Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma tundsin, et hakkas nagu soojem, aga ma olen lugenud, et enne koomasse langemist hakkab inimesel kange külmaga samuti soe.

      „Oota, ära peksa niimoodi labidat hange,“ keelas Erik poega. „Sa võid tädi sedasi pooleks lüüa, ära tappa või vigaseks teha. Peab ettevaatlikult võtma.“

      Tänan väga, oigasin mina. See veel puudus, et nad mul labidaga pea otsast ära kaksavad.

      „Tädi kõht paistab! Pomm ja hari on ka siin!“ hüüdis Olle ja nad krabistasid edasi. Üsna varsti olin ma vaba ja poisid tassisid mu tuppa. Ma värisesin üle keha, pugesin kiiresti teki alla ja Erik keetis mulle sooja teed.

      „Sa oled täitsa tubli,“ kiitis ta mu muhku uurides ja pani sellele külma lapi peale.

      Olle tuli üleni lumisena tuppa ja kiitis samuti:

      „Tädi, sa oled jõle vahva asja leiutanud. Ma proovisin ka ja jube lahe. Sina kukkusid sirgelt, aga peab jalad natukene konksu tõmbama, siis pole häda midagi. Homme proovin suuskadega,“ lubas Oliver.

      Ma ainult oigasin. Vahva jah?! Kükita ise kaks tundi lume sees ja tule siis alles ütlema.

      „Sa võiksid lausa elukutseliseks hakata.“ Erik tuli tagasi mu juurde. „Ma võtsin soemüürist tahma välja ja lükkasin sudiga lõõrid läbi ja nüüd tõmbab pliit nagu mühinal.“

      Võpatasin. Issand hoidku! Seda mulle veel vaja!

      „Kuule, tädi, see on hea mõte! Sa ajaksid palju parema papi kokku, kui seal poes jõlkudes,“ kinnitas Oliver. „Pärast lased veel istmiku peal efekti mõttes mööda katust alla. Aga ainult talvel ja mööda plekkkatust. Puust katusel seda teha ei tohi, sest siis on sul tagumik pinde nii täis, et…“

      „Kaduge!“ röögatasin nagu segane. „Mõlemad!“

      Olin nii vihane, et mul hakkas lausa palav ja ma higistasin.

      Prillid meeldisid mulle väga. Sellised metallraamidega ja soliidsed. Panin need ette ja vaatasin ennast peeglist. Täitsa kena. Nagu mingi teadlane kohe. Viskasin hommikumantli selga ja vaatasin oma sinakaid jalgu. Polnud vigagi – värv hakkas juba tagasi tulema. Elama jään.

      Läksin elutuppa ja leidsin mõlemad mehed seal istumas: Oliver tegi õppetükke ja Erik kirjutas midagi arvutis.

      „Isa, palju on seitse korda kaheksa?“ küsis poiss.

      Erik ei kuulnud ja poiss kordas oma küsimust.

      „Viiskümmend kuus,“ vastasin isa eest. „Kas süüa on midagi?“

      Oliver näitas pastakaga hajameelselt üle õla köögi poole ja kirjutas edasi.

      Lonkasin kööki ja avastasin ehmatusega, et olin kukkudes ikkagi vasakut jalga natukene nikastanud. Köögis leidsin pliidilt suure, isuäratavalt lõhnava omleti ja urgitsesin endale suure tüki. Nad on ikkagi vahvad, hoolimata sellest, et käivad vahel oma jutuga närvidele, leidsin sööma asudes.

      3

      Kui kellelgi oli piinlik, siis minul

      Ma ei tahtnud üldse oma lapselapse sünnipäevale minna, vaid kutsusin Leilit, Ivarit ja Tanelit paaniliselt enda poole. Ma mõtlesin hirmuga sellele, kuidas ma Annele ja Aivarile otsa vaatan. Mõlemad olid ju minu raamatut lugenud! Issand küll, millest kõigest ma seal kirjutasin: oma vägistamistest, hullumajas olemisest ja paljust muust. Ma olin ju kõik kirja pannud!

      „Sa pead minema oma lapselapse sünnipäevale!“ käsutas Erik karmilt ja lausa tiris mind kohale.

      „Eks sa nüüd tuledki oma hullukesega!“ ulgusin ja püüdsin Erikut isegi hammustada. „Sinul pole häda midagi, aga vaata, kes mina olen!“

      „No kes sa siis oled?“ küsis Erik ja seisatas. „Täiesti tavaline kena naine. Keegi ei ütleks, et sa oled hullumajas olnud. Täna küll, sest praegu käitud sa tõesti nagu segane.“

      „Natukene ogar, aga ikkagi inimene,“ tähendas veel Oliver.

