Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Seni olime istunud Ivari juures töötoas ja noormees tõusis samuti oma arvutite tagant.

      „Lähme jah,“ arvas mu väimees ja ulatas mulle galantselt käe. Erik võttis Leili oma käevangu ja me läksime.

      „Palun saage tuttavaks,“ sõnas Leili kõlava häälega häälega. „Minu ema ja isa.“

      Teate, kuidas külmavärinad inimesele peale tulevad ja siis sa tunned end nagu paljas Milose Venus ja ootad häbiga millal sul käed küljest rebitakse, et paljastada needki intiimsed kohad, mida sa seni varjanud oled. Suur elutuba oli paksult rahvast täis. Siin oli õpetajaid, keda ilmselt ka Oliver tundis, arste ja isegi minu psühhiaater.

      Vähemalt on abi kohe võtta, kui mu närv enam vastu ei pea, mõtlesin süngelt.

      Erik itsitas lõbusalt ja võttis nüüd ise mu väikese higise käe.

      „Tulge, palun, siia,“ kutsus Anne lahkelt ja pakkus meile kohta enda ja Aivari kõrval.

      Õnneks olin mina otse Anne kõrval, siis tuli Erik, siis Oliver, siis Leili ja Ivar ja siis juba minu psühhiaater, kes mind terava pilguga uuris. Hea meelega oleksin talle keelt näidanud, sest seni ma veel totakas polnud, kuigi pea pööritas meeletult. Olin endale korraliku soengu pähe teinud ja kergelt meiki ka pannud, nii et ka välimusel poleks tohtinud viga olla. Eriku kingitud kõrvarõngad tilbendasid kõrvas ja kaelas oli kuldkett.

      Me istusime ja kuigi mulle tundus, et mõni külalistest jäi nagu liiga kauaks meid uurima, ei rääkinud minust ja Erikust keegi poole sõnagagi. Ma tundsin end pisut vabamalt ja suutsin isegi naeratada. Enam mu käed ei värisenud ja ma sain kartulisalati suuremate takistusteta suu juurde.

      Veidi hiljem, kui melu läks suuremaks ja õhkkond vabamaks, nihverdas psühhiaater end ikkagi minu kõrvale juttu ajama. Lihtsalt ja tavaliselt nagu naine naisega. Me naersime mõne nalja peale ja viimaks sõnas arst mulle:

      „Te olete uskumatu naine. Ja teie abikaasa samuti. Selliseid inimesi tuleb maailmas väga harva ette.“

      Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Punastasin pilku langetades. Nuuskasin vaikselt nina ja panin rätiku tagasi varrukasse.

      „Ärge tundke ennast puudutatuna. Ma ütlesin seda, mida mõtlesin,“ lisas tohter veel ja naeratas mulle avalalt.

      Ivar tuli kitarridega ja andis ühe Erikule.

      „Kas sa mõtled ka, mida sa siin teed?“ küsisin Erikult tigedalt.

      „Muidugi. Miks me ei võiks natukene laulda? Me rääkisime sellest enne Ivariga. Tema teab ka neid lugusid ja teeb kaasa. Sina samuti,“ sõnas ta rahulikult. Teda ei kõigutanud, milline seltskond siin oli. Kas oli üldse midagi, mis teda endast välja viis?

      „Tead, kallis,“ ütlesin armsa ja vaikse häälega. „Laku panni! Mina siin küll laulma ei hakka.“

      „Pannid on köögis, aga laula ikka natuke,“ moosis Erik mind, kuid mina raputasin pead. Ja ometi ma tegin seda. Kui mehed hakkasid mängima ja laulma, tulin ka mina oma heleda häälega sisse ja vedasin vahel tooni väga kõrgele. Kõik jäid huviga kuulama ja meie mäng täitis toa. Inimestel olid silmad punnis ja nad vaatasid meid huviga. Ivar ja Erik jalutasid ringi, aga mina seisin ikka nurgas ja sealt kajas laul veel väga hästi.

      Kui me lõpetasime, puhkes selline aplaus, et meil ei jäänud midagi muud üle kui uue looga alustada. Ja nii kümme korda järjest. Ma juba teadsin, kuidas naised mu Erikut vaatavad, kui ta laulab, aga ma ei muutunud armukadedaks. Muidugi oli raamatus samuti juttu muusikast ja Ivar tahtis lihtsalt tõestada, et see on õige ja minu jutt vastab täiega tõele.

