Inglite mäss. Anatole France

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma paindlikuks, elegantseks, jõuliseks, lausa graatsiliseks, vaimukaks ning lõbusaks, sellal kui Saksa oma paistis raske, kohmakas ja argpükslik. Ning tasapisi muutusid daamide näod ikka ümaramaks ja neis hakkas särama rõõmus naeratus. Et lõplikult rahustada kõiki neid emasid, abikaasasid, õdesid ja armsamaid, ütles kindral, et meie võime kasutada ka Saksa taktikat, kui see meile kasulik on, kuna aga Prantsuse oma käib sakslastel üle mõistuse.

      Selle peale palus end kindraliga nelja silma all vestlema hr. Le Truc de Ruffec, kes parajasti oli asutamas isamaalist seltsi «Kõik Vehklema». Seltsi eesmärgiks (nii ta ütleski: eesmärgiks) pidi olema Prantsusmaa taassünd ja tema üleoleku kindlustamine kõigi vaenlaste üle. Sinna võeti lapsi otse hällist ja hr. le Truc de Ruffec pakkus kindral d’Esparvieu’le aupresidendi kohta.

      Vahepeal teeskles Maurice huvi vestluse vastu, mida üks väga leebe vanaproua pidas abee Lapetite’iga, Püha Vere kloostri nunnade pihiisaga. Vanaproua, keda lein ja haigused olid viimasel ajal raskele proovile pannud, tahtis teada, miks inimene on siin ilmas õnnetu, ja ta küsis abee Lapetite’ilt:

      «Kuidas te seletate neid loodusõnnetusi, mis inimkonda tabavad? Milleks on tarvis katke, näljahädasid, uputusi ja maavärisemist?»

      «Jumal peab ju ennast meile aeg-ajalt meelde tuletama,» vastas abee Lapetite taevaliku naeratusega.

      Maurice näis sellest jutuajamisest elavalt huvituvat, siis aga paistis teda võluvat pr. Fillot-Grandin, noor ning üsna värske naine, kelle ilult röövis lihtsameelne süütus paraku igasuguse maitse ja muutis isegi liha magedaks. Keegi hapu näo ning kriiskava häälega väga vana daam, kes oma vaese musta villase kleidiga demonstreeris kristliku finantsaristokraatia suurdaami seisusuhkust, hüüdis kiledalt:

      «Ah jaa, mu kallis proua d’Esparvieu, nii et teil oli siis ka pahandusi. Ajalehed on maininud vargusi või pisiriisumisi, mis pidid olema korda saadetud härra d’Esparvieu rikkalikus raamatukogus, ja röövitud kirju…»

      «Ah,» vastas pr. d’Esparvieu, «kui peaks kõike uskuma, mida ajalehed kirjutavad!»

      «Aga lõpuks te ju ikka leidsite oma kadunud aarded üles, kallis proua. Lõpp hea, kõik hea.»

      «Raamatukogu on täielikus korras,» kinnitas pr. d’Esparvieu. «Midagi ei puudu.»

      «See raamatukogu asub üks korrus kõrgemal, eks ole?» küsis noorproua des Aubels, kes äkki hakkas raamatute vastu huvi tundma.

      Pr. d’Esparvieu seletas talle, et raamatukogu võtab enda alla kogu kolmanda korruse ja et vähem väärtuslikud raamatud on viidud pööningule.

      «Kas ma tohiksin minna raamatukogusse?»

      Majaperenaine vastas, et pole midagi lihtsamat, ja hüüdis oma pojale:

      «Maurice, minge näidake proua des Aubels’ile raamatukogu.»

      Maurice tõusis ja läks sõnagi lausumata pr. des Aubels’i järel kolmandale korrusele. Ta näis ükskõikne, ent sisemiselt rõõmustas, sest ta oli kindel, et Gilberte teeskles huvi raamatukogu vastu ainult selleks, et saaks temaga salajuttu ajada. Ja ükskõiksust teeseldes tõotas ta endale, et kordab oma ettepanekut. Seekord seda enam tagasi ei lükata.

      Väike varjutaoline lilla jumega vanamees, silmad aukus ja näol juba harjumuseks muutunud vaikse õuduse ilme, võttis neid Alexandre d’Esparvieu romantilise büsti all vastu.

