Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

      Ar’ashw’arhanghirid ei teinud meile kõige selle juures takistusi, vastupidi, nad püüdsid, nagu ma aru sain, meid aidata. Nende arstid meie mõistes diviisi või veelgi kõrgema taseme hospidalist käisid meid mitu korda vaatamas. Neil tundus olevat heal tasemel meditsiiniteenistus, kuid loomulikult oli see mõeldud nende, mitte meie ravimiseks.

      Carlos ütles vaid, et ar’ashw’arhanghirid otsustasid pärast olukorraga tutvumist mitte sekkuda, sest see muudaks asjad ainult hullemaks, kuna kahe liigi elutegevus on väga erinev. Neile oli pärast esmakontakti inimestega tundunud täiesti uskumatu, et mõistuslik elu on üldse võimalik nii madala kehatemperatuuri ning niivõrd aeglase ainevahetuse korral, nagu on inimestel.

      Te küsisite, kuidas ar’ashw’arhanghirid meid kohtlesid. Ausalt öeldes ei mingeid mõnitavaid avalikke demonstratsioone, piinamisi, meditsiinilisi katseid või geneetilisi eksperimente, mida mõned tsivilisatsioonid, keda me klassifitseerime humanoidseteks, kuuenda maailmasõja ajal meie sõjavangide kallal toime panid.

      Meie improviseeritud primitiivset välihospidali ei saanudki klassikalises mõistes sõjavangide laagriks pidada. See paiknes usklike rajatud asulas või õigemini öeldes asula varemetes. Kraatrite järgi otsustades oli see õhust puruks pommitatud. Umbes viiele-kuuele tuhandele inimesele mõeldud asumis oli püsti jäänud vaid kaks hoonet.

      Ühte neist, väiksemat neljakandilist rajatist, olid asunikud seal leiduva koli järgi otsustades kasutanud tõenäoliselt põllumajandusrobotite angaarina. Mõningate jõupingutustega õnnestus meil see elamiskõlblikuks muuta ning majutasime sinna kergelt haavatud. Konteinerid raskelt haavatutega paigutasime ovaalse põhiplaaniga kahekorruselisse hoonesse, mis ilmselt oli olnud kas kool, kultuurikeskus või mõlemad korraga.

      Seal oli vaid kolm ar’ashw’arhanghirit, kes meiega tegelesid: ohvitser, meie mõistes laagri ülem, allohvitser, kes vastutas meie valve eest, ning üks sõdur, kes juhtis nende gravisõidukit ning täitis muid talle määratud ülesandeid.

      Neile, kes liikumisvõimeliseks muutusid, jagas allohvitser välja kohmakad paksud käevõrud. Need, kellel käsi polnud, said jalavõrud. Mõlemaid sai avada ning sulgeda väga lihtsalt. Kõigepealt ta vabandas meie ees, et peab kasutama meie valvamiseks samasugust võtet, mida nad kasutavad oma kurjategijate puhul.

      Seejärel selgitas ta, et need võrud on tehtud spetsiaalselt meile ning et need võimaldavad meil vabalt liikuda kahe klahi, see tähendab umbes saja kahekümne viie kilomeetri raadiuses, kuid selle rajajoone ületamisel võrusse monteeritud lõhkelaeng tapab meid. Võru toimis ka asukohamäärajana ning täitis veel üheksat vähemtähtsat funktsiooni, samuti sai sellega abi kutsuda. Ühe kaheteistkümnendiku klahi kaugusel määratud piirist muutus selle ääris roheliseks, mis ar’ashw’arhanghiritel on hoiatusvärv. Allohvitser selgitas veel, et kui keegi meist tahab oma pesast jäädavalt lahkuda, see tähendab surra, siis piisab võru avamisest ning surm saabub kohe.”

      „Sinu toimikusse on märgitud, et sa valdad lisaks hiina ja inglise keelele ka ar’ashw’arhanghirite märgisüsteemi?” katkestas kommodoor mu jutu.

      „Seda ei olnud isegi ilma lahinguarvutita kuigi raske selgeks õppida. Ar’ashw’arhanghirite märgisüsteem on tõesti väga lihtne. Selles on kõigest umbes kaks tuhat märki. Näiteks ar – suur, soe, õige, õiglane, korrastatud, süsteemne, punane ning veel kuus sünonüümi. Ashw – pesa, maja, kodu, kord, rahu, algus ning veel neli sünonüümi. Ar’ashw – ühiskond, riik, armee, moraal, distsipliin, kohus, kohustus. Minu teada rohkem sünonüüme pole. Arhanghir – mõistusega olend, elanik, asukas, tsivilisatsioon, teadus, religioon, usk, vastutus ning veel kuus või kaheksa sünonüümi, mida ma ei suuda ilma lahinguarvutita meelde tuletada.

