Ennustus relval. Elmar Valmre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Aga sõpru?”

      „Minu teada ka sõpru mitte. Siiski, aasta tagasi nägin teda sageli koos Ardekitega.”

      „Kes need on?”

      „Ma mõtlen preili Tooni Ardekit ja tema venda Viktorit. Viimane töötas tol ajal minu kontoris ametnikuna.”

      „Kas nüüd enam ei tööta?”

      „Ei. Umbes aasta tagasi ta lahkus minu teenistusest.”

      „Mispärast ta lahkus?”

      „Ta sai Soo alevi postkontorisse koha. Ta väitis, et maaelu meeldib talle rohkem. Ta õde ja ema läksid temaga kaasa.”

      „Käisid Ardekid mõnikord ka siin?”

      „Mitte just sageli.”

      „Kas te ka viimasel ajal nägite neid koos Nikolai Steminiga?”

      „Peale seda kui kuulsin, et nad on ära maale sõitnud, ma pole neid enam näinud kordagi.”

      Kohtu-uurija tegi väikese pausi, enne kui küsis:

      „Kus te olite eile õhtul, kui mõrv sooritati?”

      Ralmati laup tõmbus kipra: ta pingutas mälu, et meenutada eileõhtusi sündmusi õiges järjekorras.

      „Mäletan, et lahkusin vabriku kontorist kella kolme ajal. Nikolai Stemin jäi veel sinna. Mul oli kohvik „Punases Liilias” äriline kohtamine. Kell võis olla umbes pool kuus, kui tulin koju. Nikolai Stemin oli juba kodus. Tundsin end pisut roidununa, heitsin omas toas sohvale ja uinusin. Kui ärkasin, oli kell seitse. Kuna roidumus polnud magamise ajal lahkunud, otsustasin teha väikese jalutuskäigu. Tegin teenrile mõned korraldused ja lahkusin kodunt. Kell oli vist kaheksa, kui ma ei eksi. Jalutasin linnas, pärast läksin kinno. Kell pool kaksteist, kui tulin koju, ootas mind ees hirmus teade…”

      Ta vaikis, pilk kauguses, nagu näeks ta veel praegugi kõike seda, mida oli näinud tol õudsel õhtul.

      „Rohkem mul ei ole enam midagi öelda,” lõpetas ta siis.

      Kohtu-uurija tänas teda ja käskis Tumil kutsuda teenija preili Mai Kornet sisse. Ralmat lahkus, öeldes, et nii tema ise kui ka ta maja seisavad igal ajal kohtu-uurija käsutuses.

      Kui preili Kornet astus sisse, dr. Turve nentis, et too oli ilusaim teenija, keda tema, dr. Turve, kunagi oli näinud. Ta oli pikk ja sale, pruunide, keskelt lahku kammitud juustega. Ta kulmukaared olid süsimustad, koketselt kõrgemale tõusvate otstega. Nina oli sirge, suu kaunilt vormitud, silmad ilmekad. Ta esines julgelt ja iseteadvalt. Kohtu-uurija viipe peale ta istus vabalt, asetades käed rüppe.

      „Teie nimi, palun!” küsis kohtu-uurija.

      „Mai Kornet.”

      „Vanus?”

      Preili Kornet kõhkles hetke, siis vastas:

      „Olen kahekümnekaheksa-aastane.”

      „Ja olete siin teenijaks?”

      „Jah. Varemini olin müüjannaks ühes kosmeetikaäris.”

      „Kui kaua te juba teenite praegusel kohal?”

      „Kaks aastat.”

      „Kus olite eile õhtul?”

      „Kodu,” vastas preili Kornet.

      „Missuguses toas te viibisite mõrva kordasaatmise ajal?”

      „Omas toas. Heitsin juba kella üheksa ajal magama. Härra Ralmat oli lubanud mulle vaba õhtu, aga ma tundsin end väsinuna ja loobusin väljaminemisest. Kell üheksa heitsin magama.”

      „Rääkige, mis juhtus siis.”