      «Ärge laske end segada, härra Sariette,» ütles Maurice, «ma näitan proua des Aubels’ile raamatukogu.»

      Maurice ja proua des Aubels läksid suurde saali, kus kõigi nelja seina ääres seisid raamatukapid. Nende otsas olid antiikaja luuletajate, mõttetarkade ja kõnemeeste pronksikarva büstid. Kõikjal valitses ideaalne kord, mida algusest peale ei paistnud miski olevat rikkunud. Ainult kohal, kus veel eelmisel õhtul oli asunud Richard Simoni avaldamata käsikiri, haigutas must tühimik. Hr. Sariette’i kahvatu, ähmane ning tumm kuju kõndis kuulmatul sammul paarikese kõrval.

      Visanud pr. des Aubels’ile etteheitva pilgu, ütles Maurice:

      «See polnud teist tõesti ilus!»

      Gilberte andis märku, et raamatukoguhoidja võib neid kuulda, kuid Maurice rahustas:

      «Ärge pange tähelegi. See on papi Sariette. Ta on täiesti idioodistunud.»

      Siis ta kordas:

      «Jah, see ei olnud teist ilus. Ma ootasin, aga teie ei tulnud. Tegite mu õnnetuks.»

      Pärast hetkelist vaikust, milles võis kuulda vaid astma tasast kurba laulu vaese Sariette’ikese hingetorudes, jätkas noor Maurice tungivalt:

      «Halvasti tegite.»

      «Mis halvasti?»

      «Et minuga kokku ei leppinud.»

      «Te mõtlete ikka veel sellele?»

      «Muidugi.»

      «Nii et asi oli tõsine?»

      «Nii tõsine, kui üldse olla saab.»

      Liigutatud enesekindlusest, millega Maurice neile sõnadele siira ning püsiva tundetooni andis, ja arvates end olevat juba küllalt vastu pannud, lubas Gilberte Maurice’ile seda, millest ta kahe nädala eest oli keeldunud.

      Mõlemad hiilisid aknaorva tohutu taevagloobuse taga, millel olid näha sodiaagimärgid ja tähtkujud, ning seal, pilk kiindunud Lõvile, Neitsile ja Kaaludele, vahetasid nad armutõotused ja suudlesid pikalt suule, tehes seda paljude piiblite juuresolekul, kreeka ja ladina kirikuisade palge ees, Homerose, Aischylose, Sophoklese, Euripidese, Herodotose, Thukydidese, Sokratese, Platoni, Aristotelese, Demosthenese, Cicero, Vergiliuse, Horatiuse, Seneca ja Epiktetose büstide all.

      Kohe pärast seda tuletas pr. des Aubels meelde, et tal on veel mõned visiidid teha ja et ta peab kiiresti lahkuma, sest armastamine polnud temas veel hävitanud hiilgamisiha. Vaevalt olid nad trepikojast läbi, kui nad kuulsid kähedat karjet ja nägid, kuidas hr. Sariette tormas ülepeakaela trepile ning kisendas:

      «Võtke kinni! Võtke kinni! Ma nägin, kui ta minema lendas!.. Ta pani üksipäini riiuli pealt minema! Ta lendas läbi toa… Näe, kus ta on, näe, kus, trepist läheb alla! Võtke kinni! Nüüd ta läks alumise korra uksest välja.»

      «Kes?» küsis Maurice.

      Hr. Sariette vaatas trepikoja aknast välja ja pobises õudusega:

      «Läks läbi aia! Aiamajja läks!.. Võtke kinni, võtke kinni!»

      «No keda siis?» küsis Maurice veel kord. «Jumala eest, kelle peab kinni võtma?»

      «Minu Flavius Josephus!» hüüdis hr. Sariette. «Võtke kinni!»

      Ja ta vajus raskesse minestusse.

      «Näete nüüd ise, et ta on põrunud!» lausus Maurice pr. des Aubels’ile, ise õnnetut raamatukoguhoidjat üles upitades.

      Pisut kahvatuna ütles Gilberte, et seal, kuhu vaene mees näitas, olevat ka tema näinud midagi lendavat. Maurice polnud silmanud midagi, aga ta oleks nagu tundnud mingit tuulepuhangut.

      Ta jättis hr. Sariette’i kisa peale kohale tormanud Hippolyte’i ja passija hoolde.

      Vanamehel СКАЧАТЬ