Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ka Katrinit ei huvitanud muusika. Tavaliselt meeldib mõnele inimesele teatud muusikastiil, aga neile kohe mitte ükski. Minule aga kõik, mis ma raadiost üles leidsin. Panin raadio vaikselt mängima ja surusin siis aparaadi vastu kõrva. Nii ma kuulasin. Mõnus oli. Huvitav on aga see, et ehkki praegu on meil kodus ka korralik raadio, siis kuulab Erik sellega hommikuti köögis ainult uudiseid. Muidu mängib meil rohkem televiisor.

      Hiljem hakkasin ma kooli kooris laulma. Koor oli meil väike ja pigem võis seda pidada paarikümneliikmeliseks ansambliks. Me laulsime ja see oli ilus. Noodist ma küll suuremat aru ei saanud, aga mul oli hea mälu ja viisid jäid kiiresti meelde. Ma lausa nutsin, kui ema ei lubanud mul õhtul koolimajja proovi minna, vaid kamandas oma lambaid söötma ja kasima.

      „Mida see leelotamine sulle annab?!“ käratas ta. „Inimene peab tööd tegema ja siis ta teab, mis on elu.“

      Kasisin ja söötsin tema lambaid ja nutsin. Ema oli ka vihane ja aina nügis mind, kui ma talle ette jäin. Katrin oli tema meelest õige inimene, aga mina ainult tühipaljas unistaja.

      Võib-olla mõtlete, miks ma oma emast nii halvasti räägin, aga saladuskatte all tunnistan, et ma võiksin veelgi halvemini rääkida, kuid siiski on minus säilinud mingi lapselik austus oma ema vastu.

      Mingitele esinemistele ei lubanud ema mind üldse. Ainult ehk siis, kui see meie oma koolis toimus. Kuulama tuli mind ainult isa. Ma nägin teda saalis istumas – ta oli nii pikk seal teiste seas. Alati tõi ta mulle ka lilleõie. Kui midagi muud polnud, siis korjas ta kas või karikakraid, talvel aga sai ühe sõbra käest mingisuguseid teisi pisikesi lillasid õisi, mille nime ma ei teagi.

      Vähemalt hoolitses ema selle eest, et riided, millega ma koolis ja esinemistel käisin, olid mul enam-vähem korralikud. Aga hoidku jumal selle eest, kui ma juhtusin midagi ära lõhkuma või määrima! Mäletan, et ükskord rebenes mul seelik korralikult lõhki. Ma läksin ühe sõbranna juurde, (seekord polnud Maria) ja palusin temalt nõela ja niiti, et seelik uuesti kokku õmmelda. Klassiõde otsiski ema nõelakarbist nõela, aga niidist polnud midagi muud kui roosa. Ja te võite ise ette kujutada, kuidas see sobis musta kooliseelikuga.

      Õmblesin seeliku kokku nii peenelt, kui oskasin, ja läksin siis rahulolevalt koju tagasi. Seelik oli terve. Kaks päeva hiljem märkas ema õmblust ja pidi mulle juba kallale kargama. Siis jäi ta aga mõttesse ja isegi kiitis mind, et ma nii tubli olin olnud ja oma seeliku ise ära parandasin. Ta tiris kusagilt prahikuhja alt välja sinise Tula õmblusmasina, pani selle lauale ja harutas minu õmbluse lahti. Ema keris poolile musta niidi peale ja õmbles mu seeliku korralikult kinni, nii et midagi polnud enam märgata. Seekord jäigi keretäis tulemata.

      Lükkasin pastakaga prillid ninale tagasi ja torkasin siis hajameelselt pastaka endale hoopis suhu. Ka koolis olin ma seda teinud ja sain alailma ema käest pahandada, et kõigil mu pastakatel oli ots ära näritud. Aga pastakas hammaste vahel aitas mul mõtteid koondada. Praegu, kui ma arvutiga kirjutan, on mul mõlemad käed kinni ja ma ei saa endale midagi suhu torgata. Arvutit ammugi mitte, sest seda läheb mul ju teksti jaoks vaja. Ja nüüd ka. Vaatasin oma kirjutatu üle ja vajusin mõttesse.

      „Noh, neiu, kuidas edeneb?“ küsis Erik mu kõrvale istudes ja embas mind õlgadest. „Miks sa värised?“ uuris ta.

      „Ma ei tea isegi,“ vastasin. „Sa loe õige üle see, mis ma olen viimasel ajal kirjutanud, ja ütle oma arvamus.“

      Erik võttis laualt kaustiku, keeras leheküljed tagasi ja hakkas lugema. Jälgisin teraselt tema näoilmet, oskamata sealt midagi välja lugeda. Eriku nägu oli karm ja ilmetu.

