Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

      Mu ema oli lühike ja tüse, isa seevastu oli pikk ning ülikõhn. Tal olid hallid juuksed ja hallikas habemetüügas. Ka silmad olid tal hallid nagu minulgi. Emal olid rohelised silmad ja õel samuti. Tegelikult ei saa ma aru, kuidas võisid nii vastandlikud inimesed teineteisesse üldse armuda või kas see üldse oligi armastus. Isa oli tasane, kuigi joomase peaga kippus vahel ka praalima. Ema oli vägivaldne ja kolkis isa ning seda kohe korralikult, teinekord lajatas suisa panniga.

      „Kuradi joodik!“ karjus ta siis. „Millised toredad kavalerid mul olid, aga mina pidin võtma ikka selle kõige lollima.“

      Isa polnud sugugi loll. Mäletan, kui ma väiksena haige olin, siis istus just tema minu voodi juures ja rääkis mulle igasuguseid jutte. Teinekord võttis ka sõõmu pudelist, mille ta minu padja alla peitis, et ema seda ei näeks, ja jutustas siis edasi. Isa hääl oli mahe ja armas. Mind hoidis ta väga, sest olin selline pisike nääps, nagu ta mind alati kutsus. Suvel võttis isa mind kukile ja viis metsa jalutama. Nagu Erik. Ta näitas mulle erinevaid puid ja põõsaid, sest oli kunagi õppinud metsatehnikuks. Aga töötas ta karjalaudas karjakuna ja vedas traktoriga loomadele sööta ette. Mõnikord võttis ta ka mind lauta kaasa ja pani traktorile istuma. Esialgu kartsin ma mürisevat masinat, aga hiljem keerasin isegi rooli ja nii see laudauks ka meil ühel päeval läkski. Kuid isa ei pahandanudki minuga. Tõi kusagilt kirve, sae, natukene naelu ja parandas laudaukse ära. Mina hoidsin sel ajal ust kinni.

      Kodus isa ei joonud. Enamasti läks ta kusagile sõprade juurde ja tuli koju alles siis, kui oli silmini täis. Teinekord ei tulnud ka ja ema saatis mind siis isa otsima. Sageli naersid teised lapsed mu üle ja hüüdsid:

      „Tiina, sinu isa magab kontori taga põõsastes!“

      Siis ma teadsin küll, kuhu minna, aga väga piinlik oli. Teistel lastel olid korralikud isad, sõitsid autoga, aga minu isal oli ainult must ja logisev jalgratas, millega ta teinekord teel tuigerdades koju tuli. Ratas oli nii risu, et seda ei tahtnud keegi isegi varastada. Isa kukkus ratta teinekord puruks, kuid vedas selle koju ja putitas üles ning sõitis jälle. Ta võttis mindki ette toru peale, kui koos poodi sõitsime. Ma kartsin küll, et ratas vajub koost laiali, sest see logises ja kolises hirmsasti, aga kohale me saime. Isa ostis mulle alati värvilisi hernekomme ja limonaadi ning saatis siis koju tagasi. Vahel andis mõne kopika ka, aga koju ta mind enam ei viinud, sest endale ostis ta alati veini või viina ja suure tõenäosusega oleksime mõlemad lõpetanud sõidu kusagil kraavis.

      Otse poe taga lepikus oli kivine koht, kus vedeles õllepudelikorke. Mehed käisid seal joomas ja isa loomulikult ka. Kui ema mind isa otsima saatis, siis oli alati esimene koht, kuhu ma vaatasin, see lepik. Alati isa seal siiski polnud. Ta võis olla kas sõprade juures või laudas.

      Ükskord linnas olles nägin ma poes neid värvilisi hernekomme ja mulle tuli kohe isa meelde. Ma ostsin kümme pakki ja hakkasin õues neid närima. Siis puhkesin nutma, sest meenusid lapsepõlve helgemad hetked ja isa. Mis sellest, et ta oli joodik.

      Mõnikord pidin ma isa koju talutama. See oli väga raske, sest isa oli suur ja mina nii pisike, aga ma sain hakkama. Isa kallistas siis mind ja ütles pooleldi nuttes:

      „Minu kallis tütreke. Sina oled ainus, kes minust hoolib.“

      Katrinit ei kutsunud ta kunagi tütreks. Ainult mind. Katrinit hüüdis ta nimepidi ja Katrin käitus isaga ülbelt, kuid isa ei pahandanud tema peale, vaid rääkis siis minuga.

