Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Nojah, hästi, hästi. Läheme aga jälle edasi! Vaatame, mis siin veel huvitavat on.

      Rein tegi tiiru ümber kõrtsilobudiku, astus kiiksuvast köögitrepist üles ja jõudis madalasse eeskotta. Päevinäinud puu, hallituse, kopituse lõhnad lõid ninna. Ühes nurgas kasvas otse põrandalaudade vahelt nõgesepuhmas. Ta klorofüllita lehed olid kahkjaskollased ja kumasid läbi. Rein kummardus seda lähemalt uurima – selline sürrealistlik nõges peaks nende kunstnikule Hellele meeldima – ja sai ootamatult kõrvetada. Vaata kuradit! arutles ta tõusvaid kuplasid sügades, taime ennast polegi, sihuke kuukarva viirastus ainult, aga õelust kuipalju. See elusnõgese astraalne kaja, tõelise lopsaka lastehirmu kahvatu vari oleks võinud Reinu mõtted taas uitama viia, kui ta mitte äkki teisest aknast Madis Kartulit ennast poleks märganud.

      Madis Kartul, jah, seal tema siis seisab! Mees, kellest Rein palju kuulnud oli, kuid kellega ta seni ainult paar korda kokku on juhtunud; seisab teine selle ennist vaadatud püha pärnapuu kõrval, käed puusas, ja näib millegi üle nagu aru pidavat.

      Rein peab tema käe all teise režissöörina tööle hakkama. Filmimisperiood on küll juba alanud, kuid Madis oli temale pealesunnitud mehe (üks mannetu kuju oli too tõepoolest) jõudnud põrgu saata.

      Madis seisis akna keskosast veidike paremal ja vaatas üles. Nii moodustus Reinu pilgu all päris kena filmikaader, hästi tasakaalustatud, kuigi ehk liialt õpilaslik.

      „Seal ta seisab, vabariigi teeneline kultuuritegelane Madis Kartul, kelle kuuekümnendat sünnipäeva üldsus ja arvukad kinosõbrad hiljuti pidulikult tähistasid. (Rein lõbustas end vahetevahel sellises stiilis mõtlemisega.) Teenekat režissööri autasustati Kultuuriministeeriumi aukirjaga ja see rõõmustav uudis trükiti „Sirbi ja Vasara” tagaküljel ära. Järgmises numbris aga tänas juubilar oma tagasihoidlike saavutuste hindajaid temale pühendatud tähelepanu eest, mis väljendusid heades soovides ja rohketes lilleõites.”

      Ei, ei maksa minna irooniliseks, ma pean ta sümpaatseks mõtlema, sümpaatseks tundma, arutles Rein sealsamas. Ta peab mulle autoriteet olema, sest muidu läheb meie koostöö untsu. Siin maksab see tuntud ja ainuõige kinoseadus, mida küll teinekord lausa ilmvõimatult raske on täita: vaidle ja kiru enne töö algust, kui sa aga asja kallale asud, siis pead suutma endale ja teistele selgeks teha, et pearežissöör teab kõik ja et stsenaarium on lausa kolossaalse väärtusega. Kui sa ise ei usu, ei pane sa ka teisi uskuma ja töö läheb kurale.

      Pealegi, kui see film kord valmis saab, on tiitrites ka Rein Piiderpuu nimi, ja mingil määral oleneb sellest filmist Reinu lähem tulevik, see, millal ta päris oma filmi saab.

      Muide, ega olegi nii väga raske seda isandat sümpaatseis värvides näha, sest tema kehaehituses on midagi aumees Pickwickist. Riietus on tal õige lõbus: kuuekümnene Madis on endale jalga tirinud mingid hirmuäratavad, vähemalt neli numbrit väiksemad dressipüksid. Nende katkemiseni pingul kummi vahele on ta surunud veel ka pöidlad. (Ei tea, kas ta ka varukummit kaasas kannab?) Selga on Madis tõmmanud ebamäärast värvi kampsuni, mis toonilt ja nööpidelt meenutab Reinule tema kadunud vanaema oma. Ent kõigest hoolimata sisendab isand Kartul mingit isepärast lugupidamist, seda enam, et on teada – vintskemat, jultunumat ja kiiremini reageerivat kinomeest pole Eestimaal lihtne leida.

      Madis Kartul sülitas, mõuratas midagi ja lähenes, väike saag käes, toreadoorisammul pärnapuule…

      No siinkohal tundis teine režissöör küll, et ta astub vahele: või niikaugel on siis lood, et see puu, mida Rein pidas kohavaliku ainsaks pisutki loogiliseks põhjenduseks, peab langema!

