Inglite mäss. Anatole France

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pannud tunnistajad siia ootama ja kutsunud politseikomissari. Ainsa hetkega kangastus talle selgesti pikk ja piinarikas tulevik, suurilmas laineid lööv skandaal, teeseldud põlgus, sõbrannade alatu pagemine tema juurest, seltskonna õiglane pilge, sest eks ole ju naeruväärne lasta end armukesega tabada. Ta nägi ette lahutust, positsiooni ja varanduse kaotust. Nägi oma tulevast piiratud ning vaevarikast elu ema juures, kus keegi temaga enam ei kurameeri, sest mehed hoiduvad eemale naistest, kel pole neile abieluseisuse näol kindlat kaitset pakkuda. Ja mille pärast see kõik? Millest niisugune laostumine, täielik varing? Üheainsa lolluse, mingi mittemillegi pärast. Nõnda kõneles ühe mõttevälgatuse ajal Gilberte des Aubels’i südametunnistus.

      «Ärge kartke, proua,» lausus väga mahe hääl.

      See rahustas teda pisut ja ta leidis endas jõudu küsida:

      «Kes te olete?»

      «Mina olen ingel,» vastas hääl.

      «Kuidas, palun?»

      «Ma olen ingel, Maurice’i kaitseingel.»

      «Öelge veel kord!.. Ma lähen hulluks. Ma ei saa aru.»

      Maurice oli nördinud, kuigi ka tema asjast rohkem aru ei saanud. Seadnud pidžaama korda, kargas ta voodist välja ja näitas end üleni lilledega kaetult. Tuhvel relvaks paremas käes, tegi ta ähvardava liigutuse ning lausus rämeda häälega:

      «Te olete igavene mats. Tehke mulle seda heameelt ja kaduge siit nii, nagu te tulitegi.»

      «Maurice d’Esparvieu,» jätkas mahe hääl, «see, keda teie austate kui oma loojat, on pannud iga uskliku juurde ühe hea ingli, kelle ülesanne on talle nõu anda ja teda valvata. Selline on alati olnud kirikuisade arvamus, mis toetub mitmetele kohtadele pühakirjas; kirik on selle üksmeelselt omaks võtnud, panemata siiski kirikuvande alla neid, kes asuvad vastupidisel seisukohal. Te näete enda ees üht niisugust inglit, Maurice, oma inglit. Mulle on tehtud ülesandeks valvata teie süütuse ja karskuse järele.»

      «Väga võimalik,» kostis Maurice, «aga ilmselt ei ole te seltskonnainimene. Aumees ei lubaks endale iialgi astuda tuppa sel hetkel, kui… Ja üldse, mis asja teil siit tarvis on?»

      «Olen võtnud endale sellise kuju, nagu te mind siin näete, Maurice, sest kui ma edaspidi kavatsen tegutseda inimeste seas, siis pean end ka nendesarnaseks muutma. Taevased vaimud võivad võtta endale niisuguse väliskuju, mis muudab nad nähtavaks ja meeltega tajutavaks. See väliskuju on reaalne, sest ta on näilik, siin maailmas on näilikkus ainus reaalsus.»

      Gilberte oli nüüd rahunenud ja kohendas juukseid laubal.

      Ingel jätkas:

      «Taevased vaimud võivad vabal tahtel valida, kumba sugu nad soovivad, või mõlemaid korraga, aga nad ei saa oma tujude või fantaasia järgi iga hetk kaduda. Nende metamorfoosid alluvad püsivatele seadustele, mida teie ei suuda mõista. Nii et mul pole soovi ega võimet – olgu siis teie või oma lõbuks – end teie silme all transformeerida lõviks, tiigriks, kärbseks või sükomoripuu laastuks, nii nagu see noor egiptlane, kelle lugu leiti ühest hauakambrist, või siis moonduda eesliks, nagu tegi seda Lucius noore Photise pumati abil. Minu tarkus on juba ette kindlaks määranud tunni, mil ma inimestele ilmun. Miski poleks suutnud seda edasi ega tagasi lükata.»

      Maurice, kes kärsimatult tahtis kõiges selgusele saada, küsis veel teist korda:

      «Mis teil lõppude lõpuks siit tarvis on?»

      Ka pr. des Aubels tõstis oma armsama toetuseks häält ning küsis:

      «Tõepoolest, mis asja te seal teete?»

