Ennustus relval. Elmar Valmre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees avarduvat pimedat käiku, kuhu ta ei söandanud astuda. Hirm, et ta võib eksida, hoidis teda tagasi, ent ta tundis, kuidas miski kihutas teda seda siiski tegema, et vabaneda piinavast teadmatusest.

      Lõpuks ta kaalutles järgmiselt: Kõigepealt on tarvis saada teada, kas tundmatu daam on areteeritud. Kui aga ei ole, siis on tarvis muretseda kindlamad tõendused. Kui ta vaikib kõigest, mis teab, ei suuda politsei ehk leida õigeid jälgi ja mõrvar jääb tabamata: see oleks kuritegu ühiskonna vastu. Kui ta aga praegu kõigest räägib, langeb võib-olla päris süütu inimene kahtluse alla. Ülekuulamine järgneb ülekuulamisele, võimalik, et koguni areteerimine. Ja kuigi hiljemini ehk selgub, et tegemist oli eksitusega, on kahtlusaluse prestiiž seltskonna silmis kõigutatud. See oleks jälle kuritegu üksiku inimese vastu. Mis jäi üle? Ta pidi lähemalt tutvuma mõrva üksikasjadega ja siis, kui leiab midagi, mis viitab tõesti juba kindlamalt tundmatu daami kaassüüle mõrvas, rääkima kõik. Ta oli rõõmus, tulles sellele otsusele. Kerkis üles ainult küsimus, kuidas politsei vaatab tema vahelesegamisele. Ta alustas kohtuarstiga sellest ettevaatlikult juttu.

      „Politseil on endalgi küllalt rabelemist, seepärast pole mõeldav, et ta võtaks mõne kõrvalseisja endale tüliks kaela. Minu teada pole Jaanre kunagi lubanud eraisikutel segada end politsei tegevusse,” ütles kohtuarst.

      „Võib-olla ta teeb seekord erandi? Kui teie mind soovitaksile…”

      „Armas kolleeg, ma ei saa aru, miks tahate olla juures, kui politsei teeb juurdlust? Ma mõistan,” jätkas ta, kui dr. Turve tahtis rääkida vahele, „et see mõrv huvitab teid rohkem kui mõni teine, ent pärast, kui asi on lõplikult selgitatud, tuleb ju kõik ajalehtedesse.”

      „See võtab aga aega. Te ise ütlesite, et politseil on palju peamurdmist.”

      „Me ei oleks tohtinud teile näidata pistoda,” naeris assistent. „Nüüd oleme teis äratanud uudishimu, mida me kahjuks ei saa rahuldada.”

      „Ehk telefoneerite siiski härra Jaanrele?” palus dr. Turve.

      „Uskuge, sellest ei oleks kasu!” ütles kohtuarst. „Ta oleks vaid imestunud, et julgen üldse tülitada niisuguse asjaga.”

      Uksele koputati.

      „Palun!” hüüdis kohtuarst.

      Sisse astus tüse, keskealine mees, tugevate näojoonte ja rahulikkude hallide silmadega.

      „Loodan, et ma ei sega, härra doktor?” küsis ta.

      „Mitte sugugi, härra Jaanre,” vastas kohtuarst, üllatatud kriminaalpolitsei ülema ootamatust ilmumisest. „Lubage, et teen teid tuttavaks oma kolleegi doktor Turvega …”

      Kriminaalpolitsei ülem ulatas dr. Turvele oma laia käe.

      „Rõõmustab mind väga teiega tutvuda, härra doktor… Turve oli teie nimi, eks? Ja-jah, olen teie nime juba varemini kuulnud. Doktor Eerik Turve, eks?”

      Dr. Turve imestles, et kriminaalpolitsei ülem teadis tema eesnime, veel enam aga, et vastupidi kohtuarsti seletusele, näis ta olevat heas tujus ja endaga väga rahul.

      „Toote mulle pistodale lisaks ka tupe?” pöördus kohtuarst naljatlevalt kriminaalpolitsei ülema poole.

      „Ah ei, astusin ainult mööda minnes sisse. Polnud midagi erilist. Laip on alles lahkamata, eks?”

      „Jah.”

      „Te, härra doktor, arvasite vist, et oda on mürgine, eks?”

      „Mõningad põhjused sunnivad mind seda oletama. Aga mis on teil uudist? Kas mõrvar on tabatud?”

      Jaanre raputas pead.

      „Aga kas kahtlustate kedagi?”

