Ennustus relval. Elmar Valmre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palus oodata. Mõne minuti möödudes kostsid eeskojast mõõdukad sammud, ning kriminaalpolitsei ülem Jaanre seisis uksel. Ta teretas dr. Turvet lahkusega, mis sisaldas heatahtlikku muiet.

      „Olete täpne, härra doktor. Meie jõudsime just äsja pärale.”

      „Uskusin juba, et te ei kõlistagi,” tunnistas dr. Turve puhtsüdamlikult „Olen teile väga tänulik…”

      „Ma ei teinud midagi, mille eest võlgneksite mulle tänu,” ütles Jaanre naeratades. „Aga lähme nüüd söögituppa, teised on juba seal.”

      Nad läksid sinna läbi koridori. Söögituba, mille keskel oli aukartust-äratavate dimensioonidega ümmarik laud, tundus üleliia suurena. Võib-olla ka seepärast, et peale selle laua oli siin vaid kõrge puhvetikapp ja mõned toolid. Kaht akent varjasid tumekollased kardinad ja ahju kõrval rippus kullatud puuraamis koopia Hasencleveri „Lugemis tunnist”.

      Ümber laua istus neli meest. Ühes tundis dr. Turve ära kohtu-uurija, teised kolm olid talle võõrad. Jaanre tutvustas neid talle. Üks kolmest ülejäänust oli Einar Harro, teised kohalikud kriminalistid Tumi ja Liivsaar.

      Dr. Turve nägi nüüd Einar Harrot esimest korda. Seistes temaga silm silma vastu, ta ei märganud temas midagi silmatorkavat. Ta oli lootnud näha hoopis teissugust meest. Missugust just, seda ta ei teadnud isegi, aga igatahes mitte niisugust loiuilmelist, nagu kuulus kriminalist tõeliselt oli. Tema kujutluses evisid kuulsad detektiivid kõiki neid omadusi, mis neile poogitakse külge kriminaalromaanides. Arenenud ja teraskõva keha, teravad näojooned, etteulatuv lõug, uuriv pilk, ühe sõnaga: mees tulvil energiat ja tahtejõudu.

      Einar Harro näis aga olevat just selle tüübi vastand, kui mitte arvestada ta pikka kasvu. Ta nägu oli ovaalne, sisselangenud põskede ja uniste silmadega. Juuksed olid helekollased ja hõredad, ning kõigele lisaks ta kandis veel prille. Ta käsi, mida dr. Turve tutvustamisel pigistas, oli kitsas ja kõhn.

      Kohtu-uurija ja kriminaalpolitsei ülem vahetasid omavahel mõned sõnad, mida dr. Turve ei kuulnud. Siis ütles esimene kriminalist Tumile:

      „Kutsuge vabrikant Ralmat sisse!”

      Pikk ja tugev mees astus sisse.

      „Palun, istuge!” ütles kohtu-uurija.

      Vabrikant Ralmat istus rahulikult toolile ja vaatas ühe otsast teise otsa. Ta oli aastatelt üle neljakümne, intelligentsete näojoonte ja tumedate juustega, mis kõrvade juurest olid läinud juba halliks. Peale mõningaid vormilisi küsimusi algas kohtu-uurija:

      „Möönan meelsasti, et ülekuulamine võib teile tunduda vastumeelsena ja koormavana. Kahtlemata te olete vapustatud sellest jubedast sündmusest, mis leidis aset teie majas ja mis röövis teilt teie kauaaegse ametniku…”

      Ralmat varjas ohke, sest ta ei pidanud sündsaks seda teistele näidata.

      „Kuid teisest küljest,” jätkas kohtu-uurija, „te saate aru, et olen sunnitud esitama teile mõned küsimused. Loomulikult püüan teie aega raisata nii vähe kui iganes võimalik.”

      „Palun küsige! Minu aeg on täiesti teie kasutada,” ütles Ralmat.

