Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      „Mõjub? Kuidas?”

      „Sinu jaoks ebasoodsalt…”

      Veronika pilk oli jahe ja vahe.

      „Sa arvad?”

      Nüüd oli Mati kord muiata: päratu kõhuga Madis Kartulit oli võimatu donžuanina ette kujutada. Pealegi oli ta kuuekümne ringis.

      Seejärel Mati koguni vihastas: Veronika mõttekäik oli solvav just oma jämedakoelisuse poolest.

      „Ei naistest” – Mati pidi neelatama – „puudu ole!”

      Veronika silmitses ta tõmblevaid huuli õige murelikult:

      „Sa rääkisid ka eile halvemini … kui muidu. Hoia oma närve, Mati!”

      Oh mis noomiv-emalikult see naine teda karistada oskab!.. Mati ajas kampsuni selga.

      „Ma nüüd lähen.”

      „Juba?”

      „Õhtul raske režiimvõte.”

      Ta väljuski, jättes solvunud Veronika voodisse, õhtul pidi tõesti keerukas režiimvõte olema, kuid loomulikult ei läinud ta praegu sellepärast.

      „Ei naistest puudu ole,” oli Mati vihaselt pursanud. Temaga oli see küll nii. Tõde, isegi omamoodi kurb tõde. Juba neljateistkümneselt hakati Matit märkama. Siis, kui teised temaealised alles esimeses armuvalus ringi uitasid, plikade akende all õhkasid-ohkasid, luuletusi kirjutasid, korve said, salakiimalistena ja vinnilistena arstiteaduslike raamatute teatud lõike õgisid, jõudis Mati vooditesse, esiotsa enamasti abieluvooditesse. Tal oli naiste hulgas erakordne menu, need aina hellitasid teda. Naistega nelja silma all olles sai Mati oma kokutamishädast peaaegu alati üle ja juba arvas, et lõplik paranemine pole enam kaugel. Aga imelik – varsti hakkas ta kahtlema, kas naised seda üldse soovisidki. Igatahes meeldis neile talle tema häda meenutada. Higiste palakate vahel, teatud rambushetkil libises tihti hell käsi üle poisi rinna: „Tead, kallis poiss, miks sa mulle nii armas oled? Kõige armsam. Jah, sa vist juba aimadki: sellepärast, just selle sinu vea pärast…”

      Ja et see oli ausalt öeldud, seda võisid kinnitada pisarad ütleja silmanurgas. Aga skorpionile mõjusid niisugused tundepuhangud nagu punane rätt härjale: ta oli otsemaid kohal. Ja Mati enesekindlus kadus, ta oli naiste võimu all. Imelikult sagedasti kippusid niisugused stseenid korduma: Matis hakkas koitma aimus (või eksiaimus?) paljude naiste alateadlikust salatarkusest, imeosavast viisist, kuidas teda sõltuvusköidikuisse mässida. Selles helluses pidi olema mingi kurjus: Mati sattus aeg-ajalt raevu, kord koguni lõi pisarsilmset sosistajat, riietus, lausa põgenes.

      Järgmine etapp oligi naistevihkamine. Ta hakkas neid umbusaldama, kurikavalateks pidama. Mati õppis julmutsema, kuid see kõik ei vähendanud põrmugi tema edu naiste juures. Ja ei saa öelda, et ta oma edu poleks nautinud. Naiste kaudu maksis ta muule lisaks kätte ka nende meestele, kogu meessoole, kelle sümboliks ta kujutluses ikka veel oli paksude taldade ja tehtult jämeda häälega Kämbu.

      Seitsmeteistkümneselt – ta oli siis kümnendas klassis – magas Mati Roberti (see oli Kämbu õige nimi) kahekümne ühe aastase tütrega, inetu, ritvpika ja laudrindse Mailaga. Magas puhtalt kättemaksuks ja korraldas kõik nii, et ka isa sellest teada sai. Seejärel tuli tal muidugi lastekodust lahkuda.

      Päev pärast väljaheitmist ootas ta Kämbut pargis. Õhtul hilja, kui kergelt vinene mehike alevist koju jõudis, õnnelik ja võidurõõmus, et too poiss lõpuks ometi silmapiirilt kaduma peab, jalutas Mati talle kitsal pargiteel mõõdetud aeglusega vastu. Ta oli siis juba üle meeter kaheksakümne pikk.

      Nii vapper oli Kämbu ometi, et karjuma ei hakanud – ka siis mitte, kui ta lõhkise huulega samblal kössitas ja verd sülitada krooksus. „Ära ainult tapa!” halises ta. Kämbu teadis hästi oma süü suurust ja kartis kõige hullemat: ta oli mõistnud, et julm mäng, mis võib-olla just nii halvasti kavatsetud polnudki, oli teinud teise õnnetuks, eluksajaks õnnetuks. Nagu tolle muinasjutu-kuningatütre, kellel iga sõna peale suust kärnkonn välja kargas.

