Inglite mäss. Anatole France

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ des Aubels andis oma taskurätiku verejooksu peatamiseks ja soovitas panna arnikakompressi.

      IX PEATÜKK,

millest selgub, nagu üks vanakreeka poeet on öelnud, et «miski pole magusam kui kuldne Aphrodite»

      Kuigi pr. des Aubels oli olnud Maurice’i päralt juba tervelt kuus kuud, armastas noorhärra teda ikka veel. Tõsi, ilus aastaaeg oli nad lahutanud. Rahapuuduse tõttu pidi Maurice minema koos emaga Šveitsi ning elama siis koos kogu perega Esparvieu lossis, Gilberte oli veetnud suve oma ema juures Niort’is ja sügise koos mehega kuskil kõrvalisel supelrannal Normandias, nii et nad kohtusid vaevalt neli või viis korda. Kui armastajaile nii soodus talv oma udumantli varjus nad linnas taas ühendas, võttis Maurice teda kaks korda nädalas vastu oma väikeses Rooma tänava alumise korruse toas ega võtnud seal kedagi vastu peale tema. Ükski naine polnud talle veel sisendanud nii püsivat truudustunnet. Maurice’i rõõme suurendas usk, et teine ka teda armastab. Ta arvas, et Gilberte ei peta teda, mitte et tal oleks olnud mingit alust seda uskuda, aga talle tundus õige ning loomulik, et naine rahuldub ainuüksi temaga. Kõige enam vihastas teda see, et Gilberte laskis end alati oodata ja hilines kohtumisele alati isemoodi, enamasti aga palju.

      Nii ootas ka laupäeval, 30. jaanuaril, galantsesse lillelisse pidžaamasse rõivastunud Maurice juba kella neljast saati pr. des Aubels’i oma väikeses roosas toakeses heleda kaminatule valgel ning suitsetas Idamaa tubakat. Alguses unistas ta, kuidas Gilberte’i suudluste tulva ning tavatute kallistustega vastu võtta. Kui veerand tundi oli möödas, mõlgutas ta tundelisi ning tõsiseid etteheiteid. Pärast tunniajalist asjatut ootamist vandus Maurice, et võtab naise vastu jäise põlgusega.

      Lõpuks see ilmuski, värske ning parfüümitud.

      «Ei oleks tasunud enam tullagi,» ütles Maurice kibedalt, sellal kui Gilberte pani oma muhvi ja pisikese käekoti lauale ning sõlmis peeglikapi ees loori lahti.

      Gilberte kinnitas kallimale, et iialgi veel polevat ta nii hirmsasti närveerinud, ja puistas ohtralt vabanduspalveid, mida teine jonnakalt tagasi lükkas. Aga niipea, kui tal jätkus mõistust vaikida, ei teinud Maurice enam ühtki etteheidet, sest miski ei hajutanud enam iha, mida Gilberte temas äratas.

      Selleks et meeldida ja võluda, vabastas Gilberte end kähku rõivaist nagu ikka naine, kes teab, et alastiolek talle sobib ja et oma ilu näitamine on kombekas. Maurice armastas algul mingi sünge raevuga nagu ikka mees, kes on sattunud nii inimeste kui ka jumalate üle valitseva Paratamatuse kütkesse. Näilisest haprusest hoolimata leidus Gilberte’i kehas saatusejumala hoopide vastuvõtmiseks küllalt jõudu. Seejärel armastas Maurice vähem fataalselt, vastavalt erudeeritud Venuse nõuandeile ja leidliku Erose tujudele. Tema loomupärasele tublidusele lisandusid nüüd himura vaimu leiutised, nii nagu viinamarjaväät põimub bakhantide türsose ümber. Nähes, et teisele need mängud meeldivad, sest armastatud olendist rahulduse otsimine on kord juba armastajate loomuses, hakkas ta neid pikendama. Viimaks vajusid mõlemad sõnatusse ning pehmesse rammestusse.

      Kardinad olid ette tõmmatud, toas levis lämbe vari, milles tantsiskles põlevate tukkide kuma. Ihu ja linad näisid helendavat, peeglid kapil ja kaminal kattusid salapäraste helkidega. Gilberte oli nüüd käsipõsakil padjal ning uneles. Üks pisike juveliir, usaldusväärne ja väga arukas mees, oli talle näidanud imekena pärlitest ja safiiridest käevõru, mis oli väga palju väärt ja mille oleks võileivahinna eest kätte saanud. Keegi hätta jäänud kokott, kellel oli vaja sellest kiiresti lahti saada, olevat selle müüa toonud. Sellist head juhust peaaegu ei esinegi ja hirmus kahju oleks seda käest lasta.

      «Kas tahad seda näha, kallis? Ma palun oma pisikest kullasseppa, et ta selle korraks minu kätte usaldaks.»

