Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Laura, Tanel ja Marten tõusid laua tagant ja lonkisid õue.

      5. Sander

      Terve järgmise päeva püüdsid lapsed nuputada, kuidas saada salapärase Alfred Hõimu kohta mingitki aimu. Nende põline abimees Google’i otsimootor ei ütelnud sellise mehe kohta midagi. Külaelanikelt nad küsida ei julgenud.

      Sellegipoolest said nad interneti vahendusel nii mõndagi teada. Näiteks seda, et kahekümnendal sajandil on UFO-d mänginud suurt rolli uusreligioonide tekkes. Analoogiliselt traditsiooniliste usunditega omistatakse UFO-dele ülimuslikud omadused nagu Jumalale. Uurijad väidavad, et UFO-d religioonis on vaid vormimuutus – tänapäeva mõistuslik asendus müstilisele jumalale. Kuna maailm on mitme hinnangu järgi ökokatastroofi äärel, siis usutakse, et tulnukad võivad osa inimkonnast päästa või näidata neile, kuidas pääseda vaimsete ja sotsiaalsete probleemide käest. Sellised nähtused nagu vihkamine, sõda ja vaesus on lahendatavad tulnukate tehnoloogia ja vaimsete oskuste abil. UFO-religioonid on levinud peamiselt tehnoloogiliselt arenenud riikides, nagu näiteks USA, Kanada, Suurbritannia, tekkima hakkasid need 1950-ndatel, 1990-ndatel tõusis huvi nende vastu uuesti.

      Rahvusvahelist raeliitide liikumist peetakse suurimaks UFO-religiooniks maailmas. Raeliidid usuvad, et elu Maal ei ole juhusliku evolutsiooni tulemus ega ka üleloomuliku jumala kätetöö, vaid hoopis tulnukate teadlik looming. Nad usuvad, et kombinatsioon inimese kloonimisest ja vaimu ülekandmisest võib lõppkokkuvõttes tagada igavese elu. Kui teised UFO-sektid, nagu ka enamik religioone, usuvad, et Jumal annab neile parema elu pärast surma, siis raeliidid tahavad head elu kohe ja usuvad, et peavad seda nautima praegu.

      Teine võimas uususund on saientoloogia. USA ulmekirjaniku L. Ron Hubbardi 1950. aastatel loodud usuteooria ja – praktika vastandab end psühhiaatriale ja psühholoogiale. Saientoloogid arvavad, et 75 miljonit aastat tagasi röövis Xenu-nimeline kosmosetürann sadu miljardeid hingi, et nad hävitada. Tapalavaks pidi saama planeet Teegeeack ehk Maa. Saientoloogia õpetab, et kõik inimesed kogevad loendamatul hulgal eelmisi elusid ning traumaatilised mälestused neist on mitmete tervisehäirete põhjus. Nad usuvad, et inimene omab üleloomulikke võimeid, mida ei saa enne taastada, kui ta on läbinud iselaadse puhastus- ja vabastusprotsessi. Saientoloogide organisatsioon on äärmiselt totalitaarne, ambitsioonikas ja teguvõimas – ei puudu oma karistussalgad ja vangilaagrid. Sisuliselt on tegemist tohutu tasuliste kursuste, treeningute ja programmide süsteemiga, mille raames nii sõltuvusastmed kui ka kursuste hinnad tõusevad. Leebe suhtumine muutub järk-järgult jäigaks kontrolliks kogu inimese elu ja mõtete üle. Sellest organisatsioonist on väga raske välja astuda ja selle vastu sõna võtmine võib osutuda ohtlikuks.

      Tanel, Marten ja Laura leidsid muuhulgas mitmeid viiteid ekstremistide gruppidele, kes on end kollektiivselt ära tapnud, et kiiremini tulnukate juurde taevasse pääseda. Teateid ja õpetusi tulnukatelt saavad nii üksikisikud kui ka usugruppide juhid tavaliselt teadvuseta seisundis kirjutamisel, meditatsiooni teel või muul sarnasel moel. Jumalad-tulnukad valgustavad neid meeleldi nende saatuse, elu eesmärgi ja muul sarnasel teemal. Harilikult on igal sensitiivil teada ka pääsetee. Nii tundus see olevat näiteks UFO-sekti Heavens Gate juhil. Kui 1997. aastal ilmus taevasse Hale-Boppi komeet, uskusid sekti liikmed, et komeedi taga peidab end tulnukate kosmoselaev, millega sõidab Jeesus ise. Jeesusega kokku saamiseks pidid nad end tapma, et nende hinged jõuaksid kosmoselaevale, kuna nad pidasid end ka ise tulnukateks.

      „Kui teaks vähemalt, kus ta elab,” õhkas Marten mõtlikult Kassari kaarti silmitsedes.

      „Äkki kusagil kivide lähedal?” pakkus Laura.

      „Me ei saa sinna luurama minna,” kahtles Tanel. „Ma arvan, et nii väikses kohas kui see jõuab meie huvi väga kiiresti temani, kui me pole üliettevaatlikud.”

