Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saanud enda kätte ühe purunenud lendava taldriku jäänused ja paar surnud või raskelt vigastatud humanoidi. Ja kuigi pärast väideti, et tegemist oli eksitusega, hakkas rahvas arvama, et kusagil sõjaväebaasis hoiti UFO-t, mida püüti avalikkuse eest varjata. Ja muideks, arvatakse, et säärane varjamine käib kogu aeg. Väidetavalt on USA valitsusel olnud tulnukatega kontakte, mille käigus on pandud paika edasine poliitika – see, et üldsus pole veel valmis tulnukatega näost näkku kohtuma. Seega suhtlevad tulnukad esialgu ainult valitsustega. Sellist seisukohta ilmestab eriti USA film „Men in Black” või 1995. aastal avaldatud väidetav dokumentaalfilm, milles näidatakse Roswelli tulnukate lahkamist.”

      „Mhm. „Men in Black” oli lahe film,” märkis Tanel.

      „Muuseas, UFO-sid püütakse põhjendada ka külma sõja aegsete relvakatsetustega,” jätkas Marten. „Sageli on selgunud, et mingi vaadeldav lendav objekt on olnud sõjaväe eksperiment. Usutakse, et sõjavägi mõtles salajaste eksperimentide jaoks välja UFO-legendi, mis rahva hulka jõudes vallandas tõelise UFO-maania, mida keegi oodata ei osanud. Ning kuna tulnukate olemasolu pole suudetud teaduslikult ümber lükata, usuvadki inimesed nüüd neisse.”

      „Aga kas tulnukatega pole samamoodi nagu näiteks kummitustega, et neid näevad ja tajuvad ainult tundlikumad inimesed?” küsis Laura.

      „Keda peetakse pärast põrunuteks,” tõdes Marten.

      „Aga kust me teame, et nad seda ei ole?” küsis Tanel. „Räägitakse ju, et geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üksainus samm. Ja mille järgi üldse otsustada, kes on hull? Kas see, kes näeb seda, mida meie ei näe? Äkki on ta meist lihtsalt palju arenenum ja tundlikum?”

      „Hämmastav, kui palju inimeste poolt juba varem välja mõeldud mõtteid me ühe pärastlõunaga toota jõuame,” aasis Laura. „Aga ilmselt ei saagi enne midagi kindlat väita, kui endal kogemust pole.”

      „Kas sa tahaksid sellist kogemust?” küsis Tanel.

      Laura kehitas õlgu. „Ma ei tea ju, mis see endaga kaasa toob, seega ei oska ma midagi kindlat väita.”

      „Sa ei oleks pärast seda enam kunagi endine,” naeris Marten.

      „Just seda ma kardangi.” Kui Marten, Laura ja Tanel tallu tagasi jõudsid, polnud Taneli ema veel tulnud. Vanaema tegi köögis süüa ja paistis lapsi nähes kuidagi elevil.

      „Teate, ma sain täna ühe oma lapsepõlvesõbrannaga kokku,” lausus ta, kui lapsed külmkappi pandud jääveepudeleid tühjendama asusid. „Ja tema teadis neid kivisid küll.”

      „Mida ta rääkis?”

      „Saime poe juures kokku ja meil polnud palju aega, kuid ta kutsus mind laupäeval endale külla. Ma arvan, et te võite kaasa tulla, kui tahate. Aga nii palju ta ütles, et selle kohaga on seotud paljud inimesed, kuid tema seda korralikult ei tea, sest sellest kõrvalistele eriti ei räägita.”

      „Miks?” hüüdsid lapsed nagu ühest suust.

      Vanaema kehitas õlgu. „Ta ütles, et seal käib koguni mingi salaselts või midagi seesugust. Ma ei saanudki täpselt aru, mida ta sellega mõtles.”

      „Mis ma ütlesin, et maausulised,” lausus Marten.

      „Pigem ikka siis UFO-usulised,” parandas Tanel. „Ma ju lugesin neist kividest. Mäletad?”

