Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mu pead ja naeris. Teadsin muidugi, et niipea, kui sõbrannad läinud on, küsib ta raha tagasi, ja sellepärast kihutasin joonelt poodi, et see sirgeks lüüa. Sellepärast ei osanudki ma oma esimestel eluaastatel, kui kodust minema sain, raha hoida, vaid kulutasin selle kohe poes ära. Mul oli alati selline tunne, nagu võtaks keegi mul raha käest ära. Enamasti ostsin siiski süüa ja ikka rohkem, kui tegelikult vaja oli. Alles hiljem õppisin ennast majandama.

      Vaatasin kella ja see näitas juba kahte öösel. Issand, ja mina pean hommikul tööle minema. Panin kaustiku kappi ja pugesin Eriku kõrvale magamistoas. Olin nii väsinud, et unustasin isegi elutoas põrandalambi põlema, aga ei viitsinud minna seda ka ära kustutama. Las põleb. Homme näitan kirjutatut Erikule ja küsin, mis ta sellest arvab, mõtlesin ennast kerra tõmmates. Nii hea oli olla ja voodipesu lõhnas meeldivalt. Nuusutasin seda ja uinusin.

      Õhtul andsingi kaustiku Eriku kätte ja palusin tal lugeda. Ise istusin diivanile ja ootasin tema arvamust. Minu jaoks oli Erik autoriteet, sest ta oli nii palju raamatuid avaldanud ja ka minu raamatu tervikuks saamine oli suurelt jaolt tema teene. Muidu olekski see jäänud eraldi juppideks, nagu see minul oli olnud.

      Erik süvenes kirjutisse ja luges läbi. Ta pani kaustiku tagasi lauale ja võttis teetassi.

      „Noh?!“ küsisin.

      Erik tõstis silmad.

      „Väga hea,“ kiitis ta. „Lase aga edasi. Suurepärane. Lausa pilt tuleb silmade ette ja see on kõige tähtsam. Sa pead edasi andma seda, mida nägid, tundsid ja mõtlesid. Alles siis on asjal jumet. Pole vaja hakata keerutama ega teemast kõrvale kalduda ja maanduda kusagil ütleme teie küla raamatupidaja juures, sest tema ei puutu üldse siia. Aga miks sa pole isast midagi kirjutanud?“

      „Küll ma jõuan veel,“ vastasin ja panin kaustiku tagasi kappi.

      Oliver helistas, et läheb ema juurest otse kooli ja tuleb siis koju. Siis ütles ta veel, et ema tahab minuga rääkida, ja ma imestasin, mida too soovib. Kuulsin, kuidas ta andiski telefoni Liinale ja taustal kilkas Vivian, kellega Olle riidlema läks. Põhiliselt luges Liina mulle manitsussõnu, et ma poisil rohkem silma peal hoiaksin ega laseks tal ula peale minna. Olin sellega nõus ja tegelikult saime üsna hästi läbi. Kuidas Erikuga oli, seda ta ei rääkinud ja Erik ise ka ei öelnud.

      Järgmisel päeval tahtsin kodus pliidi alla tuld teha. Pliit tõmbas halvasti just nagu mu lapsepõlvekodu ahi kunagi, millest ma kirjutasin. Ma ei saanud aru, milles asi, ja arvasin, et Erik trikitab jälle. Läksin tema käest asja uurima.

      „Sinu lollused jälle!“ käratasin ma tugitoolis ajalehte lugevale Erikule.

      „Mis lollused?“ Erik ei saanud aru. Ta pani ajalehe käest ja vaatas mulle uurivalt otsa.

      Rääkisin talle asjaloo ära.

      „Me tegime kõik, et maja oleks korras ja hubane, aga ühe asja unustasime ikka sügisel ära."

      „Huvitav, mille siis?“ küsisin diivanile istudes. Tundsin, et suits hakkab juba tuppa pressima, ja see ei meeldinud mulle. Käskisin Erikul akna lahti teha. Ta tõusis ja avas akna. Siis keeras ta ennast minu poole.

      „Me unustasime korstna pühkimata,“ sõnas ta.

      „Ah nii. Ja mis nüüd saab?“ tundsin huvi.

      „Tuleb asjad tuua ja ära pühkida. Ma nägin kuuris sudi ja harja. Kohe toon need ja hakkame peale. Ainult et…“ Erik vaikis kõheldes.

      „Mis ET?“

      „Mina ei tohi katusele minna. Arst keelas turnimise mul rangelt ära. Peame Oliveri koolist ära ootama ja siis võtame asja ette,“ kostis mees nukralt.