      „Ootame siis su vanaema sõbranna poole mineku ära,” arvas Marten. „Mis see paar päeva ikka enam muudab.”

      „No ja üldse,” küsis Laura, „mida me selle teadmisega edasi teeme? Kui see on mingi salaühing, ei tea ilmselt ka see tädi palju rohkemat. Juhul muidugi, kui ta seal ise ei osale. Mis me siis edasi teeme?”

      Tanel krimpsutas nägu. „Kas sa pead alati mitu sammu ette mõtlema? Kui oleme ära käinud, siis vaatame, mis saab.”

      „Kas mitu sammu ette mõtlemine pole tark tegu?” küsis Laura.

      Marten raputas pead. „Ma olen Taneliga päri. Malemängus küll, aga mitte selles loos. Siin on liiga palju tundmatuid selleks, et midagi ette mõelda või plaanida.”

      Pärastlõunal otsustasid nad võtta Mattiase ja Markuse kaasa ning minna saarele lonkima. Taneli ema plaanis majas põhjaliku koristuse ette võtta ja tahtis kaksikud jalust ära saada. Tanel oli pakkumisega kohe nõus. Ta lootis, et saab nii piinavad salapäraste kividega seotud mõtted peast. Ka Marten oli otsustanud millelegi kõrvalisele mitte mõelda. Ta teadis, et sellisest fantaseerimisest ja ülemõtlemisest pole vähimatki kasu. Kui nad on Helgi juures ära käinud, eks siis näe, mis saab.

      Laura ei suutnud salapärase mehe nime aga unustada. Kuid ta poleks osanud uneski aimata, et tema jaoks saabub mõningane selgus juba sama päeva õhtul. Selgus, millega ta end veel rohkem kummaliste kivide loosse mässib.

      Laura tuli õhtupoolikul poest. Ta oli juba talu juurde viivale teele keeramas, kui märkas endast paarkümmend meetrit eespool kivide juures nähtud kähedahäälset naist. Ta tundis naise kohe ära tolle närvilise kõnnaku ja mustlasliku riietuse järgi. Naine vaatas parajasti kella ja lisas sammule kiirust.

      Laura ei mõelnud enam hetkegi. Ta pidi tingimata välja uurima, kuhu naine läheb. Teeäärsete kadakate varju hoides liikus tüdruk naise kannul, kuni jõudis mere äärde viivale teele. Ta teadis, et sealt paarsada meetrit edasi, suhteliselt mere kaldal, on üks maja. Korraga Laura taipas, et just see maja on õige. Ta ei mõistnud, kuidas keegi enne selle peale polnud tulnud. Maja õuel oli püramiid. Sensitiivid ju kasutavad püramiidi! Püramiid ei saanud tähendada muud, kui et maja kuulub Alfred Hõimule või vähemalt mõnele tema mõttekaaslasele. Kuid samas – miks naine kiirustas? Kas oli võimalik, et ta ruttas koju telerist mõnda seriaali vaatama?

      Miks mitte. Kuid Laurale tundus, et palju tõenäolisemalt ruttas naine mingile kogunemisele – kividega seotud salaseltsi koosolekule.

      Jah, ta oli õigesti arvanud. Järgmiseks kuulis Laura kruusakriginat ja häält, mis tekib siis, kui ratta pedaal ketikaitse vastu kolksatab. Ta jõudis end veel viimasel hetkel kadakate vahele peita, kui vana veneaegne naistejalgratas temast mööda veeres. Ratturis tundis tüdruk ära Kassari poe müüja. Asi paistis huvitavaks minevat. Kui ta ennast siin veel mõnda aega peidab, õnnestub tal ehk kõik salaseltslased ära näha, lootis Laura. Ta juubeldas oma südames. Poisid ei kujuta ettegi, mida ta sel õhtul kõik välja uurib.

      Ja tõepoolest, tüdruk polnud eksinud. Paari minuti pärast saabusid järgmised inimesed: tumeda pea ja habemega mees, keda Laura polnud kunagi varem näinud, ja tüse keskealine blondeeritud naine, keda ta oli poe juures paar korda kohanud.

      Veendunud, et rohkem kedagi tulemas pole, julges Laura oma peidupaigast välja tulla ja kadakate vahel ettevaatlikult maja poole liikuda. Ta pidi välja uurima nii palju kui võimalik. Ta ei tahtnud minna tagasi pooliku infoga. Ja mis põhiline, ta tahtis näha, milline näeb välja sekti ninamees – sensitiiv Alfred Hõim. Et see on salaseltslaste kogunemine, selles polnud tal enam mingit kahtlust.

      Viimaks hakkaski kadakate vahelt maja paistma. Õuel, mida piiras Hiiumaal levinud võrgust tehtud aed, ei paistnud kedagi olevat. Nojah, kes ikka salakoosolekuid avalikult õues peab, leidis Laura. Ühest kohast kadakate vahel oli aed veidi katki. Tüdruk mõtles tükk aega, mida teha. Ta kaalus võimalust СКАЧАТЬ