Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Reinu patrama midagi sellist, et stsenaariumidega on lugu ju tihtipeale nii ja et stsenaarium on ainult hüppelaud ning tulemus oleneb, nagu muide ka suur Chaplin seda kinnitanud on, ennekõike hüppajast.

      „Ah et suur, suur Chaplin ise,” ägas Madis Kartul. Tema ahastavas pilgus (Rein ei saanud vaadata korraga ta mõlemasse silma) süttis nagu lootuskiir: ah et kui juba tema ütles, siis … siis on veel lootust! Ent kiireke kustus kohe ja Madis hakkas ootamatult naerma.

      „Tema jah, kleenuke mees, aga kui mina vana praagamagu sinu hüppelaualt alla lartsatan, teab, kas enam tõusengi vee peale.”

      Naerdes võbeles Madise keskpaik nagu konnal, ainult et tema pilgus oli siiski rohkem konnakotkast.

      „Tule istu peale! Vana praagamagu viib su oma" sääreväristajal minema. Tule!”

      On ikka veidrik tõepoolest, mõtles Rein, kui ta end kartlikult Madise suure taguotsa taha istuma seadis. Endal on terve autopark käes, kuid sõidab ikka oma isiklikul jõledal sääreväristajal. See oli 175-kuupsentimeetrine: kui saja kahekümne viiene ta ära veaks, küllap sõidaks siis sellega.

      „Radikuliidi pärast,” oli Madis teise mõtteid lugenud. „Kui ma end korralikult läbi raputan, siis on ta raisk imelikul kombel vait ja vaga, ikka see mu selg. Sulepatju ja autopolstrit ei või ma endale lubada. See olgu noorte meeste luksus. Hoia kõvasti kinni!”

      Ega Reinul tõesti muud üle jäänud. Algul püüdis ta hoida oma pealiku õlgadest, hiljem tuli haarata ümber vatsa, sest Madis tegi üle kivide ja kändude päris ägedat sõitu.

      Niisiis rippus teine režissöör Rein Piiderpuu, GIK-i kiitusega lõpetanud, igati sile noorhärra vanamehe seljal nagu puuk. Madise kampsunist õhkus odava tubaka lõhna ja veel mingit kirbet, natuke hapukat haisu, mida ühesõnaliselt võiks kokku võtta vanainimeselõhnaks. Söakas ja vatsakas Madis Kartul aga põristas oma hädisel parmul vapralt üle üksluise, kivise ja igava Maarjamaa maastiku. Aeg-ajalt pomises ta midagi endamisi. Pomises rõõmsalt ja kurjalt korraga. „Nonoh! Jajah! Vitsikud-lätsikud…”

      Pruun silm mõõtis vasakut ja roheline paremat teepoolt.

      III

      Juba viiendal võttepäeval kippus kuri karja. Kunstnik Helle tihkus nutta, näris huuli ja keeldus Madisega rääkimast, valgustajad käisid ringi mornide, kurjakuulutavate nägudega – sellised võisid kunagi olla Rummu Jüri jüngrid – ja Aldonas Krasauskas, Leedu NSV rahvakunstnik, mitme biennaali kroonitud, pärjatud ja õlipuuoksastatud suurus, viskas pärast ühe õnnetu stseeni veel õnnetumat seitsmendat duublit ohvitserimundri seljast, lennutas tärniga mütsi peaaegu kaamerasse ja nõudis, et teda otsemaid hotelli tagasi viidaks. Loomulikult keelas Kartul autojuhtidel teda sinna sõidutada; niisiis istus väikest kasvu maruvihane leedukas kaevuraketel (otsekui üks kunagisi Vargamäe kandi peremehi) ja oli nõus Madisega lävima ainult Reinu vahendusel. Aldonas kasutas Reinu nime ees demonstratiivselt režissööritiitlit, lisamata täpsustavat „teine”, ja pani Reinu sellega Madise ees ebalema.

      Helle solvumus oli enam-vähem arusaadav, tema asjus võis Madisel õigus olla – Helle lipud ja vapid olid naiivsed tõesti. Muidugi poleks Madis pruukinud nii hullusti väljenduda, nagu ta seda tegi: „Me ei filmi siin Miki-Hiirt tondilossis, tibuke!” Ja juurde sai mõuratud midagi daamidest, kelle fantaasia on ühtaegu puberteetlik ja klimakteeriline.