      Oli kordi, kui ema ei andnud isale isegi süüa. Isa laenas siis natukene raha, võttis minu kaasa ja me läksime koos poodi. Ta ostis vorsti, saia, mulle limonaadi ja endale õlut ning me läksime kahekesi metsa alla sööma. See oli nii vahva! Isa lõikas oma rohelise taskunoaga vorsti ja saia ning me nautisime oma tagasihoidlikku einet. Nii ma seal istusin, pisike plikatirts, kaks patsi nagu hiiresabad peas, jalas valged, aga räämas ja lõhkised tennised, ning kuulasin teda, sest isa rääkis mulle jälle jutte, kuni jäi purju. Siis ta enam ei rääkinud. Peitis tühjad õllepudelid ära, me võtsime ratta ja läksime koos tagasi koju. Ema karjus küll meie mõlema peale, aga mis ta ikka teha sai.

      Nüüd olen ma teinekord mõelnud, kas Katrin just selle pärast mind ei sallinud, et isa mind hoidis, aga täpselt ma ei tea. Ma aitasin isegi isa riideid pesta, sest maja taga oli suur pesuköök. Me tegime katlale tule alla ja vedasime kogu oma musta pesu sinna. Pesime kahekesi pesu ja pärast aitas isa mul pesu nöörile kuivama panna. Minu jaoks oli see raske, sest nöör oli kõrgel ja ma hästi ei ulatanud. Pärast saime jälle ema käest sõimata.

      Isa viis mind ka esimesse klassi. Seljas oli tal hall triipudega ülikond ja valge särk, kuigi püksid olid kortsus. Vaat siis olin ma oma isa üle uhke. Terve see päev oli ta kaine, ostis mulle kommi ja me sõime neid kahekesi puuriida taga. Isa paitas mu pead ja ütles:

      „Sinust hakkab juba neiu saama, mu väike tüdruk.“

      Kaugemale ma enam ei saanud. Panin kaustiku kinni, toetasin pea kätele ja puhkesin nutma. Minu kallis isa! Mis sellest, et joodik ja ma vahel tema pudeleid ära peitsin, et ta enam juua ei saaks. Ma lootsin alati, et ta jätab joomise maha, aga…

      Pühkisin pisarad, panin kaustiku kappi ja loputasin näo puhtaks. Koristasin just tuba, kui Erik kööki tuli ja mind hõikas.

      „Mis on?“ küsisin ma harjaga sinna minnes.

      „Kuule, kümme linnumaja on valmis ja paigas. Palju sa veel tahad?“ küsis Erik muiates.

      „MIDA!“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Lollakad on või?! Mina palusin ainult ühte maja.

      „Tule vaata,“ kutsus ta õue minnes.

      Panin jope selga, võtsin nurgast mopi, sest mu süda aimas halba, ja läksin koos sellega õue. Ma oigasin. Kogu hoov oli linnumaju täis ja Oliver seisis uhkelt nende keskel nagu kuningas oma alamate seas, sest ümber maja tiirutasid linnud ja sõid teri, mida poisid olid sinna pannud.

      „Segased!“ röökisin nii, et see võis isegi Rapla kesklinna kuulda olla. „Nüüd pole meil suvel marju lootagi, sest linnud on harjunud siin söömas käima ja panevad ka need nahka! Oinakari!“

      Ma olin nii vihane, et kukkusin mõlemaid mööda hoovi mopiga taga ajama. Nemad jooksid naerdes eest ära oma pikkade koibadega, aga minul oli tõsine plaan neile mopiga üle turja tõmmata. Ukerdasin lumes, kuni lendasin hoopis kõhuli. Olle aitas mu püsti ja hüppas ise mõne sammu eemale mu haardeulatusest välja. Temale tegi see klaperjaht nalja, aga mina… Läkastasin ja kloppisin ennast lumest puhtaks. Siis põrutasin neile järele. Tappa nad täna saavad, olin veendunud.

      Poisid kihutasid just maja ette ja mina neile joonelt järele.

      „Sitavaresed!“ karjusin. „Enam ei saa pesu õue kuivama viia, sest linnud lasevad selle kohe täis! Tulge ometi siia, nagunii ei pääse te saatuse raske käe eest! Keretäie saate ikkagi!“

      „Khm,“ köhatas keegi mu selja taga ja ehmunult keerasin ennast ümber ning tardusin. Minu ees olid Aivar ja psühhiaater, kellega olin eile Taneli sünnipäeval lähemalt tuttavaks saanud. Tema nimi oli Grete. Värava ees seisis kallis heledat värvi auto.

      „Ma rääkisin Gretele, et Erik on kunstnik, ja ta tahtis tulla tema maale vaatama, aga kui teil on kiire, siis ehk teinekord,“ lausus minu nüüdne perearst.

      Ma olin näost lubivalge ja ilmselt üsna kohatu välimusega: juuksed sassis ja hingeldamas nagu koer. Käes veel mingisugune tobe mopp. Korraga tuli mulle elu sisse.

      „Ei ole kiire. Me siin koristasime natukene, aga selle võib ka edasi lükata. СКАЧАТЬ