Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda proovima, äärmiselt maitsev isend,» hõiskab Habekakk ja asub intensiivselt elukat lakkuma.

      «Oi, tõesti,» tõdeb Irma. «Kiip, te peate seda proovima!»

      Ma vaatan, kuidas kaks täiskasvanud inimest mu ees trotuaaril põlvitavad ja lakuvad andunut valget amorfset toru, kes tänulikult fffitab.

      «Nii, need hakkavad nüüd siis ka segi pöörama,» mõtlen ma nukralt ja pean aru, et ehk oleks mõistlikum lätlaste joogakursusega ühineda.

      «Palun haakige see kummits mu jala küljest lahti,» anun nutuselt. «Me võiksime enne päikeseloojangut kuhugi kindlamasse kohta välja jõuda. Keegi ei tea ju, kuidas need tuiameiks pöördunud kaaskodanikud ööpimeduses käituma hakkavad. Mina eelistaksin olla siis pigem suletud uste taga.»

      «Olete kindel, et te ei taha seda kummitsat proovida?» küsib Habekakk.

      «Ei,» vastan kindlalt.

      «Ise teate,» sõnab mees pettunult. «See teeks teile head, tõstaks organismi üldist toonust.»

      Irma vaatab kummitsamahlast leemetava näoga üles, ajab end püsti, näitab mingisse suunda ja käratab: «Laps!»

      Silmapilk viskub olend mu jala ümbert püsti kui vedru, hakates osutatud poole minema, kuigi mina ei näe seal mingit last. Jah, kummitsa liikumisviis on tõepoolest tähelepanuväärne. Ta on mõlemast tipust lame ja nii vibutab elukas end ühelt otsalt teisele. Püstises asendis ulatub kummits mulle rinnuni, tema kere on ühtlase jämedusega ning ümbermõõdult umbes sama kui minu keskpaik.

      «See on teist tõepoolest rumal, et te kummitsamahlast loobusite,» teatab Habekakk ja hakkab laulma mingit veidrat masai viisikest.

      Irmal on see eelmainitud ollus tuju tõstnud või lepib ta lihtsalt olukorraga. Naine kõnnib üsna rahulikult minu kõrval ega krampu käsivarde.

      Habekakk katkestab oma laulukese poolelt fraasilt, osutab valge kepiga väikese haljasala suunas ja teatab reipalt: «Ahhaa, seal on ka üks nagu teie, auväärne, suvatsete nimetada, mittepöördunu.»

      Ma ei taipa, keda ta sellega mõtleb. Murul istub pead kinni hoides ja tuiutades pikajuukseline noor naine.

      «See seal või?»

      «Jaa,» teatab Habekakk reipalt.

      «Kust te seda võtate?» küsib Irma kõhklevalt.

      «Milline rumal küsimus,» turtsatab mees ja tõstab tumepunased prillid ninalt üles. «Ma NÄEN! Kell on üheksateist ja kaheksakümmend üks minutit ning lisaks on täna teisipäev.»

      Habekaku silmad kummalist värvi – ülemine pool pupilli on pudelroheline, alumine pool taevasinine. Täpselt pooleks.

      «No olgu, kui te olete nii kindel…»

      «Minge. Minge julgelt. Mina ei saa kahjuks pügatud murule astuda. See summutab helid ära.»

      Liigume Irmaga tuiutava tüdruku poole.

      «Mis te arvate, kas Habekakk on ikka kindlasti pime või ainult teeskleb?»

      Kehitan õlgu.

      «Kulla prouad, ei tasu mind taga rääkida, ma kuulen kõike!» hõikab mees meile kannule.

      «Ta ei saanud ju seda kuulda,» sosistab Irma.

      «Saan ikka küll!» hüüab Habekakk.

      Vaikime. Jõuame istuja juurde. Ma kükitan tema ette maha. Tüdruk ümiseb midagi.

      «See on uni, see on uni, teen silmad lahti, kõik on möödas…» leelutab ta.

      «Hei,» panen käe talle õrnalt õlale.

      Tüdruk kargab püsti kui ussist nõelatud.

      «Aaaaaa!» kisendab ta. Näen tema nutetud silmi, need on õudusest pärani.

      «See on minu uni ka,» ütlen talle rahustavalt.

      «Ja minu oma,» lisab Irma.

      «Ja Habekaku oma,» osutan trotuaari poole.

      «Ehhee, minu oma see küll ei ole,» hõikab mees üle muru. «Mina unestun hoopis mujal!»

      «Ta on pime,» seletan tüdrukule. «Või see… Valikuline pime. Praegu ta näiteks näeb.»

      «Enam ei näe, mööda läks,» hüüab Habekakk reipalt ja paneb prillid ette tagasi. «Täpselt neli minutit ja seitsekümmend ja pool sekundit! Teisipäevade rekord!»

      Tüdruk langeb mulle kaela ja undab mu õla najal: «Redoredoredo… Me olime koos, kui SEE pihta hakkas, ja nüüd ma ei tea, kus või mis ta on.»

      Pisaravesi lahmab mu õlale.

      «Sinu koer või?» pärib Irma.

      «Mis koer,» prahvatab tüdruk hüsteeriliselt. «Redo on minu poiss!»

      «Vabandust,» kohmab Irma. Ilmselgelt piinlik.

      «Mu asjad on ka kõik tema pool. Hambahari ja puha. Me pidime homme kooliekskursioonile Iraaki lendama. Aga siis ta läks imelikuks, tuias minema ja võtmed on ka ju tema käes…»

      «Iraaki? Te olete mingid militaarid või?»

      «Ei! Botaanikud oleme. Ma olen morfeoloog. Võid ka magunoloog öelda. Moone uurime.»

      «Kas te kannikesi ei uuri?» hõikab Habekakk.

      «Ei,» vastab mõnevõrra rahunenud tüdruk.

      «Kahju,» hüüab Habekakk. «Mina kui Kannike olen igati uurimist väärt subjekt.»

      «Kannike?» imestab tüdruk.

      «Tal on selline nimi. Habekakk Kannike.»

      «Selge. Imelik perekonnanimi ikkagi see Kannike…»

      «Me pärineme Õlleõue külast. Seal olid omal ajal peaaegu kõik Kannikesed. Välja arvatud üks perekond, kelle nimi oli Sinkting.»

      «Olgu…»

      «Olgu,» hõikab Habekakk. «Hakkame minema, kui tahame ohutuks ajaks Joodikute mere äärde jõuda.»

      Tüdruk võtab murult oma märsi ja tuleb meile järele.

      «Mis me sinna Joodikute mere äärde lähme?»

      «Irma elab seal.»

      «Irma kes?»

      «Mina.»

      «Aa. Ja mis sinu nimi on?»

      «Kiip.»

      «Konserv või?»

      «Mhm.»

      «Ossa, vat see on pauk!» rõõmustab tüdruk. «Ma tegelt tundsin su pea kohe ära, kui silmad ette tulid, aga ega ma’i uskund küll õieti! Mis sa siin linnas teed.»

      «Tükki.»

СКАЧАТЬ