Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda - Leo Kunnas страница 20

Название: Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda

Автор: Leo Kunnas

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949475230

isbn:

СКАЧАТЬ julgenud seda tunnistada. Seda ei saa neile pahaks panna. Kui mul kästaks praegu ilma lahinguarvutita antiainekonverter valmis nikerdada, mõtleks ma tükk aega, enne kui „just nii!” ütleks. Kuid tollal olin ma noor ja roheline õppursõdur ning õppursõdurile võib vahel tunduda, et oled surematu.

      Kui olin asja Narasinhaga arutanud, moodustasime neljaliikmelise meeskonna: meie kompanii relvur, kes oskas meist kõige paremini relvi ja laskemoona käsitseda, üks pioneerirühma mees, kes teadis kõike antiainemiinidest ja – laengutest, üks tagalakompanii võitleja, kes oli teinud antiainegranaadiheitjatele ja – granaatidele kolmanda liini hooldust, ning mina. Kolmanda liini hooldust õpitakse muide invasioonijalaväe tagalaeriala ellujäämiskursusel.

      Võiksin teile loetleda mitte ainult nende meeste nimesid ja prototüüpe, vaid neid ja nende tegusid ka pikalt ja põhjalikult kirjeldada, sest selle töö kestel, millele meil kulus üle kolme nädala, muutusid nad mulle lähedasemaks kui vennad. Kamba peale oli meil üheksa jäset ning lahing oli ka muidu võitlejaid tublisti räsinud. Aga ma ei hakka teie aega neile üksikasjadele kulutama, sest teil pole nendega…”

      Kommodoor katkestas mind: „Loomulikult, nad on osa sinu elust, nagu kõik muu, mida sa rääkisid. Aga sinu elu on paraku nüüd ka osa minu elust.”

      Rääkisin edasi: „Mina olin see, kes pidi kriitilistel hetkedel otsustama, mida ja kuidas edasi teha. Mõnikord istusin kaua, vahel oma pool tundi või rohkem, ega julgenud ennast liigutadagi. Teadsin, et kui teen vea, siis hukkuvad kõik, sest ilma püsiva energiaallikata polnud meil vähimatki lootust pikemaks ajaks ellu jääda. Lõppude lõpuks saime hakkama, õhku ei lennanud ning masinavärk hakkas isegi tööle.

      Aga teine katse leida energiaallikaid lõppes meil kurvalt. Usklikud olid rajanud asula lähedale, oletan, et umbes 100-120 kilomeetri sügavuse puuraugu läbi maakoore ja Mohorovici pinna otse ülemisse vahevöösse, kust nad olid energiat ammutanud. Sõjategevuses oli nende rajatis aga pihta saanud ning ar’ashw’arhanghirid olid ohtliku hooletusse jäänud lõõri kinni toppinud. Selline uuristamine pole just kõige turvalisem ja keskkonnasõbralikum viis energiat toota.

      Meie ellujäänud pioneeride lahingupaar otsustas pioneerirühma ekskavaatoriga selle neetud augu uuesti lahti kaevata. Masin oli saanud raketitabamuse, vedeles positsioonil ning ar’ashw’arhanghirid polnud viitsinud romu minema vedada. Pioneerid ja paar tagalakompanii võitlejat kulutasid üle poole aasta, et see jälle käima saada.

      Üks neist oli sama võitleja kapral Mapenga VI, kes oli mul aidanud antiaine-konverterit teha. Tema prototüüp oli võidelnud kusagil Aafrika väikeses unustatud sissisõjas 20. sajandi teisel poolel ning tal kas polnudki perekonnanime või pole õnnestunud seda välja selgitada.

      Nad kutsusid mind ka kampa, aga mulle aitas antiainekonverteri tegemisest küll, nii et ma ei läinud. Seal all on viis-kuussada kraadi kuumust. Purukslastud ja hädapäraselt lapitud ekskavaator ütles paraku üles ja mehed jäidki sinna põrguauku.

      Positiivne oli see, et leidsime päris maapinna lähedalt, umbes paarisaja meetri sügavuselt kivisütt. Loomulikult polnud meil plaanis seda põletama hakata, kuid meil oli vaja puhast orgaanilist lähteainet toidu sünteesimiseks, sest teise aasta alguseks said viimasedki leitud hüpertoidu varud otsa.

      Jooksime ajaga võidu: kas suudame oma muunduri toitu sünteesima panna enne, kui hüpertoidu varud lõpevad. Napilt jõudsime. Tulemiks oli kummaline veniv ollus, mis maitses nagu sitt. Ega ma tegelikult seda maitset ei tea, sest ma pole sitta söönud. Aga see soga sisaldas vajalikus koguses süsivesikuid, valke ja kõiki vitamiine, nii et hing püsis sees. Ühesõnaga, elasime nagu robinsonid üksikul saarel.”

      „Nagu kes?” küsis arst vahele.