      „Tänan,” vastas kohtu-uurija. „Et meil on tapetu isiku kohta vähe andmeid, siis võib-olla teie, kes olite temaga nii kaua koos töötanud, saate ehk meid mõnes suhtes täiendada?”

      „Mis teid huvitaks?” küsis Ralmat.

      Kohtu-uurija oli avanud oma portfelli, oli võtnud sealt mingisuguse paberi ja uuris seda tähelepanelikult.

      „Kui kaua te tundsite Nikolai Steminit?”

      „Umbes seitseteist aastat.”

      „Ta oli rahvuselt venelane?”

      „Jah. Ta rääkis, et on sündinud Moskvas. Ta isal olevat olnud seal viljaäri.”

      „Kuidas te temaga tutvusite?”

      Ralmat mõtiskles.

      „See oli okupatsiooniajal. Ta oli põgenenud Venemaalt revolutsiooni eest. On teil, härra kohtu-uurija, ehk teada, et ta teenis tsaariväes ohvitserina?”

      „Ei, seda me ei teadnud,” tunnistas kohtu-uurija.

      „Tutvusin temaga Kiievis ühel koosviibimisel. Mis puhul see koosviibimine oli korraldatud, seda ma enam ei mäleta. Ja siis sõitsime koos siia.”

      „Oli teil juba siis vabrik?”

      „Ei, teotsesin tol ajal ühe vene kindlustusseltsi inspektorina. Alles viis aastat hiljem ostsin vabriku.”

      „Kas peale tutvumist puutusite sageli kokku?”

      „Alul küll. Aga umbes kahe aasta pärast kaotasin ta silmist. Kuulsin, et ta olevat sõitnud Soome. Minule ta varemini igatahes oma ärasõidu kavatsusest midagi ei lausunud.”

      „Ja millal kohtasite teda uuesti?”

      „Umbes kuus või seitse aastat tagasi. Ühel päeval ta otsis mind üles. Ta seletas, et oli vahepeal palju reisinud ja olevat katsunud õnne väga mitmesuguste elukutsetega, kuid ilma suuremate tulemusteta. Et ta tundis raamatupidamist, siis võtsin ta enda teenistusse. Ja seda ma ei kahetse. Olen harva näinud nii häid raamatupidajaid nagu tema.”

      „Ja ta jäigi teie teenistusse?”

      „Jah.”

      „Ega ta vahepeal teie juurest ei lahkunud?”

      „Ei.”

      „Tema pabereist on näha, et ta oli vallaline?”

      „Jah.”

      Kohtu-uurija tõstis paberi silmadele lähemale.

      „Neljakümneühe-aastane?”

      „Minu teada jah.”

      „Kas teate tal olevat omakseid või sugulasi?”

      „Ei. Kord ma pärisin talt tema omaste ja sugulaste järele, aga ta ütles, et tal ei ole kedagi. Rohkem me sellest enam ei rääkinud.”

      „Ta elas siin teie juures?”

      „Jah. Mul on siin ruumi küllalt. Umbes neli aastat tagasi, kui ostsin selle maja, tegin talle ettepaneku kolida minu juurde. Ta oli kohe nõus.”

      „Missugused toad olid siin tema kasutada?”

      „Ülemisel korral elu- ja magamistuba, ning siin all tuba, kus ta tapeti.” Ralmat viipas ühe ukse poole. „Et tollel toal on parkettpõrand, siis me nimetame seda parkett-toaks. Stemin kasutas seda tuba töötoaks. Ta tõi sageli kontorist äripabereid koju kaasa ja vaatas siin neid läbi.”

      „Kes elavad veel teie majas?”

      „Teener Juhan Neem, kojamees Peeter Loots oma naise Liisaga ja teenija Mai Kornet.”

      „Töötasite ka teie vahel üksinda parkett-toas?”

      „Ei. Kui ma kodus töötasin, siis kabinetis, kuhu pääseb eeskojast. Seal ma võtsin vastu isikuid, kes tulid minu juurde äri asjus. Parkett-toas СКАЧАТЬ