Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

      «Ta on pime ju…» ütlen naisele.

      «Mitte päriselt,» sõnab mees. «Teie termin pole päris täpne. Mul on valikuline nägemine. See sõltub vahel kellaajast, vahel kuupäevast, vahel ilmaoludest või astroloogilistest kombinatsioonidest.»

      «Nii et te siis praegu ei näe, mis tänavatel toimub?»

      Mees turtsatab. «Kas te arvate, et ma alati heast peast võõrastega juttu ajama hakkan? Muide, minu nimi on Habekakk.»

      «Perekonnanimi?»

      Mees turtsatab jälle. «Loomulikult mitte! Eesnimi ikka. Perekonnanimi on mul Kannike. Habekakk Kannike.»

      «Merca,» ütlen mina.

      «Ehhee, ei tasu pimedat tüssata,» kõhistab mees. «Ma tunnen teid häälest, te olete Kiip Konserv!»

      «Nojah, teil on õigus,» kohman punastades.

      «Nägite,» hõiskab pime võidukalt. «Ja kuidas on teie auväärt nimi, kulla teine proua?»

      «Irma Elilaik.»

      «Elilaik, Elilaik,» trillerdab mees ja haagib end meile sappa. Ta laulab mu kaaslanna nime ühel mordva laulu viisil ja keerutab lustlikult oma pimedakeppi pea kohal. Vahel teeb Habekakk ka mõned üpris keerulised tantsusammud oma esituse vahele, põigates osavalt mööda tänaval sihitult tuiutavatest kodanikest. Irma piidleb meest veidi kartlikult ja litsub end minu ligi.

      «Ma arvan, et ta on ohutu,» sosistan talle.

      «Aga ta pole ju pime. Praegu vist vähemalt.»

      «Ma arvan, et püüab niiviisi lauldes tagasipeegelduvaid helilaineid. Nagu nahkhiired või nii.»

      «Ahah,» kohmab Irma, aga see teda ei veena.

      Me jõuame Kummitempli võõrastemajja näitlejatele planeeritud õhtusöögi ajaks. Mida pole, on toit. Restoranis on kõik lauad peale ühe kuhjatud ühte nurka, valged linad katavad põrandat. Läti näitlejad, kes majutumas samas võõrastemajas, teevad nende otsas intensiivselt joogat. Vahel astub üks või teine grupist välja, ronib selle eraldiseisva laua otsa ning esitab seal mõne kummalise tantsu, etüüdi või monodeklamatsiooni. Teised plaksutavad seepeale tormiliselt.

      Mu kaks kaaslast jäävad uksele seisma. Mina hiilin vargsi lätlaste peanäitejuhi juurde, kelle nimi on Dalivaldis.

      «Võ znajete, što na ulizah tvoritsja?»

      «Da, konešno mõ znajem! Za to mõ tut i s jogoj zanimajemsja,» seletab ta mulle sosinal, millega peletatakse tüütut kärbest.

      «No nado že što-to delatj, prinimatj kakie-to merõ, uznatj, ot tševo vsjo eto…» painan teda edasi.

      «Ne volnuitesj, mõ tut vsjo uže ustroili i ustroim dalše.»

      «S jogoj?»

      «Da, uvažajemaja!»

      «Sami võ že Dalivaldis – vladelets dolin, võ dolžnõ dalše videtj ot svoei jogi!»

      «Mõ i videm, a võ, estontsõ slepõje!»

      «Ja ne slepaja, on slepoj,» osutan Habekaku suunas, kes vaatleb käte abil ruumi.

      «On vedj tože estonets.»

      Siinkohal krapsab mu kõrvalt püsti lühike täidlane tumeda prantsuse poisipeaga keskealine lätlanna.

      «Oi, ja davno hotela vam skazatj, što uvas takie interesnõje ukrašenija,» sädistab ta ja suskab näpuga mu prossi.

      «Allija Makbile, prodalžaite deistvije!» käratab Dalivaldis ja naine võtab imelise kergusega sisse lootosepoosi, tõuseb siis pea peale ning laseb kuuldavale pika veniva silbi: «Oooommmm.»

