Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meil kiskus Redoga intiimi,» itsitab tüdruk.

      Habekakk hakkab undama mingit monotoonset jidišikeelset matuselaulu. Mulle see eriti ei meeldi. Mitte et mul oleks midagi juutide vastu, aga antud pala kipub kontekstile andma õõvastavat mõõdet.

      «Miks ta nii teeb?» küsib tüdruk.

      «Ta näeb helidega.»

      «Aa. Aga kas ta ei võiks näha mõne vähem judinofoonilise pala saatel»

      Kehitan õlgu.

      «Habekakk, kas te saaksite, palun, laulda mõnd teist laulu?» ei pea ka Irma vastu.

      «Ahsoo. Ma poleks osanud arvatagi, et see teid häirib. Mulle endale see lugu meeldib. Väga sügavmõtteline tekst, aga kui teil on asjast teine arvamus, siis ma vabandan siiralt,» kahetseb Habekakk ja läheb üle tirooli joodeldusele.

      «Palju parem,» nendib tüdruk.

      «Vist küll… Muide, mis sinu nimi on?»

      «Alleaa.»

      «Misasi?»

      «Alleaa.»

      «Miks?»

      «Et miks Alleaa. Oh, mu vanemad on mitmendat põlve koorijuhid ja isa on Lydia Koidula täpne koopia, muide! Aga ema viis hälli heinamaale.»

      «Arusaadav.»

      Kõnnime väikest aega vaikides. Veider, aga kõikjal tuiutavad inimesed ei näita mingeid väsimuse märke. Ühes kohas lakub üks poisiohtu sell rentslist mahavoolanud õlut. Siin-seal jääb silma sihitult ekslevaid kummitsaid. Mõned vibulevad mingis endale teadaolevas suunas. Vahel seisab otstel püsti fffitavaid gruppe. Mind nad enam miskipärast ei tülita. Hea seegi. Mul on nende suhtes mõningane tõrge.

      «Ee, mis need on,» küsib Alleaa, kui esimest kummitsat silmame.

      «Kummits,» vastab Irma minu eest.

      «Mhm,» teeb tüdruk ja rohkem ta õnneks nende vastu huvi ei tunne. Tema erialaks on moonid ning mina ei taha kuulda veel üht loengut neist tähelepanuväärsetest olenditest.

      «Kuulge, aga teab siin keegi, millest see tuli?» küsib Alleaa hoopis.

      «Kummits või? On teadlasi, kes on arvamisel, et meie laiuskraadidel laiutav kummits võib olla ka urglitest arenenud või isegi a-re-ta-tud,» teatab Habekakk salapäraselt.

      «Mis urglitest?» küsib Irma.

      «Urglid on need tillukesed vurrudega varustatud ussikesed, kes varjavad endid näiteks tualettides prill-laudade all. Kui tuleb sobilik inimpersoon situatsiooniakti sooritama, varitsevad nad õige hetke ning poevad inimesele pärakusse. Seal nad elavad ja toituvad, ent kuna urglid on varustatud märkimisväärsete vurrudega, tekitavad nad sel viisil peremeesloomale talumatut kõdi ja sügelust päraku piirkonnas. Urglite vastu võideldakse urglitangidega, mis…»

      «Ei,» peatab Alleaa teda. «Ma mõtlen, et mis INIMESTEGA juhtus. Millest see tuli?»

      «Sellest, et ma lavale hiljaks jäin.»

      «Ausalt ka või?»

      «Kuulge, ärge vahtige mind nii, ma tunnen end kirjeldamatult sitasti! Jumala eest, kui ma kuidagi saaksin seda tagasi pöörata, siis ma teeksin seda!» karjun ma neile näkku.

      «Ahaa!» ümiseb Irma ohtlikult. «Või siis see kõik on sinu süü!? Ja mina arvasin, et see tuli sellest, et ma kogemata poes hikukese pooleks murdsin…»

      «Mis kuradi hikukese?»

      Irma silmad lähevad lausa puurakile pähe.

      «Mis sa oled ikka päris loll või? Kummitsaid näinud ei ole, nüüd väidad, et pole ka hikukestest midagi kuulnud?»

      «Olen loll, jah! Taevapäralt, säästke mind sellest loengust, mida te kaks mulle jälle pidada tahate,» osutan Habekakule ja Irmale.

      Mees on juba avamas oma tarkustest pungil suud, kui Alleaa vahele astub.

      «Heakene küll, sinu süü, tema süü… Ärme pidurdame siin enam. Me oleme kõik samas kuses ja peame keskenduma sellele, kuidas situatsioonist valutult väljuda, eksole!»

      «Ei, ma tahan PRAEGU teada, KES siin süüdi on. Mina või tema. Tema, eks ju,» nõuab Irma Habekakult.

      «Ehhee,» teatab Habekakk reipalt. «Muidugi tema!»

      Oigan õudusest ja häbist: «Einoh, aga miks mitte Irma oma hikukesega?»

      «Ehhee,» trillerdab Habekakk. «Ka tema on süüdi!»

      «Said!» parastan. Irma nohiseb.

      «Aga tegelikult on kogu teie informatsioon kallutatud, vildakas ja ebatäielik. Jah, tegemist VÕIB olla mõningate komponentidega selle painava seljanka retseptis, aga õige maitse annavad siin hoopis neerud.»

      «Neerud?!»

      «Või ka sortsuke uriini nende võrratute siseelundite puudumisel.»

      «Ehk sa seletaksid?»

      Habekakk kõhistab vastuseks ja hakkab vilistama «Vanu sõpru».

      Jätkame teekonda Joodikute mere poole. Päike on juba üpris madalal ja ma mõtisklen selle üle, mis seal ohtlikku võiks olla.

      «Ei tea ikka midagi hikukestest… Mis inimene see ka on,» poriseb Irma.

      «Ära hakka nüüd jälle peale,» rahustab Alleaa.

      «Vanemaid inimesi võiks ikka teietada,» ei saa Irma pidama.

      Alleaa näitab talle keelt. Naine vaikib solvunult.

      «Hikukesed on need väikesed S-tähe kujulised olevused, kes krõpsupakkides elavad. Ära ütle, et sa neid näinud pole.»

      «Ma ei söö krõpsu.»

      «Nojah, siis vist küll,» nõustub Alleaa. «Krõpsupakk tuleb alati VÄGA ETTEVAATLIKULT lahti teha ja siis mõneks ajaks lauale või kuhugi jätta. Umbes viieks minutiks või nii, et hikukene rahulikult välja saaks ronida ja jalga lasta. Hikukese tapmine või pooleks murdmine pidada kaasa tooma hirmsaid tagajärgi. Tsunamisid, rohutirtsuparvi, tuulerõugeid, krohvi kukkumist laest, rääkimata epideemilistest luumurdudest. Suursõidukite koolera arvatakse kah olevat hukkunud hikukeste süü, elektrihaugatused samamoodi… Oh, seda loetelu võiks pikalt jätkata, aga ma kaldun arvama, et praeguses situatsioonis küll hikuke süüdi pole.»

      «Oled ikka kindel?» küsib Irma ebakindlalt.

      «Muidugi. Liiga globaalne ja teistsugune.»

      «Sa püüad lihtsalt Irmat lohutada.»

      «Mkm. Ma murdsin ka kord ÜHE hikukese pooleks, kui väiksem olin. Tahtsin teada, mis tal sees on. Seal oli imetilluke must auk.»

      «Ja mis siis juhtus?» pärib Irma ärevalt.

      «Ma sain lihtsalt tüütud koolakärnad. СКАЧАТЬ