku saada ja ta oma saladustesse pühendada. Ja ta juba aimas, millistesse saladustesse. Marten ja Tanel ei oska uneski aimata, et homseks on kivide mõistatus lahendatud, mõtles Laura eufooriat maha surudes.

      „Mhmh,” mõmises tüdruk Sandrile vastuseks. Ta oli poisi ettepanekust liiga üllatunud, et normaalset lauset moodustada.

      „Mis ajal sulle sobib?”

      Laura kehitas õlgu. „Vist kogu aeg. Kas või kohe hommikul. Ma tahaks juba teada, mida sa selle pikema jutuga mõtled.”

      Sander naeratas. „Sel on üks tingimus ka.”

      „Mis see on?”

      „Ära sellest kellelegi räägi. Vähemalt esialgu,” lisas Sander.

      Laura noogutas. Ta oli midagi sellist aimanud. No pole hullu, küll ta elab selle ühe õhtu üle. Ja homme on tal juba palju rohkem infot.

      Paarkümmend minutit hiljem jätsid nad natuke enne Taneli vanaema talu hüvasti ning Laura lonkas mõtlikult maja poole.

      „Kus sa olid?” küsis Marten, kui tüdruk sisse astus. Poisid istusid köögilaua taga ja mängisid malet.

      Laura kehitas õlgu. „Jalutasin niisama mere ääres.”

      „Ma oleksin võinud kihla vedada, et sa läksid hoopis teisele poole,” märkis Marten.

      „Sa näed vaime,” ütles Laura napilt.

      „Miks su jalg katki on?” päris Tanel.

      „Libisesin kividel.”

      Kui Laura oma tuppa oli läinud ja voodile pikali heitis, hakkas talle äsja juhtunu kohale jõudma. Salapärane koosolek, kukkumine, Sander ning tõsiasi, et ta oli poistele silmagi pilgutamata valetanud. Ta ei teadnud, et see on kõigest algus.

      6. Ivirlased

      Hommikul astus pärast nappi koputust nende kööki habemega vanamees. Tulija nägu läks kohe laia naeru täis, kui ta Taneli vanaema märkas. Vanamees СКАЧАТЬ