      «Lähme siit minema,» sõnan oma kaaslastele. «Need lätlased on küll pööramata, aga mõistuse juures nad pole.»

      Viimane, mida ma näen, on Guntis ja Uldis, kes sooritavad üldiste kiiduhõisete saatel toenglamangust levitatsiooni. Nad hõljuvad söögisaali lae all, moodustades seal veidraid tantsuskeeme.

      «Kuhu nüüd?» pärib Habekakk reipalt, kui tänavale jõuame.

      «Ma vist peaksin korra kodus ära käima,» arvab Irma.

      «Kui meil mingil takistusi ette ei tule, peaksime Joodikute mere äärde jõudma täiesti ohutul ajal,» arvab Habekakk.

      «Mis mõttes ohutul?» pärib Irma.

      «Ahhaa,» teatab mees tähendusrikkalt ja hakkab üht siuude sõjalaulu lõõritama.

      Tänav on endiselt holdotavaid inimesi täis. Ja takistus tuleb. Ühest põõsastikust möödudes haagib end mu jala ümber mingi kummaline valge kiti värvi torujas olend. Ta laseb endast välja väga nukrat ffff tähte ning siugleb ja muljub paluvalt mu jalga.

      «Habekakk, mis ASI see on?»

      Mees pöördub ümber, ligineb mulle ja kummardub ollust kompima.

      «See on kummits,» teatab Irma järsku asjalikult.

      «Misasi?» imestan mina.

      «Kummits,» vastavad mu kaaslased korraga.

      «Sa ei tea midagi kummitsatest?» imestab Irma siiralt.

      «Kummitsad praegusel kujul tekkisid meie planeedile umbes kakssada tuhat aastat tagasi. Ent Maa üldine evolutsioonikäik sundis neid pelgu, nagu muide ka mõningaid teisi olendeid. Hermann von Hörlich avastas mitmed peluolendid, kummitsad nende seas, tuhande kaheksasaja kuuekümne seitsmendal aastal ühest Lõuna-Ameerika džunglis asuvast koopast. Sealt koopast, muide, on pärit ka sfinksid, teate küll, need toredad karvutud kassid. Kassid kohanesid avaeluga kõige kiiremini, kummitsate aretus võttis aega peaaegu sajandi. Enamik peluolendeist aga ei kohastunudki ja neid võib seniajani leida vaid eelpoolmainitud koobastikes.»

      «Tänapäeval kasutavad paljud pered kummitsaid lapsehoidjatena. Neid võib väntsutada, neil võib hüpata, nad ei saa niimoodi viga, nad klammerduvad õrnalt lapse külge, kui see tahab kaugemale minna. Kummits on ideaalne lemmikloom ja kaaslane väikesele maimikule. Mu tütrel oli ka üks selline,» täiendab Irma.

      «Teadlased pole siiani selgusele jõudnud, kas kummitsad on suguluses ümarussidega või mitte. Nende teatud käitumismudelid viitavad uduselt sellele küll. Nagu vihmaussidki, töötlevad nad edukalt ümber orgaanilisi jäätmeid, väljutades seedetraktist ideaalset komposti. Õnneks mitte küll liig suurel hulgal. Lisaks eritab nende keha magusat siirupilaadset ollust, mis on rikas kasulikest mikroelementidest, vitamiinidest ja mineraalidest. Ühe komponendina eritavad kummitsad näiteks rubiidiumi, ainet, mida esineb tumedates viinamarjades. Nende keha koosneb tihkest kummitaolisest ainest, mis peab vastu üsna karmidele löökidele. Valu kummitsad ei tunne, neil puudub närvisüsteem. See on tõestatud fakt. Samas evivad nad perpendikulaarselt keha keskpunktis asetsevat pisikest aju, mille intelligentsusastet võib võrrelda kassi omaga. Teine teadaolev selgrootu, kes on sama nutikas, on hiidkaheksajalg. Tähelepanuväärne on ka kummitsate liikumisviis…»

      «Ma tänan teid mõlemaid huvitava ja hariva СКАЧАТЬ