      Nimelt jõllitas ühelt vapilt vastu kohutav süsimust härjapea. Veripunane raamistus tekitas muljet liuast, kuhu see vähem mõtlemis- kui pusklemisorgan on kohe pärast tapatööd paigutatud; liud on verd täis valgunud, küllap sorises paras maugutegemisjagu veel üle servagi. Teisel vapil haarasid jälle kaks rohekasvahajat uppujakätt mingi kummalise lilla orhidee järele. Mõlemad käed olid miskipärast vasakud, ning tinglikus laadis maalitud orhidee võis rikutud vaataja mõtted viia ammu väljasurnud ürgeluka genitaalidele. Helle piuksatas enesekaitseks midagi Fellinist, koguni Modiglianist ja rääkis nutuselt loovisiksuse õigusest heraldilise materjali vabale, kaasaegsele töötlemisele. Madise rusikad kaevusid üha sügavamale püksikummi alla ja ta andis käsu vappe otsekohe ja siinsamas ümber tegema hakata. Värvid valib ta seekord juba ise. Helle kuuümaral näol eretasid punased plekid, guašisse segunesid pisarad, kuid Helle muidugi kuuletus. Hirmuäratavast härjapeast sai punakaspruun, endaga rahulolev veisenägu („Punane veis on nudipäine,” võinuks seda vaadates meenuda esperantot harrastavale pürotehnikule), käed lilledega said beebiroosaks ja orhidee mandus millekski kannikeselikuks. Madis silmitses Helle tööd kõrvalt, leebus ja sasis selja tagant Helle kuklakahle. Helle tõmbus eemale nagu ussist nõelatu, kuid kui vana praagamagu palus oma jõleda suuvärgi pärast andeks ja Hellele järgmise päeva vabaks andis, oli rahu sellel rindel enam-vähem saavutatud.

      Vaba päev on hea asi. Helle läheb võtab päikest. Igal kevadel otsustas ta end pronkspruuniks päevitada, kuid eales ei tulnud sellest midagi välja. Tal oli nimelt albiinokalduvusi; paremal juhul sai ta oma pruuni ümbrisega paar päeva uhkustada, siis kärises see nagu ussil, ja jälle vaatas maailma võltspronksi Helle tõeline martsipanivärvi sisu. Seekord on tal kaasas erikreemid, seekord peab välja tulema. Ent Helle auks öelgem, et kunsti nimel olnuks ta nõus ka päevitusest loobuma. Stsenaarium oli labane ja tehislik, seda küll, kuid hoolsal lugemisel pakkus ta siiski mõningaid võimalusi. Helle armastas Edgar Allan Poe’d, thriller’eid, soomlaste kunagist saatesarja „Yö juttu”. Kodukootud põnevusloost võiks, jah, kui seda vaid lubataks, teha midagi somnambuulsemat, alltekstirikkamat. Vanad lossid, karu, keda toidetakse inimlihaga, keldrid ahelatega, sünged lipud, tontlikud vapid – see kõik ju siiski o n. Seda on vaja näha ja ära kasutada. Ent Kartul armastab kõike kartulivärvilist, muigas Helle kurb-sarkastiliselt. Ei maksa loota, ei tasu illusioone luua. Võib-olla on heagi, et need kunstitegemise lootused kohe purustati, sest milleks raisata annet ja aega.

      Mühklik laudpõrand oli Helle piimvalgetesse põlvedesse pressinud roosa mustri. Ta silmitses põlvi nukra vastikustundega ja mõtles, et saagu mis saab, tõmmuks, pronksjaks, amatsoonilikuks peavad nad sellel aastal saama! Olgu suvest vähemalt niigi palju kasu.

      Rein Hellele eriti kaasa ei tundnud, südames koguni parastas teda veidike. Las vesistab pealegi! Ta pidas seda piimvalget, üksikut, suure eesti kondiga naist rumalamaks, kui Helle tõeliselt oli. Aldonase ja Madise konflikt aga tegi Reinu tõsiselt murelikuks. Mida Madis õieti tahab? Sellest on võimatu aru saada. Näib, et ta töötab lausa endale vastu. Kuhu me küll niiviisi jõuame?

      Enne võtete algust oli Krasauskas täiesti põhjendatult kaevanud elamistingimuste üle. Ta oli paigutatud nelja voodiga tuppa koos kahe valgustaja ja ühe puutöömehega. Üks neist oksendas toa kell kolm öösel täis ja teised kaks polnud vähem lõbusad sellid. Kuid Krasauskas polevat enam kahekümnene, peale muu täidab ta, niipalju kui aru saab, selle filmi peakangelase rolli. Ju vist tuleks tal ikka teksti kallal tööd teha. Vähemalt on ta seni nii harjunud. See aga on siinseis tingimustes võimatu. Ta mõistab, et pinnaga on raskusi, muidugi on, kuid, nagu tal teada, on mõnele teisele grupi liikmele – näiteks kas või pürotehnikule – leitud koguni omaette korter.

      Madis kuulas Krasauskase pahameeleavalduse ära ilmel, nagu räägitaks talle habemega anekdooti, tema aga peab, muidugi sündsalt naeratades, samal ajal välja arvutama ruutjuure neljakohalisest arvust. Ta roheline ja pruun silm olid suunatud lõpmatusse, Krasauskas pidi end tundma otsekui raudteerööbaste vahel; teda ei märgatudki, temast sõideti üle. Kui ta punnkõhulise režissööri ühe silmagagi silmsideme loomiseks end paremale või vasemale nihutas, nihkusid vastavalt ka pilgurööbikud. Ent Krasauskas ei olnud kartlike killast. „Mida te seal kauguses näete, kui tohib küsida? Ega järsku oma muusat tiibadega hobusel?”

      Seepeale naeratas Madis Kartul veel lahkemalt ning avaldas arvamust, et kindlasti leiab Krasauskas vaimse rahu, kui pühendub vähem elutingimustele ja rohkem oma osale, väga komplitseeritud osale, mis, kui СКАЧАТЬ