Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pöörduvad osutatud suunda ja hakkavad sinnapoole liikuma. Üks neist möödub must eriti lähedalt, jääb seisatama ja tõmbab suuga õhku. Sekund. Teine. Kolmas. Kümnes. Saja seitsmekümne viies vist. Lõpuks ta pöördub ja hiilib teistele järele. Erilist kiirust nad käies ei arenda.

      «Nõmedast suplusest Joodikute meres oli ilmselt kasu,» nendin mõttes. «Vähemalt lõhnasin tema jaoks õigesti.»

      Mol’okobar on eesukse juurest kadunud. Ka auto ümbrus on puhas. Sööstan masina poole. Varjun selle taha ja vajutan pulti. Soomustakso piiksatab. Piilun auto tagant välja. Mõned mol’od on ümber pöördunud ja vaatavad nüüd minu poole. Ent hoomamata midagi huvitavat, jätkavad oma retke. Sikutan auto ukse lahti, olen just kotti haaramas, kui taipan, et ma EI SAA ju sama teed pidi tagasi minna. Majaesine on küll mol’odest puhas, aga ma olen kindel, et ülejäänud kraabivad ikka visalt teise korruse ust ja nende vahelt ma läbi tungida nagu ei tahaks. Ronin autosse ja jään hetkeks mõtlema.

      «Okei, persse,» kirun endamisi, aga muud mul üle ei jää.

      Vinnan ennast rooli taha ja käivitan masina. Minu sõidukogemused on üpris napid, aga ma loodan, et selle kümnekonna meetri läbimiseks piisab. Sidur, pidur, gaas. Käik ei lähe sisse ja auto joriseb rahulolematult. Teine katse. Käed higistavad. Tõmban need teki külge kuivaks. Teine katse taaskord. Masin võtab tuurid üles ja läheb liikvele, aga liikvele lähevad ka vahepeal nurga taha kadunud mol’od. Ja nemad liiguvad minu poole. Vajutan gaasi ja põrutan täpselt tuletõrjeredeli ees ninaga seina. Mis see soomustaksole ikka teeb. Raban kilekoti ja teki, löön ukse lahti ning vinnan end kapotile. Kurat, käed on igasugu sodi täis, aga ega tekk kilekotti mahtunud polekski. Tuleb hakkama saada. Heidan teki soolikana üle turja ja raban redelist kinni. Esimesed mol’od on poole meetri kaugusel masinast. Ronin elu eest.

      «Huvitav, kas mol’od on tuletõrjeredelitel osavamad kui mina? Kui on, siis…»

      «Ou,» hõikan aknasse. «Mina tulen!»

      Kolmed käed küünitavad aknast välja. Hetke vältel ripun õhus, siis saan jala raamile ja olengi sees. Nii, aken kindlalt kinni! Jõuan veel märgata mol’osid, kes tammuvad autokapotil ja ripuvad redelil.

      «Kuidas uksega on?» pärin, parukat välja koukides.

      «Halvasti,» sõnab Irma.

      Heldur istub kolmandale korrusele viival trepil ja näeb üldiselt pisut parem välja. Kitkun parukast spilkasid välja ja loobin põrandale.

      «Kes, kurat, neid siia NII palju toppis,» kirun mõttes. «Ise, ikka ise.»

      Noaotsad välguvad läbi ukse. Topin Heldurile paruka pähe ja suskan juukseotsad T-särgi kaelusesse, et tõesem saaks.

      «Saad hingata? On kõik okei?»

      «Jaa, kena keik,» piiksub Heldur vastuseks.

      Heidame talle teki üle pea.

      «Ole siis tubli,» kallistab Irma Helmutit.

      Uks langeb raginal sisse ja meie kolmekesi silkame trepist üles.

      Elminda korteris istub juba Habekakk ees ja rüüpab teed.

      «Tõime ta enne tuppa, et jalus poleks,» seletab Irma.

      «Andke andeks, et siia rohkem valgust praegu ei saa,» vabandab Elminda. «Elekter läks ära. Meil on siin paar autonoomset angerjat, aga ei taha neid päris välja ka kurnata, las töötavad poole pingega. Teevee keemaajamine oli neile juba päris suur koormus.»