      „Võrratu,“ kiitis ta. „Selline lapselikult lihtne ja aus, nagu sinu elu tookord oligi.“

      „Tõsiselt räägid või?“ imestasin.

      „Loomulikult. Oled ju ise näinud, et niisama ma kiitma ei hakka. Ma pole ka ise teab mis intellektuaalne sõnasepp, aga kirjutan nii, nagu oskan, ja olen palju lugenud ka,“ kõneles tema.

      Kallistasin teda ja surusin nina tema pluusi sisse. See lõhnas kuidagi tuttavlikult ja mulle meenus kohe isa. Nii kodune ja hea tunne oli. Minuga olid koos mälestused ja tänapäev. Kahju, et ma joonistada ei oska, muidu oleks ehk mõne pildigi oma lapsepõlvemaailmast teinud. Aga ma püüan Erikule rääkida ja äkki saame siis…

      „Kuulge, noorpaar, kui te siin oma miilustamise lõpetate, ehk annate siis nälginud lapsele natukene süüa ka,“ kostis ukselt Oliveri unine hääl. Poiss oli magama jäänud ja ärkas alles nüüd õhtul üles. Karta oli, et jälle vahib ta pool ööd telekat, sest poisil lihtsalt ei tule und.

      „Kas kodus midagi pole?“ küsisin Erikust eemale tõmbudes.

      „Täielik vaestemaja!“ Oliver rehmas lootusetult käega ja läks tagasi oma tuppa.

      Ohates suundusin kööki. Kuidas saavad kõik toiduained korraga otsa lõppeda, imestasin külmikut revideerides. Keldris on meil muidugi veel hoidiseid, kurke ja kartuleid, aga muude produktidega olime tõepoolest sügavas mahajäämuses.

      „Peame poodi minema,“ ühmasin Erikule ja viskasin talle jope. „Ja sina, Oliver, ka! Ei keera jälle magama!“ hüüdsin Ollele, kes unise näoga oma toas ringi sehkendas, ja ma olin peaaegu kindel, et poiss kavatseb seal edasi põõnata.

      „Õudus,“ oigas Oliver oma toas riidesse pannes.

      Lontsisime mööda kauplust ja arutasime omavahel, mida õhtuks süüa teha. Olime juba üht-teist korvi ladunud, kui korraga tuli Eriku juurde keegi naine ja kutsus teda veidikeseks kõrvale. Jõudsin märgata, et noorel naisel oli korvis palju laste mänguasju.

      Läksin üle keha kuumaks, sest vahel valdas mind ikkagi armukadedus, kui mu elukaaslasele ja armastusele mõni naisterahvas ligi lendas.

      Naine võttis Eriku käe ja oli lausa põlvili kukkumas, kui ta mu mehega rääkis. Mulle tundus, et ta isegi nuttis natukene.

      „Kuule, Olle, kas sinul on puudus mõnest kaisukarust?“ küsisin poisi käest, kes tuli suure limonaadipudeliga.

      „Äh?!“ Olle vaatas mind imeliku näoga. „Millest?“

      Kordasin oma küsimust ja näitasin käega Eriku poole.

      „Ah, see on Veronika,“ mühatas poiss ükskõikselt.

      „Ja kes on see…“ Tahtsin küsida, aga poiss oli poes märganud juba oma klassiõde ja läks sellega lobisema. Täpselt nagu isa – otse nina alt tõmmatakse su oma mees sul ära, tusatsesin ja läksin vaikselt edasi. Muidu seisa nagu lollakas kalaleti juures ja passi Erikut.

      Erik tuli tagasi ega öelnud sõnagi. Mina ei küsinud ka. Maksime kauba eest ja läksime poest välja. Veronika ootas Erikut. Ta andis mehele koti asjadega, mis ta ostnud oli, ja läks tagasi vaatamata minema.

      Erik võttis koti ja tuli edasi näoga, nagu poleks midagi erilist olnud. Mina olin aga vihane ja südames kripeldas.

      „Noh, räägid ka midagi või?“ käratasin.

      „Mida?“ küsis tema rahulikult.

      „Kas sina hakkad mängima selle nänniga, mille see naine sulle andis?!“ mürtsatasin ja Olle pani lahinal naerma.

      „Issi on Mõmmibeebi,“ arvas ta.

      „Ole vait! No ütled siis ka või…?“

      „Võib-olla hakkan ka,“ vastas ta õlgu kehitades СКАЧАТЬ