      „Kuulge, nüüd mul tuleb meelde, et Helgi rääkis mulle ka midagi tulnukatest,” meenutas vanaema.

      „Millal sa talle külla lähedki?” küsis Tanel.

      „Laupäeval.”

      „Ja me peame nii kaua ootama?” ahastas Laura.

      „Ma arvan, et te võite sinna varem ka minna,” arvas vanaema. „Usun, et ta räägib teile hea meelega.”

      „Ja siis ta räägib meile sellest sektist ka?” küsis Tanel lootusrikkalt.

      „Ma usun küll,” noogutas vanaema.

      Samal hetkel astus Taneli ema kööki. „Ma tahaks ikka kangesti teada, mida te plaanite,” küsis ta pärast tervitust, hakates kotist toitu külmkappi laduma. „Ega te ometi arva, et seal kivide juures jälle mingi aare on?”

      Tanel hakkas naerma. „See on vist mingi kaitsealune maa. Huvitav, kas isa oleks nõus meie eest trahvi maksma, kui me selle üles songiksime?”

      „Aga mida põnevat te sealt siis leida loodate?”

      „Meil on praegu mitu hüpoteesi,” tunnistas Tanel. „Üks võimalus, et sinna on koondunud maausuliste vennaskond.”

      „Või salajane UFO-uurijate sekt,” poetas Marten.

      „Kas sina said ka midagi teada?” küsis Tanel emalt.

      Ema naeratas. „Ma pean tunnistama, et ei julgenud ikka väga juttu sellele teemale viia, kuid midagi ma siiski teada sain. Ei tea nüüd muidugi, kui väärtuslik see teadmine teile on…”

      „Ema!” nõudis Tanel. „Ära nüüd keeruta, vaid räägi välja.”

      „No ma ikka viimaks ühe naise käest julgesin nende kivide kohta nagu muuseas küsida,” tunnistas ema viimaks. „Ta vaatas mind küll natuke imelikult, kuid ütles siis, et tema ise ei tea midagi, aga kõige paremini teab neid asju Alfred Hõim, kes räägib küll ainult valitutele.”

      Tanel hüppas püsti. „Ma teadsin seda! Ma teadsin! Aitäh, ema! Sa tegid tõeliselt head tööd!”

      Taneli ema vaatas lapsi. Kõikide näod olid korraga särama löönud. „Ehk ma siiski peaksin teadma, mis teil plaanis on?” küsis ta, nähtust kergelt hämmeldunud.

      „Ei midagi halba,” püüdis Tanel ema rahustada. „Me ei kavatse neile inimestele midagi kurja teha, mõistad?”

      Ema muigas. „Seda ma ehk veel mõistan, aga ma hakkan juba teie endi pärast kartma. See naine muutus viimaks kuidagi sõnaahtraks ja tõsiseks, kui taipas, et oli mulle selle mehe nime ütelnud. Kuigi, mis põhjus peaks tal selleks olema? Ilmselt kujutasin seda siiski vaid ette.”

      „Kes see mees siis on?”

      Ema kehitas õlgu. „Mul pole aimugi. Aga loodan, et te ei mässi ennast jälle mingitesse kahtlastesse intriigidesse.”

      „Et me ei peaks veel kord püstolitoru ees seisma, tahtsid sa öelda,” märkis Tanel.

      Ema pööritas ehmunult silmi. „Kui aus olla, siis ei tulnud see konkreetne seik mulle meeldegi, aga kui sa seda mainisid…”

      „Ära nüüd muretse, ema. Me ei tegele millegi kahtlasega.”

      „Teie ei pruugigi tegelda,” torises ema.

      „Aga äkki kuulad sa Alfred Hõimu kohta ka maad,” lausus Laura Taneli emale.

      „Just-just,” sõnas ka Tanel. „Siis on sul endal ka süda rahul.”

      „Eks ma vaatan,” lausus ema, „aga ma ei luba midagi. Ma ei tea, mida inimesed minust arvama hakkavad, kui ma pidevalt kõikide järel nuhin.”

      „Uudishimulik СКАЧАТЬ