      Ar’ashw’arhanghir– see on kõik eelnev kokku. Nii nad ennast nimetavad. Nagu näha, võiks neid sõnu tõlkida või õigemini tõlgendada mitmekümnel eri viisil ja ükski poleks vale. Suure pesa asukad – see kõlab lausa uhkelt. Aga kas te teate, kuidas ar’ashw’arhanghirid inimesi kutsuvad? Ma mõtlen omavahelises suhtlemises, mitte ametlikus diplomaatilises asjaajamises.”

      Kommodoor raputas pead. Tundus, et ka sellele küsimusele ei andnud teadustööd vastust. „Hal’atwak’laakh. Hal – surm, hukk, külm, lõpp, seisak, stagnatsioon, roheline ja veel neli-viis sünonüümi. Atwak – korratus, segadus, ebasüsteemsus, kaos, entroopia, põrgu, anomaalia ning veel kuus sünonüümi.

      Laakh – vari, ebaloomulik olend, värdjas, kõhn, lapik, lame, koorumata jäänud muna.Ja mis tähtsust sel on, kui mitu sünonüümi veel? Ükski neist pole nagunii positiivne.

      Hal’atwak’laakh– need oleme meie, inimesed. Külma kaose varjud – see on kõige viisakam väljend, mida sellest, andke andeks, sitast on võimalik välja võluda. Kõlab peaaegu luuleliselt. Igatahes palju paremini kui näiteks rohelise põrgu värdjad või stagneerunud anomaalsed ebardid. Ah jaa, sitt oli ka üks sünonüümidest, mis kuulus kaose ja entroopia juurde.”

      „Väga huvitav,” pomises kommodoor omaette. „Samas loogiline. Ar’ashw’arhangirite loogika järgi muidugi. Hal – inimese normaalne kehatemperatuur on allpool nende taluvuspiiri. Atwak – individuaalne mõtlemine tähendab kaost. Ning laakh – nende meeltes paistame lapikute lamedate kokkupressitud olenditena, peaaegu varjudena. Vägagi loogiline. Kuid ma näen, et sa pole siiamaani oma emotsioonidest üle saanud,” kuulsin arsti toonis tõsist etteheidet.

      „Sõdimine ongi emotsionaalne tegevus. Pole vahet, kas mõõkade, vibude ja kiviheitemasinate või lahinguarvutite, plasmakahurite ja antiainepommide ajastul. Pole vahet, kas laevad seilavad meredel või kosmoses. Uppumine merre või tühjusesse – hing läheb ikka ühtemoodi kinni, kui lämbuma hakkad. Sõjasse ei saa tuimalt suhtuda. Tuimusest on vaid sammukene võltsüleolekutundeni, see aga tähendab varem või hiljem vältimatut kaotust. Isa ütles mulle seda päeval, mil lõpetasin lahingukooli,” avaldasin oma arvamuse.

      Kommodoor vaatas mulle pikalt otsa, kuid ei öelnud midagi.

      „Olin üks esimestest, kelle konteineri Carlos lahti tegi,” jätkasin oma juttu. „Mu jalad olid läinud, aga üldiselt olin tegutsemisvõimeline. Vahel tundus, et jalad valutavad kohutavalt, kuid ajapikku harjusin sellega. Kummaline, et miski, mida sul enam pole, võib niiviisi valutada. Kuid mu mõlemad käed olid alles. See oli oluline: mehi, kes olid kaotanud ühe või mõlemad käed, oli palju rohkem kui jalutuid.

      Mu lahingupaariline Audie, see tähendab kapral Audie Murphy VIII, oli hukkunud. Enne langemist jõudis ta lisaks minu ja veel kahe kamraadi elu päästmisele hävitada kolm vastase tanki ja viis soomukit. Kui tal lahingu lõpus laskemoon otsa sai, tappis ta kaks ar’ashw’arhanghirit isegi käsitsivõitluses. Võin teile kinnitada, et see on tõesti tõsi, 527. jalaväebrigaadi lahingupäevikus on see üks vapustavamaid episoode. Ta tegi sama uskumatuid tegusid nagu tema prototüüp Teises maailmasõjas.

      Määrustiku järgi peab tavaolukorras õppursõduri lahingupaariliseks olema vähemalt kümme aastat teenistuses olnud kogenud kapral või allohvitser. Ekstreemsetes olukordades, milleks loetakse ka sõjavangi langemist, peab võimaluse korral õppursõduri aga oma hoole alla võtma vähemalt kakskümmend aastat teeninud vanemallohvitser.

      Sina oled nüüd minu käed ja silmad. Nii ütles mulle meie pataljoni veebel ülemveebel Narasinha Singh XI, kui ta mu oma lahingupaariliseks määras. Soomuki tornikahuri laserkiir oli teda küljelt tabanud, mõlemad relva hoidvad käed maha lõiganud ning kõrvetanud näo lamedaks, ilma kulmude, nina ja huulteta maskiks. Tema silmalaud olid lihtsalt ära põlenud, silmad olid kadunud koos…”

      Kommodoor katkestas mind järjekordselt: СКАЧАТЬ