      Maurice ei lükanud ettepanekut just päriselt tagasi, aga oli selgesti näha, et imepärane käevõru ei huvitanud teda põrmugi.

      «Kui need pisikesed kullassepad avastavadki mõne hea juhuse,» ütles ta, «siis hoiavad nad selle enda teada ega paku klientidele kasutamiseks. Pealegi pole praegusel momendil ehetega midagi peale hakata. Korralikud daamid neid enam ei kanna. Praegu on sport moes ja ehted on sportlikkuse vastu.»

      Nõnda kõneldes väänas Maurice tõde, sest tegelikult oli ta äsja oma sõbrukesele karusnahkse kasuka ostnud ega rutanud uute kingitustega. Olemata kitsi, oli ta kulutama ettevaatlik. Vanemad ei andnud talle kuigi palju elatusraha, võlad kasvasid iga päevaga. Ta kartis, et kui rahuldab liiga kiiresti oma armukese soove, siis tekib uusi ning veelgi tugevamaid. Soodus juhus ei tundunud talle sugugi nii heana kui Gilberte’ile ja ta otsustas kingituste tegemise initsiatiivi enda käes hoida. Ta õigustas end sellega, et kui teha liiga palju kingitusi, siis ei või enam kindel olla, kas teda tema enda pärast armastatakse.

      Pr. des Aubels ei ilmutanud sellise hoiaku suhtes ei põlgust ega üllatust: tal jätkus pikka meelt ja tagasihoidlikkust, ta tundis mehi ning arvas, et neid tuleb võtta nii, nagu nad on, et üldiselt ei kingi nad kuigi meelsasti ja et iga naine peab oskama lasta endale kinkida.

      Äkki heitis tänaval süüdatud gaasilatern valguse kardinapragudesse.

      «Pool seitse,» ütles Gilberte, «peab riide panema.»

      Kannustatud kaduva aja tiivalöökidest, tundis Maurice, et tema himu on taas ärganud ja jõud tagasi tulnud. Gilberte, valge ning kiirgav ohver, pea taha heidetud, silmad kinni, huuled poolenisti avatud, heitis pikalt ohates otsekui hinge, ja äkki kargas ta peaaegu istuli ning tõi kuuldavale hirmukarjatuse:

      «Mis asi see on?»

      «Ole ometi rahulik,» ütles Maurice ning hoidis teda embuses.

      Antud olukorras poleks isegi taeva allakukkumine seda meest ehmatanud, kuid siis kargas Gilberte temast ainsa hüppega eemale. Põgenenud voodi ning seina vahelisse tühimikku, endal silmad hirmu täis, näitas ta näpuga kuju poole, mis oli ilmunud toanurka peeglikapi ja kamina vahele. Siis ei suutnud ta enam kauem seda nägemust taluda ning peitis näo kätesse, ise minestuse äärel.

      X PEATÜKK,

mis kujutlusvõime julguselt ületab kaugelt Dante ja Miltoni

      Maurice pööras lõpuks pead, nägi kuju, ning märganud, et see liigutas, lõi omakorda kartma. Selleks ajaks oli Gilberte meelemärkusele tulnud ning arvas, et tema kallim on peitnud tuppa mõne teise armukese. Mõte säärasest truudusemurdmisest süütas temas viha ja põlguse leegi ning nördimusest vahutades kisendas ta oletatavale rivaalile näkku:

      «Naine ja pealegi paljasl Sa võtad mind vastu sihukeses toas, kuhu sa vead teisi naisi, ja kui ma tulen, siis pole neil aega isegi riide panna. Ja sina heidad mulle veel ette, et hiljaks jään. On sinul alles häbematust! Nonoh, kõtt, vaata et su linnuke end siit silmapilk koristaks. Tead, kui sa tahtsid meid mõlemaid korraga saada, siis oleksid pidanud vähemalt küsima, kas ma sellega nõus olen…»

      Silmad pärani, kobas Maurice öölaualt revolvrit, mida seal polnud kunagi olnud, ja sosistas armukesele kõrva sisse:

      «Ole ometi vait! See ei ole naine… Midagi pole näha, aga mulle tundub, et see on vist mees.»

      Gilberte pani käed jälle silme ette ning karjus veelgi valjemini:

      «Ah mees! Kust see siia sai? Varas? Mõrtsukas! Appi, appi!.. Maurice, tapa ta ära! Löö maha! Pane tuli… Ei, ära pane ka.»

      Ta andis südames tõotuse, et kui ta peaks sellest hädaohust pääsema, siis paneb ta pühale neitsile küünla. Ta hambad plagisesid.

      Kuju liigutas.

      «Ärge tulge lähemale!» karjus Gilberte. «Ärge tulge!»

      Ta СКАЧАТЬ