Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on ka võimalik, et nõtkuvad jalad rahvakunstniku hoopis mõnda teise numbrisse juhtisid. Ent milleks vanu lugusid meenutada, korteriasja me veel vaatame, nüüd tuleks eelkõige filmile kontsentreeruda, sest kohe me algamegi.

      Selline oli Madise vastuse ligikaudne sisu.

      Reinu imestuseks neelas Krasauskas solvamise siiski alla. Kahel esimesel duublil polnud väga vigagi. Teiselt poolt ei suutnud Rein Piiderpuu parimagi tahtmise juures mõista, miks langes Madise valik sellele väikesele närvilisele mehele, kes võinuks olla hiilgav mõnes Strindbergi piirsituatsiooni-draamas või Dürrenmatti „Füüsikuis”. Aldonas Krasauskas polnud mingi vesternikangelane. Kozintsev valis kuningas Leariks Jüri Järveti – julge ja ootamatu, samal ajal geniaalne valik (muide, Leariks oleks ka Krasauskas sobinud), aga teha Aldonasest maanteeröövel, naiste lemmik, Robin Hood – ei, see ei lähe mitte kuidagi. Muidugi viiks mõne pika blondi atleedi kasutamine tüki stampi, kuid – ja see arvamus muutus temas üha kindlamaks – võib-olla just stamp päästakski kogu loo. Tobe on Offenbachi polkat (pardon, nii halba polkat tal polegi!) interpreteerida Bachi tõsise passiooni stiilis. Aga Madis näis üritavat lõbusavõitu luiskelugu filmida just surmtõsises laadis. Madis on puupea.

      Jah, aga kahe esimese duubliga võis siiski kuidagi rahule jääda. Filmiti stseeni, kus mõisahärra tõllas sandarmite eest põgenev Rummu Jüri jõuab krahv Bergsteini lossi. Ta olukord pole kadestusväärne. Ta on põgenenud vihma käest räästa alla. Õuel on traguniohvitserid, pooleldi läbi ime õnnestub Jüril nähtamatult tõllaukse varjul nende pilgu alt läbi lipsata. Ent kuhu? Mõisahoonesse, majja, mida Jüri kaasmaalased võrdlevad soe suuga ja haugi hammastetagusega?

      Treppidel on tragunipealikud, saalides krahvidel pidu on hoos; Rummu Jüri jookseb sammaste taha ja niššidesse varjudes läbi hämarate koridoride, seintelt põrnitsevad teda parunite jäigad, hukkamõistvad, enesekindlad portreed, pool aastatuhandet rasket, pruunrusket ajalugu jälgib linases talupojariietuses põgenejat muigavalt.

      Mansardkorrus, pageda pole enam kuhugi, parketil aga kostavad kellegi rautatud säärsaabaste sammud nagu saatuse koputus. Siiski on veel üks uks. Jüri avab selle ja poeb sisse. Viimane poolpime, kopituse järele lõhnav tuba. Ta on lõksus. Kuid äkki märkab Rummu Jüri seinal ohvitserimundrit ja püstolit, millele on graveeritud pühendus. Ta taipab (oi kui kohmakalt ja ebausutavalt on see stsenaariumis antud!), et siin on krahvi perekonna tähtsa liikme kunagine tuba. Seda tuba hoitakse kui reliikviat, sest mees, kes siin omal ajal elas, on Peterburis tsaari õukonnas enneolematult kõrgele positsioonile jõudnud, baltlastele uut suurt au toonud. Et ta siinmail ammuilma käinud pole, on ta neile peaaegu pühak. Teda oodatakse, kuigi kaheldakse, kas nii suur mees siia enam kunagi tulla kavatseb. Kuidas peab Jüri Rumm sellest ruumist välja pääsema? Muidugi on hulljulgele olemas ikkagi veel üks võimalus: riietuda ohvitserimundrisse! Nii ei ärataks ta tähelepanu, nii õnnestuks tal märkamatult mõisast minema lipsata.

      Hetkegi kõhklemata otsustab Jüri Rumm ümber riietuda. Ta on juba seljast heitmas talupojarüüd, kuid ei tee seda siiski, sest stsenarist Sinirand nõuab, et kohe peab algama ilus ja kurb isamaaline viis. Rummu Jüri ajus, muidugi mõista! Ei, ta ei heida endalt isade kehakatet – manalasse varisenud esiisade püha veri, „õrn ööbik, kuhu tõttad sa”, ja nõnda edasi! Mees jätab ausa talupojahõlsti selga ja katab selle vihatud ohvitserimundriga ainult olude sunnil.

      Jüri Rumm vaatab end peeglist.

      Jüri Rumm muigab.

      Viivu pärast sammub trepist alla elegantne, sundimatu isandamees. Ta on meie suureks heameeleks mehem kui kõik teised võõrast tõugu mehed kokku! Bitte schön!Parlez-vous français?

      Jüri Rummust õhkub espriid! Jajah! Nonoh!

      Krasauskas saigi sellega enam-vähem toime. Kas temast nüüd just espriid õhkus, aga mingit väärikust ja mehisust igatahes, vähemalt kahes esimeses duublis küll.