      Ingel kostis:

      «Mees, terita oma kõrvu, naine, kuula minu häält! Avaldan teile nüüd saladuse, millest oleneb maailma saatus. Olles tõusnud üles selle vastu, keda teie peate kõigi nähtavate ja nägematute asjade loojaks, valmistan ma ette inglite mässu.»

      «Ärge tehke nalja,» ütles Maurice, kes oli usklik ega kannatanud pühade asjade pilamist.

      Ingel aga kostis etteheitvalt:

      «Kes on teid uskuma pannud, Maurice, et ma olen kergemeelne ja pillan tühje sõnu tuulde?»

      «Jutt või asi!» lausus Maurice õlgu kehitades. «Te ei hakka ju ometi mässama selle vastu, kes…»

      Ta näitas käega lakke, söandamata sõna välja öelda. Aga ingel lausus:

      «Kas teie siis ei tea, et jumala pojad on juba ükskord mässu tõstnud ja et taevas löödi suur lahing?»

      «See oli palju aega tagasi,» ütles Maurice sokke jalga vedades.

      Siis ütles ingel:

      «See oli enne maailma loomist, aga taevas pole sellest ajast peale midagi muutunud. Inglite loomus pole tänapäeval teistsugune, kui ta oli alguses. Mida nad tegid tookord, seda võivad nad teha ka nüüd.»

      «Ei! Ei ole võimalik, see on usu vastu. Kui te oleksite ingel, hea ingel, nagu te ise ütlete, siis ei tuleks teil pähegi oma looja vastu sõnakuulmatu olla.»

      «Te eksite, Maurice, ja ka kirikuisade autoriteet on teie vastu. Origenes kuulutab oma kodujutlustes, et head inglid on ekslikud, nad patustavad iga päev ja neid langeb taevast nagu kärbseid. Võib-olla on teil kiusatus, kui tohin nõnda öelda, seda kirikuisa tema kirjatundmisest hoolimata ümber lükata, sest ta ei kuulu pühaisikute kaanonisse. Niisugusel juhul tuletaksin teile meelde Johannese Ilmutamisraamatu teist peatükki, kus Eevesose ja Pergamoni koguduse ingleid noomitakse, et nad on kirikut halvasti valvanud. Te püüaksite muidugi väita, et inglid, kellest apostel seal räägib, on tegelikult kahe nimetatud linna piiskopid, keda ta ainult nende ameti tõttu ingliteks nimetab. See on võimalik ja ma olen sellega päri. Aga mida on teil, Maurice, vastu seada nii paljudele doktoritele ja paavstidele, kes õpetavad, et head inglid võivad halvaks saada? Seda on väidetud püha Hieronymuse «Epistlis Damasiusele»…»

      «Mu härra,» ütles pr. des Aubels, «ma palun teid, minge ära.»

      Aga ingel ei kuulanud teda mitte ning jätkas:

      «… püha Augustinuse teose «Õigest usust» kolmeteistkümnendas peatükis, püha Gregoriuse «Moraali» kahekümne neljandas peatükis, Isidoruse…»

      «Mu härra, lubage mul riidesse panna, mul on kiire.»

      «…«Ülima vara» esimeses raamatus, Beda teose «Hiiobist»…»

      «Mu härra, ma palun teid…»

      «… kaheksandas peatükis, Damascenuse teose «Usust» teise raamatu kolmandas peatükis. Usun, et need on küllalt kaalukad autoriteedid ja teil, Maurice, ei jää muud üle, kui oma viga tunnistada. Teid on eksiteele viinud teadmatus minu olemusest, mis on vaba, aktiivne ja liikuv nagu teistelgi inglitel, ja see, et olete silmas pidanud ainult minule ohtralt osaks saanud jumalaarmu ja õndsust. Lucifer ei saanud seda vähem ja ikkagi tõstis ta mässu.»

      «Aga miks te mässu tõstate? Mispärast?» küsis Maurice.

      «Jesaja,» vastas valguse poeg, «juba Jesaja küsis enne teid: «Quomodo cecidisti de cœlo, Lucifer, qui mane oriebaris (Kuidas langesid taevast alla, Lucifer, kes sa vara tõusid – lad. k.)?» Harige ennast, Maurice! Enne aegade algust tõusid inglid üles, et taevast oma võimu alla saada. Kõige kaunim seeravite seas СКАЧАТЬ