      „Ma sain täna oma uuele romaanile idee,“ sõnas Erik, kui me uuesti lauda istusime.

      „Millise?“ küsisin ma.

      „Muusikast,“ vastas tema ainult.

      Järgmisel hommikul ärkasin mina kõige varem. Ma suudlesin õrnalt meest ja paitasin ta pead. Ta võttis unisena korraks mu käe, puudutas huultega mu sõrmi ja magas edasi. Mina läksin vaikselt kööki, et kohvi keeta. Oliver magas alles. Ivar oli eelmisel õhtul meid autoga ära toonud. Enne lahkumist palusin Leilit, et ta mõnikord Taneli ka minu juurde tooks. Ma tahtsin väga oma armsa lapselapsega olla ja jalutamas käia. Keegi ei ütle, et ma tema vanaema olen, peale poisi enda muidugi.

      Ühtäkki nägin Tamarat laua taga istumas. Ta vaatas mind ainiti ja muigas muhedalt. Ma võtsin kohvitassi ja istusin tema vastu. Kohvi ma vaimule pakkuda ei saa, aga seda pole ka vaja. Memmel olid jalas kodused mummudega sussid ja seljas lilleline kittelkleit.

      „Sa oled tore tüdruk, Tiina. Küll on hea, et just teie selle maja endale võtsite ja minu kodu edasi peate. Ma olen südamest naernud teie naljade üle. Oma eluajal polnud ma kunagi nii õnnelik kui praegu aeg-ajalt teiega koos olles,“ rääkis memm mulle. Tema pilt oli meil siiani kapil aukohal, sest me polnud unustanud oma heategijat, kes oli oma maja meile jätnud.

      „Poisid on ulakad,“ vastasin. „Ma pean neid kantseldama, aga midagi pole teha. Nad on ikka armsad ka.“

      „Seda nad on,“ kinnitas Tamara ja sirutas käe välja, nagu tahaks mind puudutada. Korraks tundsingi seda ja võpatasin. Üle kogu mu keha valgus meeldiv soojus ja isegi köök muutus justkui avaramaks.

      „Ma olen nüüd vist natukene kauem ära, aga ma tulen jälle, kallis laps, teid vaatama,“ lausus naine.

      „Tule kindlasti. Kevadel tahame aia ilusasti korda teha ja Erik juba vaatas, et oleks vaja õunapuid lõigata. Erik tahab ka uue kõnnitee panna. Kas sa oled sellega nõus?“

      „Muidugi olen. Ma olen kõigega nõus, mida te siin teete. Aga hoia ennast. Ära roni sinna, kuhu pole vaja. Elu on ainult korraks ja see on väga lühike. Nüüd pean ma minema,“ teatas memm ja hakkas haihtuma.

      „Oota veel natukene. Ma tahtsin sulle rääkida ka aiast ja selle parandamisest ja põõsastest ja lilledest ja…“ Ma vaatasin elutoaukse poole ja nägin seal seismas Erikut, kes mind suurte silmadega vaatas, toetudes ühe käega vastu uksepiita.

      „Ma rääkisin Tamaraga. Ta käis siin,“ sõnasin ükskõikse häälega ja jõin kohvi. „Võta endalegi kohvi.“

      Erik kallas joogi tassi ja istus minu vastu samale kohale, kus oli Tamara olnud.

      „Nojah,“ mõmises ta aknast välja vaadates. Õues oli karge talvehommik ja kuuri tagant oli näha punakaskollane päikeserant tumedalt sinakas taevas. Maa oli kahutanud ja üksik tihane konutas õunapuuoksal. Ta näis nii õnnetuna, et mu süda hakkas valutama. Võtsin kapist tüki võid, sidusin sellele paela ümber ja läksin hommikumantlis õue. Sidusin võitüki oksa külge ja tulin lõdisedes tuppa tagasi. Pagana külm oli. Aga kuidagi puhas ja hea ka.

      Varsti tuli tihane tagasi ja hakkas võitükiga maiustama.

      „Kuule, tisler,“ sõnasin ma Erikule. „Ehita meile täna linnumaja.“

      „Kui suur?“ küsis tema.

      „Tavaline,“ ühmasin.

      „Okei,“ lubas Erik. Ta tuli mu juurde, võttis mu sülle ja istus koos minuga tagasi. Mul oli nüüd ka nii hea ja soe olla. Lausa võrratu.

      Mul oli vaba päev. Käisime korraks Rapla peal ja tulime koju tagasi. Oliver ja Erik СКАЧАТЬ