      Ent mida teeb Madis Kartul? Tema ka muigab. Ilma igasuguse espriita, mühaklikult, irooniliselt. Palun kolmas duubel! Palun neljas, palun viies! Mis siis lahti on? Krasauskas muutub närviliseks, uued katsed kukuvad üha hullemini välja. Väikese neurasteenilise leeduka käed hakkavad värisema, nägu tõmblema. Ikka ja jälle selga aetava mundri nööbid ei lähe enam kinni, valgused ja kontravalgused pimestavad Aldonast, grimm hakkab higiniredena nägu mööda alla voolama. Rahutu öö ja pisike pohmelus tulevad muidugi kah arvesse. Rummu Jüri ei ole enam raasugi sarnane mehega, kes üheski olukorras hätta ei jää, pigem on ta ohvitserimundris kloun, sandis olukorras abitult naeratada püüdev matsisoost kelm.

      Ärevus nakatab ka operaatorit – lint jääb kassetti kinni, lõpeb just kulminatsioonihetkel. Üks „tiki” põleb sisse. Madis Kartul ei rahusta kedagi, ta tormab ringi nagu äikesepilv, ähvardab, on operaatorile kätega kallale minemas. Siin viskabki Krasauskas ohvitserikuue seljast ja mütsi objektiivi ning ütleb, et tema enam ei tee. Ei tee ja kõik! Temal pole elutingimusi, režissöör on hull, kõigile maksti eile esimene palk kätte, temale aga mitte. Madis teeb väikese vaheaja ja ütleb, et kui töö veerand tunni pärast ei jätku, lõpetab ta Krasauskasega kõik vahekorrad. „Te olete hüsteerik, isegi mõisahärra pime vanaema näeb kilomeetri pealt ära, et tegemist pole ohvitseri, vaid hobusevargaga!..”

      Ka Rein on endast väljas. Ta püüab Madist kõrvale kutsuda ja selgitada, et täna polevat enam midagi head loota, tuju on rikutud. Saja neljakümne lindimeetri asemel kulutame tuhat nelisada, ja tolku ei miskit. Tema, Rein, võiks võtta parem natuuri – puid, maju, maale seintel, seda, mis teise režissööri kohus ja amet on. Saaksime mõnegi kasuliku meetri. Madis Kartul üksnes mühatab. Siin tehakse seda ja ainult seda, mida käsib tema, pearežissöör. Kõik! Ja streigid tuleb summutada eos, muidu on varsti paabeli segadus käes.

      Madis viib oma tahtmise läbi. Krasauskas langeb kummalisse apaatiasse ja kuuletub. Nad võtavad kuus duublit veel. Kokku kolmteist, mis on tähendusrikas arv. Loomulikult ei kõlba need kusagile, lindi ülekulu on katastroofiline. Viimastel duublitel on Krasauskas kuutõbine lõdiseja. Hobusevaraski pole selline mitte oma elu parimal hetkel, vaid võlla all. Grimm on laiali jooksnud ja väikesest hallist mehest saanud vurrukas lõksupüütud rott.

      Töö lõpetatakse hauavaikuses. Kolmeteistkümnenda duubli järel ütleb Madis Kartul ootamatult viisakasti: „Tänan. Tänaseks lõpetame!”

      Koju sõidetakse sõnatult. Hotelli jõudnud, pöördub Krasauskas demonstratiivselt baari, Madis Kartul, peaaegu täielik karsklane, läheb talle naeratades järele ja istub tema kõrvale pukile. Krasauskas nihkub puki võrra eemale, Madis vahetab samuti pukki.

      Ja ennäe imet: ta tellib ühe tomatimahla ja sada viiskümmend grammi konjakit. Konjak mitte kahte, vaid ühte klaasi, palun! Ja see klaas lükatakse leeduka ette. Nähtavasti tehakse minuga lõpparve, mõtleb Krasauskas ja muigab. Hästi, miks ka mitte! Aga kaotatud päevade eest nõuab ta lisaks kõrgeimale punktitasule veel kompensatsiooni lepingu põhjuseta katkestamise eest. Kurat! Saab siit minema, mõtleb ta konjakit rüübates. Kuradi kurat! Nii palju oli ikkagi kasu, et ta selle ragiseva eestikeelse sõimusõna, mida eestlane ise rohkem küll sidesõnana kasutab, ära õppis. Kuradi kuradi kurat!

      Aga mingit lõpparvet Krasauskasega ei tehta. Järgmisel päeval kolib ta luksusnumbrisse. Nüüd ei saa ta tõesti mitte kui millestki aru. Ja ta ei üritagi enam, sest imelik juhm ja raevukas režissöör on talle lahkesti selgeks teinud, et Krasauskasel, diplomite ja õlipuuokste-mehel, pole tarviski millestki aru saada. Võttepäev olevat täiesti korda läinud!? Hästi! Las kõrbevad! Muigab Kartul, siis võib ka Aldonas Krasauskas muiata. Muiakem pealegi! Muiakem võidu!

      IV

      Madis Kartul sammus väikese numbritoa ühest seinast teise. Närviliselt, tigedalt. Sel hetkel vihkas ta kõiki: esimese suurusjärgu näitlejat Hjalmar СКАЧАТЬ