Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      «Miks ei peaks olema?»

      Sel hetkel kostab ukse tagant tümaki! Mol’od on kohale jõudnud.

      «Issand, need elukad tulevad meile järele!» ahastab Irma. «Neid on seal väljas peletu kamp.»

      «Kes? Mol’od või?» küsib Elminda.

      «Jaa, ma kaklesin ühega seal all. Õnneks päästsid Alleaa ja Kiip mu ära.»

      «Mis asja te paanitsete. Neid hulgub siinkandis pidevalt ringi. Peaaegu igal öösel. Sellepärast me jätamegi majadel kõik esimeste korruste uksed lahti, et nad vabalt roiata saaksid ja midagi ära ei lõhuks. Teisest korrusest nad kaugemale ei tule. Siinkandis elavad kõik inimesed vähemalt kolmandal korrusel,» seletab Elminda. «Noh, lähme üles ja keedame teed, ma vaatan, kus ma teid kõiki magama saan panna ja…»

      «Mina ei tule,» kähiseb Heldur.

      Ukse tagant kostab tüminat ja kriipimist.

      «No kuule, sa ei saa siia jääda,» räägib Irma tütar. «Mo’lod murravad ukse maha ja oledki oma näost ilma!»

      «Minge teie, ma ei jaksa. Gravitatsioon rõhub mu jalgu pääle ja võtab võhma välja. Teisest korrast kaugemale pole mul jaksu,» ähib Heldur. «Vee all seda nii palju ei tunne, aga maa peal hakkab südant sööma.»

      «Ära aja jama,» õiendab Alleaa. «Ise rääkisid, kuidas sa puhkuse ajal kellatornist kelguga alla lasid.»

      «Nojah, aga lumi on ju ka vesi – tõukab tagasi ja pealegi sõitsin sinna tõstukiga.»

      «No mis me siis nüüd teeme,» hädaldab Irma. «Me ei saa vaest Heldurit niimoodi siia jätta!»

      Minus hakkab vaikselt arenema üks mõttepung.

      «Habekakk!»

      «Ah?» võpatab mees.

      «Räägi mulle kiiresti mõni sõna mol’odest.»

      «Rõõmuga. Oleneb, mida proua teada soovib.»

      «Kui hea on nende nägemine?»

      «Arvestades asjaolu, et tegemist on algselt süvamereliste olenditega, ei mängi nägemine mol’ode juures eriti tähtsat rolli. Nende…»

      «Ühesõnaga, kui suure distantsi peal suudavad nad maismaatingimustes eristada näolist mol'ost?»

      «Mõningail andmeil küünib see ala pooleteisest meetrist kahe meetrini. Aga…»

      «Hästi. Kui hea on mol’ode haistmine?»

      «Merelistes tingimustes käibki mol’ode omavaheline kommunikeerumine peaasjalikult lõhnaaistingute abil. Nad on võimelised omaseid ära tundma ka kümnete kilomeetrite kauguselt. Mol’osid uurides on täheldatud, et…»

      «Jäta juba. Kui hea on nende haistmine MAISMAAL?»

      «Üldiselt sõltub see niiskustasemest õhus. Vihma ajal…»

      «Selge, tänan. Võid lõpetada. Nii et neid ON võimalik ära petta.»

      «Mida sa plaanid?» küsib Alleaa.

      «Me jätame Helduri rahumeeli siia.»

      «Oi, mis hullu sa kavatsed? Nii ei saa ju…» hädaldab Irma.

      «Heldur lõhnab nagunii mere järele. Me maskeerime ta ära ja jätame siia. Elminda, kas sul tormikuube on?»«Helduri suurusele küll mitte…» vastab ta kahtlevalt.

      «Siis midagi muud apelsinikarva. Olgu või vaip. Noh, et saaks talle üle visata.»

      «Mul on üks oranž tekk.»

      «Väga hea, too siia.»

      Elminda lippab minema.

      «Aga mis me Helduri näoga teeme?» pärib Alleaa.

      «Paneme talle mingi maski ette,» arvan.

      «Jäik materjal nagu näiteks paber ei sobi,» teatab Habekakk. «Nende endi nägu on pehme. Mol’od tajuvad helide abil erinevate pindade koostist. Sarnaselt minuga.»

      «Seome talle padja näkku,» arvab Alleaa.

      «Mida juttu, vaene Heldur ei saa siis hingata!» põrutab Irma.

      «Okei, ma tean! Mul on pikk blond parukas kaasas. Tõmbame selle Heldurile tagurpidi pähe, las hingab läbi juuste, Või mis sina arvad, Habekakk?»

      «Ma usun, et parukas petaks mol’od hõlpsasti ära.»

      Elminda jõuab tekiga tagasi. Ukse sisse hakkavad tekkima väikesed praod. Apelsinikarva palakas heidetakse üle Helduri.

      «Noh, ja kus see parukas sul siis on?» pärib Alleaa.

      «Õu shit!»

      «Ära nüüd ütle, et läks koos joodikutega merele.»

      Raputan pead.

      «Autosse jäi…»

      Mu ideaalne plaan põrmustub. Praokesed ukses laienevad üha.

      «Sul pole kodus blondi parukat?» pöördub Alleaa Elminda poole.

      Irma tütar raputab pead.

      «Okei, kas siin tuletõrjeredel on?» küsin Elmindalt. «Soovitavalt tänava poole.»

      «On,» vastab ta. «Seal tagapool, peaaegu kolmanda korruse trepi kõrval.»

      «Siis on hästi. Heldur, anna autovõtmed, ma käin ära,» teatan ma, rebides mehelt samal ajal apelsinivärvilist tekki.

      «Mida sa teha kavatsed?» pärib Irma ärevalt.

      «Ma ei viitsi praegu seletada. Püüdke niikaua Heldur sinna tahapoole saada, eks.»

      «Ta on vast ise pisut hinge kah tagasi tõmmanud juba,» arvab Irma.

      «Näe, vajuta selle punase nupu peale,» ütleb Heldur ja ulatab mulle puldi.

      «Okei, ma läksin siis.»

      Kisume Elmindaga kahekesi akna lahti. Vaatan tänavale. Meie maja ümber kobarduvad mol’od. Õnneks piisavalt kaugel. Redelist autoni on oma kümmekond meetrit. Mol’od tiirutavad ka ümber selle. Tõmban apelsinikarva teki üle pea, ronin aknalauale ja küünitan jala redeli suunas. Nii, jalg on paigas. Nüüd käsi. Saatan, ma pean ju tekki kah kuidagi kinni hoidma. Jama ju, kui see keset mol’okarja maanduks. Oh, issand, kuidas ma vihkan kõrgust ja seda redelil turnimist. Tekk takerdub pidevalt kuhugi. Mitte alla vaadata, mitte alla vaadata. Annaks taevas, et mol’od mind ei märkaks! No nii, viimane pulk ja nüüd pean hüppama. Oma poolteist meetrit. Kiikan alla. Mol’od kobarduvad peasissekäigu ees. Viimane ohe ja siis ma hüppan. Maandun. Löön põlve ka veel ära ja jään igaks juhuks hetkeks kägarasse kükki. Piilun tekiserva alt mol’ode poole. Mitmed neist on mind märganud. Ajan end kergelt küüru, osutan suvalisse suunda ja püüdes võimalikult täpselt imiteerida nende häält, kähistan: «Näolised… СКАЧАТЬ