      „No nii viletsad me ka ei ole! Mina lähen katusele. Too see, mis ta oli, siia ja õpeta. Ise käi poes ära, ma annan sulle nimekirja, mida vaja tuua,“ kamandasin. Olin nagu tõeline pereemand ja mul oli vaja seda va ulakat poistekarja ohjes hoida. Liina oli ka nii käskinud. Nüüd tegingi sellega algust.

      „Olgu,“ nõustus Erik õlgu kehitades ja läks kuuri asjade järele. Mina hakkasin nimekirja koostama, mida poest vaja tuua.

      Erik tuli tagasi. Andis mulle harja ja oli juba isegi redeli katuse alla valmis pannud. Tõmbasin oma kõige räämasemad tööriided selga ja läksin õue. Erik võttis nimekirja ja läks poodi. Kui ma juba katusel korstna juures olin, nägin selgesti, kuidas ta mööda teed tasapisi alla kadus.

      Lasin harja korstnasse ja see läks sahinal mööda lõõri alla. Ma olen tõeline korstnapühkija, mõtlesin endamisi ja vedasin harja uuesti üles. Sellel oli väike pomm otsas, et hari raskem oleks, ja ma lasin köiega harja uuesti lõõridesse. Kõik oli ilus, kuid kolmandal korral jäi hari kusagile kinni ega tahtnud enam üles tulla. Lausa nutma ajas. Kükita nüüd siin katusel nagu tuvi ja sikuta seda pagana harja. Inimesed juba vahivad mind ja irvitavad, kui mööda lähevad. Aga ma… Appikene! Hari tuli lahti ja ma kaotasin tasakaalu. Kihutasin mööda katust tagumiku peal alla tagasi, köis harjaga taga lohisemas ja mingit redelit polnud vajagi. Jõudsin isegi mõelda, et huvitav oleks näha, kuhu ma kukun, ja sain kohe teada. Poisid olid lund rookides kuhjanud trepi juurde ja ka kaugemale suure hunniku ja ma kadusin üle pea sellesse. Haiget ma ei saanud ja isegi lõbus oli, kui mitte see hari poleks koos pommiga järele tulnud ja mulle rõõmsalt vastu pead kopsatanud. Korraks võttis silmade eest isegi kirjuks, aga kohe oli kanal uuesti tagasi. Kuid mu hädad polnud veel lõppenud. Tahtsin ennast välja kaevata, aga teelt ära visatud lumi, mis kord oli natukene sulanud ja siis uuesti külmetanud, oli üsna kõva. Mina lendasin sellesse küll ilma konte murdmata hooga sisse, aga välja ma enam ei pääsenud. Kraapisin, nii et käed tuikasid, ja vaatasin õnnetu näoga enda kohal olevat auku, kust paistis sinav taevas. Auk oli selleks ka liiga väike, et oleksin saanud vabamalt tegutseda ja kuidagi välja ronida. Pealegi hakkas mul varsti ka külm.

      „Appi!“ hüüdsin õnnetu häälega, aga keegi ei kuulnud mind. Mobiil oli mul tuppa jäänud, nii et ka helistada ei saanud. Kui Erik või Olle alles öösel tulevad, olen ma selleks ajaks külmunud, mõtlesin endamisi.

      Mu hambad lõgisesid korralikult ja ma värisesin üle keha. Muhk peas valutas ja ma kirusin maapõhja kõike, mis parasjagu meelde tuli. Ka Erikut ja Ollet, kui ühtäkki kuulsin neid tulemas.

      „Huvitav, kas tädi sai korstna pühitud?“ uuris Olle ja läks ilmselt tuppa. Erik kadus talle järele. No nüüd külmun ma siin oma patuse elu pärast surnuks, arvasin. Kuulsin mõne aja pärast, et mõlemad tulid õue tagasi.

      „Välja pole ta läinud, sest tema saapad on kodus ja…“ arutles Erik.

      „Ma olen siin!“ jõudsin veel kuidagi hüüda. Kuulsin kohe, kuidas keegi krabinal mööda lumehunnikul üles ronis.

      „Tädi, mida sa siin teed?“ imestas Olle.

      „Näed ise, et puhkan!“ röögatasin kähiseva häälega. „Ma kukkusin alla ega saa välja.“

      „Ütle Tiinale, et ma sain talle prillid. Täitsa kogemata ja just see number, mis vaja on,“ kostis mu kõrvu Eriku hääl.

      „Persse need prillid!“ karjusin viimast jõudu kokku võttes. „Külm on! Aidake mind välja!“

      „Tädi kuulis,“ tähendas Oliver rahulikult isale.

      „Peab kraana tellima. Paneme talle tropid ümber ja tõmbame välja, nagu me tookord jõe ääres puruvanaga tegime,“ sõnas Erik.

      „Ise СКАЧАТЬ