Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

      «Nad koguvad neid, ladustavad need vanadesse laevavrakkidesse ja kasutavad inimeste nägusid juhul, kui neil on tarvidus õhtutundidel kuival maal sisseoste sooritada või ööklubides käia.»

      Mol’osid koguneb klaaside taha veelgi.

      Alleaa vahib neid õõvastusega.

      «Kas sa tahad öelda, et ma võin olla mõne SIHUKESEGA ööklubis tantsinud?»

      «Vägagi võimalik,» arvab Habekakk.

      «Aaaa! AAAPPI!» kaigub selja tagant Irma ahastav hüüd, mis tühjas hallis tuhandekordselt võimendub. Me kõik võpatame. Ukseklaasi tagant hakkab kostma vastikut kriipivat heli. Mo’lod on välja võtnud kummalised kõverad noad ja kratsivad nüüd nendega ust. Näen kuuvalguses, kuidas klaasipuru lendab. Selja taga karjub Irma.

      «Pidage veel veidi vastu, mehed, me lähme vaatame Alleaaga, mis Irmal on.»

      «Ma hoiatasin juba Joodikute mere ääres, et siiatulek pole kõige turvalisem plaan,» targutab Habekakk meile takka.

      «Appi!» röögib Irma. Me jookseme Alleaaga hääle suunas, komistades mööblile ja esemeile, mis jalus vedelevad. Heli tuleb ühest pimedast koridorist. Silmad ei seleta õhkagi. Koban taskust Zippot ja palvetan mõttes, et selles ikka piisavalt kütust oleks. Tsiksin paar korda ning tulemasinast lahvatab leek. Apelsinikarva kogu kargab pimedasse nurka. Näen leegi valguses, et Irma käed ja nägu on verised.

      «Oled korras?» küsib Alleaa.

      Irma niitsub. Lähenen kössitavale mol’ole Zippoga. Too igiseb kätega nägu varjates ning püüab jalga lasta.

      «Alleaa, ära sa lase seda raiska!»

      Tüdruk hüppab mol'ole ette. Too rehmab tema poole kõvera noaga, aga tabab vaid Alleaa pikka lehvivat seelikut. Nuga takerdub kangasse ja lendab eemale. Lähenen olendile, rebin tal kapuutsi peast ja surun Zippo leegi otse mol’o sültjasse näkku. Olevus röögib ebainimliku häälega ning kratsib kätega nägu. See sulab leegi kuumuses nagu vaha. Mol’o viiksatab ja jääb vagaseks.

      «Mis asi see oli? Mis asi see oli?» habiseb Irma.

      «Mol’o,» seletan asjalikult. «On sul väga hullusti?»

      «Ei, rohkem nagu kriimustused, vist.»

      «Siis on tore,» ütlen ma ja vajutan Zippo kinni.

      «Ära tee,» anub Irma.

      «Ma ei tea, palju seal penssu on,» seletan. «Äkki hulgub siin veel mingi libedik ja siis on kööga.»

      «Ma tahtsin tütre juurde minna, kolmandale korrusele, aga lift ei töötanud ja siis tulin siia, tagatrepi ust katsuma, aga see on vist kinni kiilunud… Ja siis tuli see… See ASI ja ründas mind.»

      «Mol’o,» teatab Alleaa asjalikult. «Seal väljas on neid igavene trobikond koos ja mehed on nendega hädas.»

      «On ainult aja küsimus, millal nad sisse murravad,» täiendan mina. «Okei, proovime selle ukse kuidagi lahti murda.»

      «Heldur lööks selle ühe jalahoobiga eest,» arvab Irma.

      «Aga Helduri jalgu on ukse peal vaja, kurat!»

      «Olgu, naised, lähme proovime välisukse ette mingit sodi ja mööblit kuhjata. Ehk hoiab see neid jälgandeid nii kaua kinni, kuni Heldur ukse maha lööb!» teeb Alleaa ettepaneku.

      Koperdame läbi pimeduse halli tagasi. Mol’osid on klaasi taha veelgi kogunenud ja nad kraabivad oma nugadega mitte ainult ust, vaid ka suurt akent, mis halli esikülge katab. Kuradi arhitektid!

      «Hei, mehed, me tuleme teile appi, blokeerime selle ukse ära.»

      Hakkame naistega punnima mingit letti, mis hallis seisab.

      «Ja siis on meil sinu betoonjalgu vaja, Helmut!» ägisen leti tagant. Monstrum liigub visalt, aga siiski.

      «Mine sa, Habekakk, naistele appi, küll ma siin seni hakkama saan.»

      Habekakk hakkab plõksides meie poole tulema. Alleaa kargab leti tagant välja, võtab mehel käest kinni ja tirib ta meie juurde.

      «Ma ei ole päris kindel, kas minu jõuvarudest erilist abi on,» püüab ta seletada.

      «Ära targuta, lükka!» käratab talle Irma.

      Ubime letti neljakesi ukse suunas, saateks mol’onugade klaasikriipiv heli.

      «Nii, meetrikene veel,» piiksatab Heldur üle selle.

      See süstib meisse uut jaksu.

      «Vaata, Heldur, et sa vahele ei jää!» õpetab Irma.

      «Ei jää, ei jää, lükake aga!»

      «Kohal,» piiksub Heldur. «Nüüd saan ka ise käed külge panna.»

      Kuiva käginaga nihkub kogukas lett vastu ust. Tõuseme selle tagant ja näeme, et klaasi on tekkinud päris korralikud praod.

      «Ja nüüd eluga,» kamandan ma.

      «Mitte liiga kiiresti, mina ei jõua ju joosta,» hädaldab Heldur.

      Tema sammud tümisevad hallis.

      Jõuame just koridori, kui kuuleme, kuidas ukseklaas langeb ja ma silman, et esimesed mol’od hakkavad end sisse pressima.

      «Ettevaatust, siin kusagil on mol’olaip,» hoiatab Alleaa.

      Jõuame kobamisi ukseni.

      «Noh, Heldur, näita, mis võid!» ärgitab Irma.

      Ühe jalahoobiga purustab betoonjalgne mees probleemse ukse. Viskume trepist üles. Pimedus on nii pilkane, et targem on vist liikuda neljakäpakil.

      «Kuradi seelik,» kirub Alleaa.

      «See seelik päästis sind ennist.»

      «Jah, aga nüüd jääb jalgu ju!»

      «Ilmaski ei ole see inimlaps rahul!» dotseerib Habekakk.

      Alleaa turtsatab. Oleme jõudnud teisele korrusele ja meie ees on järgmine suletud uks.

      Irma lõgistab linki: «Noh, Heldur!»

      «Ma ei saa,» piiksub Heldur traagiliselt. «Ei jaksa… Gravitatsioon.»

      «Kari mol’osid on meil kohe kannul ja sina, mees, hakkad praegu vinguma!» ahastab Irma.

      Ühtäkki tunnen, kuidas uks mu selja taga vaikselt irvakile vajub.

      «Ema, sina või?» küsib ärev hääl pimedusest.

      «Elminda, kullake!»

      «Tst! Tulge sisse, kähku!»

      Pressime end koridori. Vaene Heldur ähib vaevaliselt ja kukub kokku. Irma tütar suleb kiiruga ukse. See on juba parem. Kõrgel lae all asuvatest akendest langeb koridori nõrka valgust.

      «Tütreke, СКАЧАТЬ