Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnas Erik ja võttis õhukese jope. Paksu jopet ta enam selga ei pannud, ehkki mina ise eelistasin ikka veel soojemaid riideid, sest vahel olid ilmad päris jahedad.

      „Ma saan ise ka hakkama,“ torisesin. Mu tuju oli nullis ja loomulikult ma turtsusin. Katsugu keegi kena olla, kui kõik sees keerleb ja pöörleb.

      Erik läks minema, aga Oliver tuli minu juurde ja istus tugitooli. Ta pani teleka käima ja vaatas mingit filmi. Piilusin ka tekiserva alt, aga pildikast mind täna ei huvitanud. Palju rohkem huvitas mind see, millal see jama järele annab.

      „Issand,“ ägasin vaikselt.

      „Kus?“ küsis Olle ringi vaadates.

      „Käi sina… Ma lihtsalt ütlesin nii, sest mul on paha olla. Mitte ei saa aru, mida ma täna endale sisse olen söönud.“ Ma ohkasin ja ööksatasin.

      Olle heitis üle õla pilgu minu poole, vaatas korraks oksepotti ja siis jälle mind.

      „Küll sa varsti ise näed, mida sa sisse söönud oled,“ arvas ta.

      Jubedus, mõtlesin teki alla tagasi pugedes, ei pisimatki kaastunnet.

      „Tädi,“ ütles Oliver.

      „Mhm,“ mühatasin ja lükkasin teki pea pealt ära.

      „Äkki on sul kurgumandlipõletik? Minul oli paar aastat tagasi. Esialgu ei saa mitte midagi aru, ainult jõle paha on olla,“ pakkus Oliver.

      „Siis peaks kurk ka valutama, aga mul ei valuta midagi,“ arvasin.

      „Ei valutagi,“ kinnitas poiss. „Ma ütlesin, et esialgu pole midagi tunda. Las ma vaatan su kurku.“

      „No olgu siis,“ nõustusin. Ma olin valmis milleks tahes, et mul ainult kergem hakkaks, seepärast usaldasin ennast selle isehakanud tohtri hoolde. Oliver võttis mu pea kahe käe vahele ja keeras vastu valgust. Jutt oli tal aga selline, et tahtsin juba enne, kui ta jõudis mu kurku vaadata, talle vastu vahtimist anda. Ma olin ju ülimalt pahas tujus.

      „Noh, mis on?“ küsisin.

      „Ma ei saa aru. Kui sa kõrvad eest ära tõmbaksid, siis näeksin paremini,“ vastas poiss. „Oota, ma toon lusika.“

      Oliver hüppas püsti ja tormas kööki. Mina külitasin diivanil ja näppisin oma vasakut kõrva. Olin solvunud – nii suured need kõrvad ka ei ole.

      „Noh, nüüd suu lahti ja aaaaa…!“ käskis poiss.

      Vastumeelselt ajasin ennast uuesti upakile ja keerasin pea vastu lambivalgust. Olle pistis lusika mulle suhu ja keeras seda seal. Korraga läks ta väga sügavale.

      „Äga hnii shüga…“ Kaugemale ma ei saanud. Kõik hakkas tulema. Olle oli selleks juba valmis ja hoidis oksepotti mu nina all. Sellele poisile ei mõjunud ka mitte miski. Täpselt nagu isa: krutskeid täis ja samas ka väga arukas. Ilma selle jututa poleks ma teda oma suu kallale lasknud. Nüüd oksendasin korraliku laari ja kõõksusin ennast täiesti tühjaks. Otsekohe tundsin end palju paremini. Kogu vaev ja raskus oli minu seest kadunud. Kui ma olin hooldekodus vahel endale näppe kurku toppinud, et tabletid välja oksendada, siis praegu ma seda enam teha ei julgenud, aga Olle ajas asja ära.

      Kui Erik piima ja hapu mahlaga tagasi jõudis, toimetasin mina juba köögis ja praadisin kotlette. Isegi rasvahais ei ajanud mul südant enam pahaks ja korraga oli tekkinud selline pöörane söögiisu, et saada või Erik uuesti poodi toitu juurde tooma. Oliver oli juba keldris ja ladus mõned soolakurgid kaussi. Palusin tal ka kompotid üle vaadata.

      „Seda et, kas enam polegi halb olla?“ küsis Erik imestunult.