      „Lasteaias rääkis kasvataja mõnikord meile unejuttu mehest, kes kusagil vanaaja lõpul või keskaja algul elas üle laevahuku ja sattus üksikule saarele. Mehe nimi oli Robinson,” selgitasin.

      „Ahah. Ma ei teadnudki,” kohmas kommodoor.

      „Planeet muutus meie silme all,” jätkasin oma lugu. „Plahvatusest tekkinud tuha- ja suitsupilv ei hajunudki. Kusagil põlesid metsad. Õhk oli läppunud ja hingemattev. Mitmeid kordi tundsime tugevaid tõukeid, kui maa vappus. Hiidplahvatus oli nähtavasti häirinud ka Paradise Valley seismilist tasakaalu.

      Nägime silmapiiril vulkaanipursete tulesähvatusi. Suitsu ja tuhka aina lisandus ning päikesevalgus ei suutnud hämust läbi tungida. Taimestik kärbus aegamisi.Kui ma käimaõppimist alustasin, kohtasime tihti Maa sisalikke või kahepaikseid meenutavaid loomi, mõned täiskasvanud inimesest suuremad. Ajapikku nägime neid üha harvemini.

      Kui vangilangemisest oli möödas umbes aasta, saabus pikk talv. Lumesajul ja tormidel ei tulnud lõppu. Temperatuur üha langes, alguses miinus kümne kraadini, siis miinus kahekümneni, seejärel miinus kolmekümneni ja jäi selle juurde pidama. Elu hääbus pikkamööda. Paradiisiorg muutus külmaks tühjaks põrguks,” ütlesin nukralt.

      „Ausalt öeldes oli Paradise Valley ökoloogiline tasakaal juba enne ar’ashw’arhanghirite heidetud kvasarpommi üsna käest ära,” täpsustas kommodoor ja jätkas, „kolonistid tõid kaasa Maa ja Sirius Viie põllumajandusloomi ning vähemalt nelja eri planeedi kultuurtaimi. Nad püüdsid mitmeid piirkondi nii Põhja- kui ka Lõunamandril maasarnaseks muuta, kuid neil polnud selleks piisavalt teadmisi ega oskusi.

      Kui ar’ashw’arhanghirid Paradise Valleyle tungisid ja algas sõjategevus, lakkasid ajapikku toimimast ka kaitseväljad, mis inimasustust ja põllumajanduslikku tootmist planeedi ökosfäärist eraldasid. Sissetoodud taime- ja loomaliigid pääsesid vabadusse ja saastasid planeedi ökosüsteemi. Võib ainult oletada, missuguseid geneetilisi mutatsioone kogu see segadus esile kutsus. Ega te ometi vangis olles sealseid taimi või loomi ei söönud?” Küsimuse toon ei väljendanud mitte akadeemilist huvi, vaid pigem kahtlust või isegi ehmatust.

      „Ei,” vastasin lakooniliselt. „See tundus liiga ohtlik. Pigem oleksime nälga kärvanud. Ka ei joonud me lonksugi puhastamata vett. Carlos võttis meie kompanii veepuhasti kaasa, kui ta vangi langes.”

      „Hea seegi,” ohkas arst kergendatult.

      „Minu tervist pole mitte kunagi varem ega hiljem nii põhjalikult kontrollitud, nagu tehti seda pärast sõjavangist tagasi pöördumist,” selgitasin omakorda. „Olime tervelt kolm kuud transpordilaeval karantiinis ning lisaks jäsemete regenereerimisele tehti mulle ka täielik geneetiline kontroll. Ma ei teagi, mida teie kolleegid minuga veel ette võtsid. Küllap see on mu toimikus kirjas.”

      „Loomulikult on. Sulle tehti osaline geneetiline restauratsioon. Kolm geeni oli jõudnud muteeruda. Tõenäoliselt atmosfääris leiduvate mikroorganismide töö,” vastas arst.

      „Kurat, nad oleks võinud öelda! Vähemalt Veterinaar, parandan, major Zhao Weihan oleks võinud seda teha,” ei suutnud ma ennast talitseda.

      „See pole nende viga. Neil on keelatud seda teha. Ning mida sa oleksid selle teadmisega peale hakanud, kui sind ennast tsiteerida?”

      „Ja teile on lubatud? Mida ma sellega siis nüüd peale hakkan?” küsisin palju teravamalt, kui oleksin tahtnud.

      „Jah on. Mulle allub ARGOSE hospidal. Mida meie hospidalis pole võimalik teha, seda pole võimalik ühel lihtsal põhjusel: see on hetkel väljaspool inimkonna suutlikkuse piiri. ARGOSE-klassi transpordilaevu on kogu Föderatsiooni laevastikus kõigest kolmkümmend kuus tükki. Sa esitasid küsimuse. Ma vastasin. Sa oled jõudnud oma elus ja teenistuses etappi, kus on oluline teada iseenda kohta palju rohkem, kui sa siiani teadsid,” vastas arst rahulikult.

      Tõusin püsti ja kummardasin. СКАЧАТЬ