      Pikkade sammudega jalutas Mati eemale, jättes Kämbu samblale kükitama. Teatab Kämbu miilitsasse? Ei. Kõik jäi saladuseks.

      Seigad naistega aga jätkusid. Ta pidas neid ikka veel kurikavalaiks. Alles palju hiljem mõistis Mati, et küllap kohtus ta enamalt jaolt ainult üht kindlat tüüpi naistega ja et need polnud raasugi halvad, pigem õnnetud naised. Õnnetut aga teise õnnetus lohutab, õrnastab. Ei pruugi siin olla mingit kahjurõõmu. Ja päris palju oli vist ka niisuguseid naisi, kes ei suutnud ise õnnetusteta elada ning alateadlikult koguni ihkasid oma murekoormat suurendada; sellised lühiromaanid, mis juba ettearvatult ruttu lõppema pidid, andsid nende õnnetusekatlale uut tarvilikku kütust. Imelik loom võib olla see inimeseloom siin ilmas. Ja küllalt tihti.

      Nii palju oli neis armastusmängudes siiski halba, et ka Mati ise mingil moel kahjustatud sai: seesugused mõrase kõlaga armulood muutusid temalegi vajaduseks. Kui ta kohtus naistega, kes tema puudust millekski ei pidanud, tundis ta end koguni solvatuna. Mati oli oma häda armastama hakanud, talle juba meeldiski kokutava südametevallutaja tragikoomiline oreool.

      Ligemale kolm aastat elas Mati tõelist ülalpeetava elu. Enesekindel muie suul, käes kohver, kus peale efektse ussimustrilise hommikumantli ja mõne raamatu suurt midagi polnud („Kõike, mis mul on, kannan ma endaga!” – eks sobi see lause ka Alfonside suhu), kolis ta kordamööda viie daami juurde elama.

      Esimene oli Kadri, kes tõi talle koguni hommikukohvi voodisse Mati jalutas ümber väikese individuaalelamu, mängis koeraga, haigutas, luges ja aeg-ajalt noomis ülalpidajannat. Ta oli osav puutöömees, kuid Kadri väikest triiphoonet ta mitte ei kavatsenudki parandada. Kui Kadri sellele kord vihjas, hakkas ta kohe oma kohvrit pakkima. Juba järgmisel hommikul parandas üks haltuuramees kasvuhoone aknaraame; Mati mängis nagu ikka koeraga ja jagas norivaid nõuandeid.

      Viimane neist viiest naisest oli Kristin. Kristin oli marujõukas ja silmapaistvalt ilus kolmekümne viiene naine. Tema maja Meriväljal meenutas väikest lossi. Kristin oli olnud kaks aastat abielus kuuekümneaastase juudi rahvusest kaubandustegelasega, kes teda jumaldas ning mingi tekstiiliafääri peategelasena kaheteistkümneks aastaks vanglasse läks. Kristin kandis ainult tumesinist ja musta, armastas suuri mustlaslikke kõrvarõngaid, õigem olnuks öelda kõrvavõrusid, sugulises mõttes aga oli ta külm naine, absoluutselt frigiidne tüüp. Tihti alustas ta lauset sõnadega: „Meie, naisfilosoofid…” Ta oli tõesti arukas naine, tegi kandidaaditööd sotsioloogiast ja luges ülikoolis – küll õhtuülikoolis – filosoofia ajalugu.

      Nad magasid enamasti eri tubades. Matit pidas – jah, just pidas – Kristin ekstravagantsusest. On olemas koerapidajaid ja krokodillipidajaid, ju meeldis sellele põhimõttelisele egoistile ja narkissoslasele näha end matipidajana. (Tema kirjutanuks selle liitsõna ilmtingimata nii!) Algul ei saanud Mati Kristinist aru, kuid kui sai, siis…

      See oli ühel õhtupoolikul, nad jõid Kristini buduaaris mokakohvi, kui Kristin hakkas oma hingeelu Matile lausa ekshibitsionistliku naudinguga serveerima. Ta sõrmes hiilgas aleksandriit, ta kandis musta kimonot ning tema musta sukka ja hõbebrokaadist toakinga kängitsetud väike jalg kõõbitses põrandat katvat karusnahka enesekindla hooletusega: kaevus pikkadesse karvadesse, kadus, ilmus taas.

      „Meie, naisfilosoofid,” alustas ta ja arutles siis vaimustunult, kui imelik inimene tema, Kristin, ikkagi on. Aroniga abiellus ta seepärast, et tahtis saada inimväärilisi (just nii ta ütleski) elutingimusi. Ning ta ei häbenenud seda üldse tunnistada. Veel enam, СКАЧАТЬ