      Ma raputasin pead ja läksin tuppa, et oma juuksed kinni siduda, sest muidu lendab veel mõni karv toidu sisse. Tööl olid teised müüjad mu soengust nii vaimustatud, et lubasid endale ka pikad juukseid kasvatada. Muidugi teevad juuksurid ka selliseid lokke, aga nad ei oska jätta ilusad kiharaid kõrvade äärde. Võib-olla mõned, aga igaüks küll mitte. Merit tegi minust aga tõelise Barbie. Oleks mul ainult natukene pikkust ka. Muidu käin nagu murumuna ja juuksed lohisevad järele, rääksin Erikule kotlette keerates.

      „Sa oled siis nagu Edgar Valteri loodud Poku,“ arvas Olle naerdes.

      „Olen jah.“ Ma kehitasin õlgu ja ladusin kotletid taldrikule. Korraga koputas keegi uksele. Erik läks vaatama ja tuli tagasi lühikest kasvu blondiiniga. Kui ma polnud Mariat esialgu ära tundnud, siis tema tundsin ma küll. Ta oli mu endine klassiõde Anu – meie kolhoosi zootehniku tütar. Ennast täis uhke plikatirts, kes alati vingus ja teisi solvas. Eriti mind, sest mul polnud ju kedagi, kes oleks minu eest seisnud. Mida ta nüüd siit tahab? Ometi katsusin jääda sõbralikuks nagu Erik, sest inimesed võivad ju aja jooksul muutuda, arvasin.

      Pakkusin Anule istet, kuid nagu Mariat ma teda kallistama ei tikkunud. Temast mul küll ühtegi head mälestust meeles polnud.

      „Te elate täitsa tavaliselt,“ kostis Anu peenutseva häälega. Üldse oli ta väga peen, stiilselt meigitud ja temast õhkus midagi, millest ma aru ei saanud. Ta käitumine oli väljapeetud, justkui kätte õpitud, sest ta tegi isegi Ollele komplimendi ja kiitis teda, kui äärmiselt kena ning armast noormeest, keda ootavat naistega suur tulevik.

      Esialgu oli poiss vait ja ma tänasin mõttes jumalat, et ta oma suud lahti ei tee, sest pagan seda teab, mis siis sealt tulla võib.

      „Aga kuidas me siis elama peame?“ küsisin Anule teed kallates. Napsu meil kodus polnud, ehkki Anu arvas, et tilgake viskit ei teeks talle paha selle sahmerdamise peale, et meid Rapla avarustest üles leida. Nimelt oli Anu tulnud bussiga ja läinud esialgu hoopis Kehtna poole, enne kui keegi ta ringi keeras ja õige raja peale tagasi juhatas. Ma küsisin, miks ta mulle ette ei helistanud, kuid Anu vastas, et Maria polnud talle numbrit andnud, vaid ainult juhatanud, kuidas minna, ja halas jälle olematu viski pärast.

      „Ma toon poest,“ lubas Erik ja läks koos Ollega riidesse panema.

      Jäime kahekesi. Ma ei osanud temaga millestki rääkida. Küsisin Anu perekonna, laste ja abikaasa kohta, kuid selgus, et tal polnud kedagi. Ei abikaasat, lapsi ega ka perekonda, sest emaga ta enam ei klappivat, isa kolis teise naise juurde ega tunne oma endise perekonna vastu üldse huvi. Kõik algas siis, kui meie väikses riigis toimusid suured muudatused ja see iseseisvaks sai. Isa kaotas töö, hakkas jooma ja ühel päeval läks lihtsalt minema. Nüüd pidi ta olema kusagil mingi veterinaar, aga täpsemalt Anu ei teadnud. Ainus, kellega ta suhtles, oli vanaema ja see pidavat oma „tütrekest“ väga hoidma, jutustas ta ja vaatas igatsevalt ukse poole. Ta ootas Oliveri ja Erikut. See asi tegi mind pisut murelikuks, aga ma surusin oma eelarvamuse tagaplaanile ja mõtlesin, et nüüd, kui oleme Anuga vanemaks saanud, on ka meie suhtlemine vabam.

      Anu rääkis, et aastaid tagasi oli ta väga hästi teeninud, kurameerinud ühe hispaanlasega, kuid mees oli ta täielikult lolliks teinud. Tema pärast oli Anu pankrotistunud ja ta oli kaotanud kõik saavutatu. Kaasa arvatud korteri südalinnas ja nüüd elab ta üürikorteris Laagris. Anu nuttis natukene, aga mind jättis see külmaks. Minu kohta olevat ta kuulnud Maria käest.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив СКАЧАТЬ