      Habekakk on ennast mõnusalt röötsakile lasknud ja ümiseb mingit Ladina-Ameerika rütmi.

      «Kui lubatakse, läheksin ma hea meelega duši alla,» teatab Alleaa. «Ma tahaksin kangesti need joodikud enda küljest maha pesta.»

      «Mine aga, vannituba on sealpool,» seletab Elminda. «Aga hoia, palun, veega kokku, eks. Nende angerjate pärast.»

      Valan endale tassitäie mõnusat aromaatset teed ja lõdvestun. Issand, kui hea! Habekakk ümiseb, Irma räägib oma tütrele tänastest seiklustest. Kui midagi veel tahta, siis üht juustuvõikut, aga vot, ei viitsi küsida. Suu ei tule lahti. On kuulda, kuidas Alleaa vee lahti keerab ja vannitoas lobistab. Soe tee valgub mõnusalt makku ning hellitab sisikonda.

      «Kas tualett on vannitoa kõrval?» küsin.

      «Jah,» seletab Elminda. «Välisuksest mööda ja paremale.»

      Ajan end diivanilt püsti.

      «Loodan, et ka Helduril on seal kõik korras. Varsti tõuseb päike ka,» mõtlen, kui korteriuksest möödun. Kostab koputus.

      «Ei tea, kes see veel on? Niisugusel ajal,» imestab Elminda.

      «Äkki on Heldur,» loodab Irma kõhklevalt.

      Koputus kordub.

      «Ma teen ise lahti. Olen nagunii siin.»

      Avan ukse. Selle taga pole kedagi. Pistan pea koridori. Seal on pime.

      «Uu,» hõikan.

      Kellegi käsi haarab must kinni, tunnen teravat valu vasakul põsel, lõua all, paremal põsel, laubal. Ring saab täis.

      «Elminda, sa ütlesid, et teisest korrusest kõrgemale mol’od ei tule?»

      «Mitte kunagi.»

      «Siin on õhk nende jaoks liiga hõre ja nad kardavad kõrgust.»

      «See siin ilmselt mitte,» vastan ja pööran toasolijate poole oma verise näotuse.

      Selja tagant kostab saagi saanud mol’o võidurõõmus kriisk.

      SUUR NAGU PAKUK-LIND

      Täna algas minu kolmas kuu Llydoonil. Kolmas kuu eemal valgusaastate kaugusel asuvast Maast. Eemal Allenist. Ma oleksin pidanud tegelikult korrastama oma märkmeid ja faile, uurima preparaate, aga üha enam eksles mu pilk maastikule dünoomilise klaasi taga. Siin me elasime viiekümnekesi. Enamasti bioloogid, geograafid, mehhaanikud, mõned teenindustiimi inimesed, kes koristasid ja tegelesid toitlustamisega.

      Dünoomiline kuppel, kus me elasime, nägi kõrgelt vaadates välja kui vesivill, millel ava keskel. Kupli sisemuses moodustas see läbipaistva spiraali, mille kaudu me oma kahe uuringumooduliga planeeti seiramas käisime. Neid aparaate ja ka kanderaketti hoiti maa-aluses garaažis.

      Täna ma materjale koguma ei läinud. Geograafid olid eile ette võtnud esimese kahepäevase lennu. Teine mooduli meeskond oli valves, juhuks, kui esimeselt peaks saabuma hädasignaal. Mina teesklesin töötamist, ent igatsus Alleni järele muutus üha närivamaks. Laboriarvuti teatas mulle juba mitmendat korda, et on sinise süldiliblika DNA lahti harutanud, aga minu käsi ei tõusnud andma käsklust võrdlevateks analüüsideks. Ometigi oli see minu töö juures üks lihtsamaid, ent põnevamaid asju. Peale preparaatide kollektsioneerimise, muidugi.

      Viimane sideseanss Alleniga oli toimunud eelmise kuu alguses. Sideseansid seesuguste vahemaade taha olid tõeline ikaldus ja piduripidu, kuid seegi oli meile suur asi. Annil oli ainukesena lihtne – tema oli abielus mehhaanik Peteriga. Kudrutasid seal oma pruutpaarisviidis, aga СКАЧАТЬ