      „Ärkasin hirmsa kolina peale. Esimesel silmapilgul arvasin, et röövlid on tunginud majja, ja olin koledasti kohkunud. Ma ei julgenud oma toast lahkuda. Kui kolin vaibus, avasin ukse ja vaatasin välja. Koridoris ei olnud kedagi. Söögitoa uks oli praokil ja sealt paistis valgus. Hiilisin ettevaatlikult sinna ja piilusin ukse vahelt sisse. Söögituba oli tühi. Parkett-toast aga kuulsin teenri ja kojamehe erutatud hääli. Siis läksin sinna. Nähes ja kuuldes aga, mis on juhtunud, kohkusin ma veel rohkem. Jooksin oma tuppa tagasi ja jõin palderjani.”

      „Muud midagi te ei tea?” küsis kohtu-uurija.

      „Ei,” vastas preili Kornet.

      Kohtu-uurija soris laual olevates paberites, siis küsis edasi:

      „Missuguse mulje jättis teile Nikolai Stemin?”

      „Ta oli väga igav ja endassesüvenenud härra,” vastas preili Kornet. „Meie rääkisime harva ja siis ainult sellest, mis puutus toitudesse. Ta süüdistas mind tihti, et käin soolaga liiga ohtralt ümber, ehkki kõik toidud olid ülearu magedad.”

      Kohtu-uurija ütles, et preili võib minna, ja teenija lahkus niisama iseteadvalt nagu oli tulnudki. Järgmisena kutsuti sisse kojamehe naine Liisa. See oli kartlik ja kohmakas, sügavad kortsud näos. Kohtu-uurija küsimustele ta vastas alles siis, kui see kõvendas häält, sest ta oli halva kuulmisega. Et ta ei teadnud seletada midagi olulist, siis kestis tema ülekuulamine vaevalt viis minutit. Suurema osa õhtust ta oli istunud omas toas ja parandanud mehe sokke. Umbes kella poole üheksa paiku ta oli läinud Päikese tänavale vaatama oma õde, kellel olevat seal vürtspood. Sealt ta oli tulnud koju umbes kella kolmveerand üheteistkümne ajal. Kui ta oli saanud teada, et Nikolai Stemin on tapetud, ta olevat nii ehmunud, et kardab roosi löövat näkku. Ta ütles, et ei julge selles majas enam magada, sest kardab, et tapetu vaim hakkab siin ringi luusima. Lõpuks avaldas arvamust, et vanakurat ise on raamatupidaja surmanud, sest mõrvarit ju ei leitud.

      Kohtu-uurija saatis ta minema ja laskis kutsuda teenri ja kojamehe korraga sisse.

      Teener tuli väga auväärse ilmega. Ta hoidis pea püsti ja rinna ees. Kojamees, vanaldane, kuid tugev mees, jättis sümpaatsema mulje. Ta oli üks neid lihtsaid ja pisut puiseid inimesi, kes oma liigutustelt meenutavad karu ja kes, olles joonud end purju, on südamesõbrad kogu kõrtsiga. Ta kõndis teenri selja taga, pisut küürus, kartes, et ta suur kogu võtab muidu häbematult palju ruumi. Nad istusid teineteise kõrvale toolidele, – teener väärikalt, kojamees kohmakalt.

      Kohtu-uurija pöördus teenri poole:

      „Teie nimi on Juhan Neem, olete kolmkümmend seitse aastat vana, vallaline ja elukutselt…” siin ta peatus ja vaatas teenrile otsa.

      „Kunstmaaler,” ütles teener. „Panin aga selle elukutse kui vähetasuva maha ja…” ta ei lõpetanud lauset.

      „Kui kaua te teenite juba praegusel kohal?”

      „Viis aastat.”

      Kohtu-uurija pöördus kojamehe poole.

      „Teie nimi on Peeter Loots, olete nelikümmend üheksa aastat vana, abielus ja elukutselt ehitustööline?”

      „Jah, härra,” vastas kojamees.

      „Kaua te juba teenite härra Ralmati juures?”

      „Neli СКАЧАТЬ