Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisestasin laborarvutisse vastumeelselt uue käskluse, tõusin laua tagant püsti, et endale kohvi tuua, ja siis ma nägin esmakordselt NEID…

      Nagu suured mustad räsitud nartsud tiirlesid olendid ümber kupli. Mingid linnud? Haarasin automaatselt kaamera järele. Uskumatu! Miks me neid varem pole märganud? Nad on ju üüratud!

      Nad meenutasid hiigelpealisi marabuid. Üks lendas minu suunas, avas oma tohutu noka… Ma oleksin võinud sinna vabalt sisse mahtuda ja ruumi jääks ülegi. Linnu suu oli seest siresinine. Nokk krigises vastu dünoomilist klaasi, enne kui olend end vaevaliselt õhus ümber pööras.

      Laboriuks kolksatas. Sisse tormas ärevusest ähkiv Elery.

      «Pam, mis ASI see on?» kähistas ta, suunates näpu kolmele räsitud hiidmarabule.

      «Kurat, kust ma tean! Esimest korda näen isegi!»

      «Need ajavad hirmu nahka.»

      «Ega minagi tahaks neil kätt suruda. Või õieti tiiba.»

      Linnud kupli taga tegid veidrat häält ja lendasid metsa suunas minema. Vajutasin kaamera kinni ning panin lauale.

      «Teeks ühe kohvi?»

      «Okei, ma lähen toon sulle ka, aga sina kraami oma piiritusevarud välja. Mul on selle ehmu peale üht surakat vaja.»

      Noogutasin. Elery väljus. Mina võtsin sahtlist laborikapi võtmed. Muidugi oli meil dünoomkuplis ka baar, aga sealsed varud olid mõistetavatel põhjustel limiteeritud. IT-mees Tony ajas mingist kohalikust kraamist haisvat hägust praskat, mis tegi kõhu lahti ja premeeris hommikuks padupohmakaga. Tony ise võis isegi raketikütusest väljafiltreeritud vedelikku läbi soolikate lasta, ilma et see tema organismile märgatavat mõju oleks avaldanud.

      Elery tuli kohvidega tagasi. Sortsatasin topsidesse pisut 96 kraadist piiritust. Võtsime esimese lonksu. Jook jooksis soojalt soolikast alla.

      «Tead, mul tuli pähe üks kummaline lause kunagi loetud lasteraamatust,» sõnasin mõtlikult.

      «Mis lause?»

      «Pealkirja ja lugu ei mäleta, aga lause oli järgmine: «Suur nagu pakuk-lind…»»

      «Misasi?»

      «Pakuk-lind.»

      «Pakuk-lind,» kordas Elery. «See nimi sobib talle. Või neile.»

      Võtsime järgmise lonksu.

      «Kurat, ma pidin ennast täis sittuma, kui see elukas mu akna taha ilmus!» ohkas Elery.

      «Ega minagi just ei rõõmustanud.»

      «Sa oled teinud siin mooduliga mitmeid reide, sa oled lähidžunglis käinud, KUIDAS sa neid varem pole kohanud?»

      Kehitasin õlgu.

      «Võib-olla on see kuidagi aastaaegadega seotud…» oletasin. «Või mõne muu taolise nähtusega. Ilmselt on tegu rändlindudega.»

      «Uskumatu! Huvitav, millest nad toituvad? Siinsed eluvormid on üsna pisikesed.»

      «Tont seda teab…»

      Lülitasin filmitud lõigu arvutiekraanile. Võtsime lonksu.

      «Einoh, sa vaid vaata seda nokka! Lehm võiks sealt vabalt sisse mahtuda.»

      «Kurat, mulle ei meeldi sihukesed asjad, ausalt!»

      «El, see on su esimene reis, või?»

      «No ei ole, aga mujal olen käinud siis, kui kõik olulised asjad on enam-vähem selgeks saadud. Hipooria hammustavad liivad või Thempra 3 iluelukas või Leiborori kihvaline muundlill. Tead, millest hoiduda.»

      Labori uks lendas taas lahti.

      «Pamela, need mürkrohelised mugulad, tead küll… Ajasin neist väikese joogi ja assaraisk, mihukese tripi ma just sain!»

      See oli permanentses vines Tony, kes veheldes uksest sisse lendas. Torkasin piirituseanuma automaatselt laua alla.

      «Mida sa haidatad?»

      «Linnud, mustad, hullult pirakad! Oh, sa kurat küll!»

      Muigasime Eleryga vastamisi.

      «Sa, Pamela, oleksid pidanud neid ise nägema! Suured nagu tondid…»

      «Sa, Tony, mõtled vist pakuk-linde?» küsis Elery.

      «Misasju?»

      «Pakuk-linde.»

      Tony hakkas homeeriliselt naerma.

      «Pakuk-lind! Täpselt tema. Suur nagu pakuklind…»

      Siis ta vakatas.

      «Eee… See oli ju MINU tripp…»

      «Oli või?» küsisin ja lülitasin filmi taas käima.

      Tony vajus õnnetult kokku nagu õhupall.

      «Nad olid siis päriselt? Oh, kurat, küll! Ja mina veel arvasin, et…»

      «Taeva päralt, võta rahulikult, noh! Tonykene. Su värske kraam on kindlasti hea.»

      «Ma just lootsin, et uus hallutsinogeen…»

      «Kui ma kohalikust taimestikust midagi huvitavat leian, teatan sellest esimesena sulle, ausalt.»

      Tony langes Eleryle kaela: «El, sa oled võrratu! Tahad, ma võtan su ära?»

      «Ma olen juba võetud.»

      «Ah jah, kahju.»

      Tony saatis ukselt õhusuudluse ja kepsles minema. Naljakas tüüp. Koleeriline optimist.

      «Ma peaksin seda lindistust teistele ka näitama,» ütlesin. «Tahaks hirmsasti teada, mis Hassan sellest arvab.»

      «Kell on veel varajane,» arvas Elery.

      Selles oli tal igati õigus. Hassanile meeldis töötada öösiti, seega pidi ta tõusma umbes paari tunni pärast. Istusime Eleryga, nokkisime mu piiritusevarusid ja pläkutasime need kaks tundi maha.

      «Kurat, kui me niimoodi jätkame, tuleb varsti Tonyle selgeks teha, et ta peab oma solgiajamise uuele tasandile viima. Kuidagi peaks ju ka kohalikust kraamist 96-kraadise piirituse kätte saama,» arvasin ma murelikult anumat takseerides.

      «Äkki tasuks rääkida hoopis Timoga,» arvas Elery. «Ma olen justkui kusagilt kuulnud, et soomlastel pidi puskariajamine olema rahvusspordiala.»

      Timo oli suur blond vaikiv troll, kes rääkis niipalju, kui hädapärast vajalik. Ametilt moodulijuht, kes suhtus oma masinasse nagu lemmiklooma.

      «Proovi taga rääkida.»

      «Kuidas see peaks välja nägema?» itsitas Elery.

      «Ilmselt nagu monoloog või jõllitamisvõistlus.»

      «Pigem siiski monoloog. СКАЧАТЬ