Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma panin just ratast ära ja olin poe nurga taga. Nad ei näinud mind,” seletas poiss. „Aga tõepoolest, see, mida ma eile õhtul nägin, tekitas natuke kõhedust.”

      „Kas sina nägid ka mingit valgust?” Vanaema oli hetkeks seisatanud, nuga ühes ja sibul teises käes.

      „Ma nägin isegi rohkem,” tunnistas Tanel. „See oli eile, kui sul margariini vaja oli. Ühe puu all põlesid ringis küünlad.”

      „Ei ole inimestel enam üldse aru peas. Need hullud oleksid võinud ju niimoodi metsa põlema panna,” ohkas vanaema.

      „Oh, ega see mets nüüd nii kiiresti ka põlema lähe,” püüdis Tanel vanaema rahustada. „Pealegi oli ring, milles küünlad olid, mulla ja kividega ümbritsetud.”

      „Mis seal vahet on,” torises vanaema edasi. „Ikka uskumatult vastutustundetuid inimesi on ilmas. Ja miks need kivid teid üldse nii kangesti huvitavad?”

      Tanel kehitas õlgu. „Ei huvitagi eriti. Või no just sellepärast huvitavadki. Lihtsalt need naised poe juures olid nii saladuslikud, nagu oleks selle kohaga midagi erilist lahti, ja siis loomulikult veel see kummaline küünaldest ring.”

      „Ja…” Marten ei jõudnud veel lauset alustada, kui kõrvaltoast kostis kisa ja madinat, mis tähendas kaksikute ärkamist.

      „Aga eks te minge siis neid kivisid uurima, kui te neist nii väga huvitatud…”

      „Vanaema!” katkestas Tanel lause. „Mitte ühte sõna! Palun. Sa pead lubama!”

      Järgmisel hetkel tormasid kaksikud karjudes kööki ja oleksid vanaema peaaegu pikali jooksnud. „Pannkooke!” huilgasid nad nagu väikesed põrgulised.

      „Kas teil on silmad pestud, et te siin jooksete?” nõudis vanaema. „Ega siis iga päev ka pannkooke tehta!”

      Mattias ja Markus raputasid pead.

      „No aga mida te siis veel ootate? Marss sauna juurde pesema,” käsutas vanaema. „Kohe saab omlett valmis. Te peate une ikka silmist välja pesema.”

      „Meil pole und silmis, vanaema.” Mattias ajas silmad pungi ja vaatas vanaemale otsa. Millegipärast ajas ta ka suu ammuli ja keele välja. Markus järgis tema eeskuju.

      „Minge pesema!” kamandas vanaema. „Enne süüa ei saa. Ärge arvake, et maal on teised reeglid kui linnas.”

      „Ära neile räägi, eks ju,” lunis Tanel edasi, kui kaksikud olid köögist välja tormanud.

      Vanaema ohkas. „Hea küll, ei räägi. Aga siis peate lubama, et viite nad ujuma iga kord, kui nad tahavad. Mina ei jõua nendega kuuma päikese käes maadelda.”

      „Ei!” hüüatas Tanel. „Iga kord mitte. Siis me midagi muud teha ei saakski.”

      „Kaks korda päevas,” arvas Marten.

      „Just,” nõustus Tanel. „Suure kuumaga ehk kolm. Muidu nad ju muud ei tahagi. Pealegi oleme meie ka veel lapsed ja tahame mängida.”

      Vanaema muigas, kuid ei vaielnud vastu.

      3. Salapärane plats

      Pärast hommikusööki ja ujumist, mis kaksikute taltsutamise tõttu kujunes oodatust pikemaks, olid nad viimaks leidnud aega minna kummalisi kivisid lähemalt uurima.

      „Mis teie arvate, mis seal tegelikult on?” küsis Laura poistelt, kui neid lahutas kividega lagendikust veel vaid mõnisada meetrit.

      „Mingi maausuliste õhtune rituaal,” pakkus Marten.

      „Siis peavad need maausulised küll eriti salajased olema, kui poe juures naised neist ei teadnud,” arvas Tanel.

      „Tuletan meelde, et rituaalid ongi tavaliselt väga salajased,” torkas Laura vahele. „Mida sa, Tanel, arvad?”

      Tanel kehitas õlgu. Ta ei osanud õigupoolest midagi arvata. „Mingi laste nali ehk,” kohmas ta Laura küsiva pilgu peale.

      „Sina ise olid ju sellest hommikul kõige suuremas vaimustuses,” oli Laura veidike nördinud.

      „Olingi. Mis siis?” nõudis Tanel. „No muidugi oleks tore, kui me paljastaksime satanistid, kes siin väikeste laste verd käivad joomas, või vabamüürlaste iidse riituse, kuid olgem realistid – mis siin ikka nii väga olla saab?”

      Marten noogutas. „Tanelil on õigus. Mul on tunne, et peaksin oma sõnad maausuliste kohta tagasi võtma.”

      Laura kortsutas solvunult kulmu. „Just nüüd, kui läks peaaegu põnevaks,” lausus ta nördimust teeseldes. Tal oli natuke kahju, et poisid asjasse realistlikult suhtusid, kuid ta mõistis väga hästi, et ilmselt pole plats seotud millegi salapärase või üleloomulikuga. Aga eks kohe paistab.

      Nad olid märkamatult jõudnud kohta, kus tee ääres algas tihe kadakavõsa, siit ei olnud enam palju minna. Peagi leidsid nad ka väikese jalgraja, mis viis puude vahelt lagedale platsile. Lagendik oli kolmnurkse kujuga, igas servas üks kivi. Kivid polnud sugugi suured sammaldunud rändrahnud, nagu oleks võinud arvata, vaid suhteliselt väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Üks neist polnud isegi maast väga palju kõrgemal. Midagi erilist pidi nende juures ometi leiduma.

      „Kivid nagu kivid ikka,” lausus Tanel üht neist patsutades.

      „Miks sa arvad, et see kõik üldse kividega seostub?” küsis Laura.

      Poiss kehitas õlgu. „Ei teagi.”

      „Kus need küünlad olid?” nõudis Marten.

      Tanel näitas natuke eemal kohta, kus oli maa peal väike mullavall. „Seal peal. Ringis.”

      „Ja ei olnud põlevat risti ega midagi?” noris Laura.

      „Isegi kolmnurka silmaga polnud,” vastas Tanel samaga, vihjates vabamüürlaste sümbolile.

      Marten põlvitas ringi kõrvale ja uuris maapinda. „Siin on tõepoolest varemgi midagi põletatud,” tõdes ta mõne hetke pärast.

      „Miks?” nõudis Laura.

      „Ja kuhu need küünlad pärast said?” tahtis Tanel teada. „Kas keegi tuli neile hiljem järele? Või oli ta siiski kuskil peidus seni, kuni ma siin ringi vaatasin?”

      „Äkki see on lihtsalt mingi jaanituleplats,” pakkus Marten. „No et kõik võivad siin lõket teha ja…”

      „Ma oleks sedasama arvanud, aga need mutid seal poe juures! Nad olid kuidagi hirmul ja ma tahan teada, miks!”

      „Et vanu inimesi hirmutada, selleks ei pea ju erilist põhjust olema,” arvas Laura.

      „Nad polnud nii vanad,” torkas Tanel.

      „Ise sa ütlesid, et mutid.”

      „Paljugi, mis ma ütlesin!”

      „Hei, kuulge!” püüdis Marten vaidlejaid rahustada. „Te olete selle päikese tõttu juba peast soodad. Lähme parem ujuma. Siin pole küll midagi rohkem vaadata ega uurida,” lausus СКАЧАТЬ