Ennustus relval. Elmar Valmre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mis te siin tegite?”

      „Me parandasime söögitoast koridori viiva ukse lukku,” vastas teener.

      „Kas lukk oli siis katki?”

      „Jah.”

      „Millal see lukk siis rikki läks?”

      „Ma ei tea,” vastas teener.

      „Millal te märkasite, et lukuga ei ole kõik korras?”

      „Kui tahtsin seda ust lukustada.”

      „Mis kella ajal see oli?”

      Teener mõtles.

      „Õhtul umbes pool üheksa.”

      „Tähendab: et lukk oli katki, seda te märkasite esimest korda eile õhtul nii kella poole üheksa ajal?”

      „Jah.”

      „Kas eelmisel õhtul oli lukk korras?”

      „Seda ma ei tea,” vastas teener peale lühikest kõhklemist.

      „Kas te seda ust siis igal õhtul ei lukustanud?”

      „Ei, uksed lukustab harilikult kojamees.”

      Kohtu-uurija heitis kojamehele küsiva pilgu.

      „Mina lukustan uksed, jah, härra,” ütles kojamees.

      „Noh, kas eelmistel päevadel oli lukk korras?”

      „Ei tea, härra.”

      „Kuidas? Te ju ütlesite ise, et lukustate igal õhtul uksed?”

      „Ma lukustan igal õhtul ainult välisuksed, üks neist on maja esi-, teine tagaküljes. Seesmisi uksi ma ei ole lukustanud kunagi. Härra Ralmatil on alumisel korral oleva kabineti võti ja härra Steminil oli parkett-toa võti. Kui nad tahtsid, siis nad lukustasid ise need toad. Teised uksed olid harilikult alati lahti.”

      Kohtu-uurija pöördus teenri poole:

      „Mispärast te tahtsite eile õhtul seda ust siis lukustada, kui ta muidu oli alati lahti?”

      Teener ei osanud kohe vastata. Viimaks ütles:

      „Ma ei tea isegi… Mulle tuli korraga mõte, et keeran õige ukse lukku.”

      „Ah nii. Millal see oli?”

      „Umbes kella poole üheksa ajal, kui tulin alla.”

      „Kus te siis enne olite?”

      „Teisel korral raamatukogus.”

      „Kas üksinda?”

      „Ei, kojamees oli kah seal.”

      „Mis te seal tegite?”

      „Me korraldasime riiuleid. Kella kaheksa ajal, kui härra Ralmat läks välja, ta ütles mulle, et võtaksin kojamehe appi ja seaksin riiulid korda. Ta oli nimelt juba paar päeva tagasi rääkinud, et tahab seal teha ümberpaigutusi. Nüüd ta ütles, et teeksime selle ära juba õhtul. Arvestasin, et selleks kulub meil kojamehega umbes kaks tundi, ja seepärast hakkasime kohe tööle.”

      „Mispärast tulite raamatukogust vahepeal alla?”

      „Välisukse juures kõlistati.”

      „Te läksite siis alla avama? Kes seal oli?”

      „Seal oli härra Viktor Ardek. Ta ütles, et soovib saada kokku härra Steminiga. Jätsin härra Ardeki alla ootama ja läksin vaatama, kas härra Stemin on omas toas. Ta oli seal. Kui ütlesin talle, kes all ootab, ta käskis mul öelda, et teda ei ole kodus.”

      „Te tunnete Viktor Ardekit?”

      „Jah. Aasta tagasi ta töötas härra Ralmati kontoris ja käis vahel siin. Läksin alla ja ütlesin härra Ardekile, et härra Stemin on välja läinud. Härra Ardek vastas, et peab temaga saama ilmtingimata kokku ja et ootab teda siin. Ma ei teadnud, mis nüüd teha. Kui mõtlesin parajasti selle üle järele, tõusis härra Ardek püsti ja ütles, et läheb siiski praegu ära, aga tuleb pärast kindlasti tagasi. Kui olin ta lasknud välja ja olin minemas teisele korrale, tekkis mul korraga mõte koridorist söögituppa viiv uks lukustada. Siis leidsingi, et lukk oli rikkes. Kui teatasin härra Steminile, et härra Ardek lubas tulla tagasi, ütles see: „Ärge laske teda enam sisse.” Siis läksin raamatukokku ja kutsusin kojamehe lukku parandama.”

      „Kas härra Stemin jäi oma tuppa, kui läksite kojamehega alla?”

      „Jah.”

      Kohtu-uurija silus käega üle oma palja pealae.

      „Kas teate, mispärast Nikolai Stemin ei tahtnud Viktor Ardekiga kokku saada?”

      „Ei tea.”

      „Aga kas see ei paistnud teile imelikuna?”

      „Jah. Teadsin, et nad on heas vahekorras. Pealegi…” teener kõhkles jälle.

      „Mis te tahtsite öelda?”

      „Mulle näis, et kui härra Stemin kuulis, kes all ootab, ta kahvatas…”

      „Olete selles kindel?”

      „Vanduda ma seda ei või, aga mulle paistis nii. Ka härra Ardek oli teissugune kui tavaliselt…”

      „Mis te tahate sellega öelda?”

      „Härra Ardek oli erutatud.”

      „Millest te seda järeldate?”

      „Sellele on raske vastata; mulle igatahes näis nii. Ta oli näost punane ja ta hääl värises… Võib-olla eksin… Muuseas – ” teener katkestas järsku lause, otsekui oleks ta mõelnud järele, et vaikimine on kasulikum.

      „Te tahtsite veel midagi öelda,” tähendas kohtu-uurija.

      „Ma ei tea, kas sellel on tähtsust…”

      „Kõigel võib olla tähtsust,” ütles kohtu-uurija.

      „Mulle näis, et härra Stemin oli viimastel päevadel närvilisem kui tavaliselt. Ta oli pahur, ja – kui mu väljendus ei ole haavav, – tülitsemishimuline. Ta heitis mulle ette, et tema tuba korraldades ma olevat ajanud laual ta paberid segi; ometi ma ei puudutanudki lauda. Alles eile hommikul ta riidles minuga. Ta väitis, et ma olevat jätnud riided harjamata. Kui ütlesin viisakalt, et härra eksib, ta sai vihaseks ja karjus, et pidagu ma suu.”

      „Kas ta varemini oli leplikum?”

      „Jah. Niisugust tooni ta ei lubanud endale kunagi,” vastas mees pahuralt, meenutades Stemini sõnu, mis olid solvanud ta teenriuhkust.

      „Muide, kas Viktor Ardek tuli pärast tagasi?” küsis kohtu-uurija.

      „Ei, ta ei tulnud enam,” vastas teener.

      „Jutustage СКАЧАТЬ