      Nad tervitavad, kätlevad (Madisel on väike tugev käsi), ja juba kuulebki Rein end rääkivat. Tema, Rein, ei teadvat muidugi kõiki režiikontseptsiooni peensusi ja finesse, kuid kas ikka tasub seda puud maha võtta, kas ei jää pilt liiga lagedaks ja halliks… Mõnevõrra hall peab ta loomulikult olemagi, selge see, sest kindlasti on vaja külakõrtsi kontrasti mõisa ilutiikide, lehtlate ja lilleaedadega. Jah, aga kas see kontrast ei kasva äkki liialt suureks? Kas see pole järsku…

      „Liiga odav,” lõpetas Madis Kartul.

      Reinule tundus, et ta pilgus oli ebausutavalt palju, kõhklemapanevalt palju näiliselt usina koolipoisi kuulamishardust. Teeskleb? Mängib? Kas ma ei läinud liiga sirgelt peale? Ta otsustas lõpetada mehise lihtsusega: „Kurat võtku, kas me neile talumeestele siis tõesti üht püha pärnapuudki jätta ei või! Seda enam, et ta neil aastail kõigest hoolimata siin siiski kasvas. See teeb kaadri mõnusamaks, küllap tegi see ka kõrtsi mõnusamaks, ja ju need kõrtsid ikka omajagu mõnusad paigad olid, kui isegi parunid sinna vahetevahel sisse astusid.”

      „Mõnusad ikka. Jajah. Nonoh,” kiitis Madis Kartul takka.

      „Natuke ilu võime isaisadele jätta, sest see ju oli. Muide, ka kõik need vitsikud ja lätsikud, vokid, rangid ja muu kraam, mida nüüd vabaõhumuuseumisse kokku aetakse, on omast kohast kenad asjad. Ja vesternis peame midagi silmale andma.”

      „Ja meie regivärss. Mõned mõistlikud mehed tahaksid meid seda veel praegugi kooris jõmisema panna. Nonoh.”

      Ikka ei saanud Rein aru, kas temaga oldi nõus või hoopis salamisi irvitati.

      „Muuseas, mis sa Rummu Jürist endast arvad?”

      „Mis tast ikka arvata. Kui tegu on vesterniga, ju ta siis meie filmis mingi Robin Hoodi vaimusugulane peab olema.”

      „See see häda on,” ohkas Madis ja Reinule tundus, et päris südamest kohe. „Mina uurisin tema kohtutoimikuid, need on arhiivis alles. Tavaline hobusevaras oli, kurat! Ja tagatipuks on olemas andmed ka selle kohta, et ta kord õhtul ühelt saunaeidelt villase räti ära põssas. Mis selle peale kosta?”

      Madise pruun silm oli kurb ja roheline kuri – niisugused ainulaadsed silmad olid sellel mehel. Siis äkki aga oli ta kangelase ja natsiooni küsimused paugupealt unustanud. „Vitsikud, lätsikud,” pomises ta üsna lõbusalt. „Lätsikud, vitsikud. Nonoh.”

      Käis tiiru ümber puu.

      „Jajah. Las kasvab pealegi.”

      Kas mu jutt mõjus või otsustas ta ise? Kas ta tahtis kuulda minu arvamust arvamuse enese pärast või ainult selleks, et mind tundma õppida? Rein ei jaganud enam midagi.

      „Oleksin ikka pidanud oma maisi ja kartulite juurde jääma. (Rein teadis, et kuni selle filmini oli Madis tõesti põhiliselt põllumajandusainelisi dokumentaalfilme teinud.) Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kartul kartuli juurde! On ju nii, eks? Sinul GIK-i diplomid taskus, sina peaksid selle filmi tegija olema. Või kuidas?” Vastust oodates või ka mitte oodates, kes teab, ajas ta rusikad sügavale püksikummi vahele. Kummi pinguldus, pinguldus, naksus ja nagises; nohisedes silmitses Madis Kartul kaamelikarvadest jopis noormeest, kes lõhnas meeldivalt lavendli järele. Silmitses õnnetult ja teraselt, piinatult ja kavalalt.

      „Tead, kulla noorsand, et sa oled omadega kõvasti vahel, ah? Noh, sellega, et nõus olid minuga koos tööle hakkama.” Muidugi ei osanud Rein Piiderpuu midagi vastata, kuid ega seda oodatudki. „Sellega oled vahel, et mina olen lolliks läinud! Just! Vaata, see režiistsenaarium, mis sul ilusti põuetaskusse pistetud on ja mille ma ise selle va udutaja Siniranna stsenaariumi järgi kokku seadsin, ei sobi mitte koera hänna allagi. Ja alles nüüd, kui töö juba käib, saan ma sellest aru ja püüan asja käigu pealt teise kanti keerata. Ma olen justkui üks kuradi rätsep, kes riidest särgi välja lõikas ja nüüd sellest pükse tahab kokku õmmelda. Mis saab sellest välja tulla, ah? Aga teisiti ma lihtsalt СКАЧАТЬ