      „Tänan väga, noormees,“ kiiksusin pahaselt. Ma pidin minema. Olin püüdnud ka haiget teeselda, aga Erik… Teate, mida ta tegi? Esialgu kraadis mind ära ja ma lõin loomulikult kraadi nii üles, et vaevalt oleks mul enam elulootust olnud. Ise mõtlesin kahjurõõmsalt teki all, et näed nüüd ise… Aga tema…! Ta andis mulle mingisugust rohtu, pani kraadi uuesti alla ja istus seni mu kõrval.

      „Noh, on alla läinud,“ sõnas ta rahulikult kraadi vaadates ja pani selle sahtlisse.

      „Ma olen ikka veel väga nõrk,“ seletasin ja tõmbasin ennast kägarasse.

      „Nojah.“ Erik ohkas ja läks ära. Tagasi tuli ta kandikuga ja see oli täis igasuguseid hõrgutisi, mis ta oli Raplast ostnud. Ma mõtlesin, et Erik toob need mulle, aga tema istus hoopis koos Ollega voodiservale neid sööma. Nad teadsid ju, et olen igavene maiasmokk.

      Mu suu jooksis vett ja kõht korises. Küsisin endale ka natukene, aga Erik ütles, et niisuguse nõrkusega on toit kehale suisa ohtlik ja võib tekitada põletikku. Soolakala ja muu sarnane kõlbab mulle kõige paremini. Ise pistsid muudkui kahe suupoolega.

      Kui nad korraks ära läksid, toppisin endal suu toitu täis ja võtsin pihkudesse rummikooke ka. Kavatsesin salaja teki all neid mugida. Nemad aga… Põrsakari. Olle hoidis mu jalgu kinni ja Erik hakkas kõditama. Aga mina kardan pööraselt kõdi ja ta teadis seda.

      Väänlesin nagu uss sipelgapesas ja mõmisesin. Vappusin naerukrampides ja õudne… Karjuda ei saanud ju, sest suu oli toitu täis. Osa läks hingetorusse, osa ninna ja osa… Ma ei tea kuhu. Aga kas te kujutate ette, mis sai sellest viiest rummikoogist, mis mul teki all oli? Ah, las olla. Ma ei saa siiani aru, kuidas kolm kooki mu öösärgi alla sattusid ja ma olin kaelani seda pruuni kleepuvat löga täis. MITTE KUNAGI ELUS EI SÖÖ MA ENAM NEID, sest pidin ennast hiljem üsna kaua duši all küürima. Linad olid hukas, tekikott ja öösärk samuti. Pagana nagad sellised!

      Ühesõnaga, mul ei jäänud muud üle kui minna. Panin endale korraliku sinise kleidi selga ja kaela kollase siidsalli. Lonkisin nagu hunnik õnnetust poiste kõrval ja mu tuju oli alla igasugust arvestust.

      „Ära muretse,“ lohutas mind Erik. „Ainult väike perekondlik koosviibimine nagu ikka.“

      Perekondlik jah. Igasugused haritlased on koos ja kõik vahivad mind. Ma ei oska midagi rääkida, ei ta, kuidas astuda ja istuda. Ainult ootan, millal koju tagasi pääsen.

      Leilil oli väga hea meel, et me tulime. Ta kallistas mind, Ollet ja Erikut. Teadsin, et Leili ootab teist last, aga näha polnud veel midagi. Tüdruk kutsus meid sisse. Mina loomulikult kallistasin kohe Tanelit ja võtsin lapse sülle. Nii oli vähemalt natukenegi turvalisem olla. Oliveri või Erikut ma ometi sülle võtma ei hakka. Ei jaksa ka.

      „Minu Nämma,“ vadistas laps ja vatras edasi. Mina pühendasingi ennast jäägitult lapsele, et ei peaks rääkima Anne ja Aivariga. Viimaks lippas poiss siiski mu sülest minema, sest olime ostnud talle suure legokomplekti ja laps ei saanud jätta ometi uurimata, mis seal sees kõik oli.

      „Noh, ema-isa, tulge ometi pidulauda ka. Kaua te ikka siin konutate? Oliver on juba ammu seal,“ kutsus Leili.

      Leili kutsus Erikut ikka isaks, ehkki kõigile, kes raamatut olid lugenud, oli ammu selge, et nii see tegelikult pole. Aga tore ka, kui СКАЧАТЬ