      „Kes seda teab kohe siis öelda,” vastas Jaanre põiklevalt. „Muide, see mõrvalugu on kõige raskem juhtum minu praktikas. Mis on teie eriala, härra doktor?” pöördus ta korraga dr. Turve poole.

      „Kopsuhaigused.”

      „Tänapäeval on viiskümmend protsenti inimestest kopsuhaiged. Teil on vist palju patsiente?”

      „Kahjuks ei. Olen alles noor arst,” vastas dr. Turve.

      „Ja-jah, muidugi, alul on ikka raske, aga küll läheb…”

      Dr. Turve arvas olevat nüüd paraja aja esitada talle oma palve. Julgustatud kriminaalpolitsei ülema sõbralikkusest, ta seletas, et olles äärmiselt huvitatud mõrvast, mis on korda saadetud niisuguse relvaga nagu pistoda, võimalik, et koguni mürgistatud pistoda, ta oleks väga tänulik, kui politsei pühendaks ka teda asjasse.

      „Saan aru, saan aru, te olete huvitatud kui teadlane,” ütles, kriminaalpolitsei ülem, kui dr. Turve oli lõpetanud.

      „Mõistsite mind õieti,” lausus dr. Turve rõõmsalt, nähes, et ta palvet ei lükatud otsemaid tagasi.

      Ent siis kriminaalpolitsei ülem raputas kahtlevalt pead. Tema üksinda ei võivat seda küsimust otsustada. Olevat vaja prokuröri ja kohtu-uurija nõusolekut. Temal isiklikult ei olevat ju midagi selle vastu, kui kellelegi usaldusväärsele isikule, nagu näiteks dr. Turve, antakse teateid juurdluse arenemisest, – aga mis ütlevad prokurör ja kohtu-uurija? Ta võivat viimastega siiski rääkida, – kuid tulemuste kohta ta ei teadvat praegu veel midagi öelda. Igatahes: olgu dr. Turve nii kella kahe paiku kodus, siis ta kõlistab temale.

      Ta kirjutas üles dr. Turve telefoninumbri ja paludes kohtuarsti teatada talle lahkamise tulemused, lahkus.

      Dr. Turve läks koos temaga, rõõmus, et võis teda tükk maad saata.

      Kui nende taga uks kinni vajus, vangutas kohtuarst pead ja ütles vaid ühe sõna: „Imelik!”

      Mis räägivad majaelanikud

      Dr. Turve istus laua juures, pilk kellal, ja närvitses. Viimaks ometi helises telefon. Ta haaras kuuldetoru. Rääkis kriminaalpolitsei ülem. Ta oli pidanud oma lubadust, oli rääkinud prokuröri ja kohtu-uurijaga ja need olidki andnud oma nõusoleku. Kui dr. Turve soovib, siis ta tulgu kohe Kulla tänavale, vabrikant Ralmati majja, kus kohtu-uurija kuulab elanikud üle.

      Dr. Turve ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta ruttas Kulla tänavale. Astudes sisse vabrikant Ralmati aiaväravast, ta võrdles end mehega, kes läheb otsima peidetud aaret. Vahe seisis vaid selles, et aare, mida tema otsis, oli õudne aare – mõrvar! Ent ta teadis, et on selle leidmiseks end valmis pingutama samuti, nagu on end pingutanud tuhanded õnnekütid igas maailmakaares, olles kulla jahil, mis päästaks nad ühel hoobil alandavast vaesusest.

      Värava juurest algas lai, kõvakstambitud ja kruusaga kaetud jalgtee ja viis maja eesukse juurde. Kummalgi pool teed kasvasid madalad põõsad, moodustades kaks pikka ja sirget hekki, mille taga avardus tasane muru. Kaugemal, maja taga, omandas aed pargi ilme. Kõrged paplid, kastanid ja vahtrad reastusid nii tihedalt üksteise kõrval, et varjasid täiesti tagumise aiaosa. Jäi mulje, et omanik pani oma aia korrashoiule vähe rõhku, sest puude vahel, pika rohu sees, vedeles mahapudenenud oksarisu.

      Dr. Turve kõlistas eesukse juures. Vaevalt oli kellahelin vaibunud, kui uks avati ja ta seisis vastamisi mehega, kelle vanadust oli raske kindlaks määrata. Mees kandis vanamoelise lõikega musta sabakuube, triibulisi pükse ja ristlipsu. Ta ümmarikud rahutud silmad meenutasid öökulli.

      Dr. СКАЧАТЬ