Название: Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat
Автор: Tiit Sepa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949204519
isbn:
Olle oli õhtul oma toas ja Erik läks hommikumantli väel jälle õue. Ta võttis küünla ka kaasa. Oli täiesti tuulevaikne. Heitsin korraks pikali, aga ma ei saanud kuidagi rahu. Vähkresin küljelt küljele ning ajasin viimaks ennast püsti.
Läksin vaatasin, mida Erik õues teeb. Loomulikult istus ta buda poosis lumehange otsas, enda ette lume sisse oli ta torganud küünla ja mulle tundus, et seekord ta mediteerimise asemel hoopis palvetas.
„Isa andis oma sõna, et ta sellest kellelegi ei räägi,“ ehmatas Olle mind, „aga ma näen, et su hing valutab ja ma seletan sulle asja ära. Veronika õde kukkus viiendalt korruselt alla ja muidugi kohe surnuks. Ta oli Mati sõbra tuttav või pruut või… Ega minagi täpselt tea. Aga neil oli laps. Veronika võttis lapse endale kasvatada, aga ta on haige. Noh, nii nagu…“ Poiss takerdus.
„Ma saan aru. Nii nagu mina olin, noh, ja edasi,“ sundisin Ollet.
„Veronika armastas last kogu hingest, aga ema ja tädi võtsid tal lapse käest ära. Veronika ise lapsi ei saa ja nüüd on ta väga õnnetu. Isa tunneb Veronikat ja ta on isegi meie juures külas käinud. Ma kuulsin siis, kuidas Veronika nuttis ja oma lapsest rääkis, ehkki see on tema õe laps. Ta ema ja tädi elavad Raplas, aga Veronika on nendega nii riius, et ema ei lase teda oma maja lähedalegi. Siis leidski Veronika endale Raplast ühe poollollaka poisi ja kolis selle juurde elama. Nüüd käib ta lastepargis ja mujal otsimas, et äkki kohtub seal lapsega. On teda näinud ka ja on saanud isegi lapsega natukene koos olla. Aga ema ei lase Veronikat enda juurde, kuid alati, kui Veronika invaliidsupensionit saab, ostab ta lapsele asju ja palub kellelgi need tüdrukule ära viia. Ise ta ei tohi ju. Isa on ennegi käinud ja võib-olla oleks Veronika homme isale helistanud, kui nad ei oleks täna juhuslikult poes kohtunud,“ lõpetas poiss ja läks oma tuppa tagasi.
Diivanile istudes mõtlesin Veronikast ja mulle meenus, et see tumedate pikkade juustega naine oli olnud üsna kehvalt riides. Ta oli minust õige pisut pikem ja selline nääpsukene nagu minagi. Ja mina loll… Ausõna. Paras oleks mul endal seal lumehunniku otsas kükitada.
Kargasin püsti ja hakkasin oma riidekapis tuulama. Mul oli aja jooksul kogunenud juba üsna palju riideid, mida ma ei kandnud, ja ma korjasin need kokku. Panin kõigele lisaks veel selle pluusi, mille Reet oli mulle toonud. Riided olid korralikud ja puhtad. Igatahes etemad kui need, mis tal täna seljas olid olnud. Leidsin veel korralikud saapad ja ühed botased. Sain kokku päris toeka pambu.
Peitsin koti panipaika ja jäin Erikut ootama. Seekord oli ta päris kaua ära ja kraad näitas viiendal märtsil õues miinus üheksateist. Kurat, ma pean minema ja ta kas või käruga tuppa tooma, arvasin. Viimaks tuli Erik tagasi ja pani kustunud küünla kapile. Ta vaatas mind nukra pilguga ja seekord ta ei naeratanud.
Astusin tema juurde ja kallistasin. Erik oli külm, aga ma kannatasin selle ära. Pärast lähen kas või sooja duši alla, aga ma pean teda selle kõige eest embama.
„Ma tean Veronika kohta. Oliver rääkis mulle, aga ma olen vait,“ sosistasin kikivarvule tõustes talle kõrva. „Ma panin talle natukene riideid kokku. Vii, palun, need ka temale. Ta oli üsna viletsalt riides. Mõned jalanõud ka. Kindlasti tead, kus ta elab. Ole nii kallis,“ palusin.
Erik vaatas mind ebamaiselt säravate silmadega ja ma taganesin isegi natukene hirmunult. Sellisena polnud ma teda veel enne näinud. Ta silmad lausa põlesid nagu tähed mustavas öötaevas. Ta tundus mulle… Oh issand! Nagu tulnukas või pühak.
Erik noogutas mulle vaevumärgatavalt ja me läksime magama.
Kaks päeva hiljem tuli Veronika osakonda, kus ma töötasin. Juba eemalt nägin, et tal oli seljas minu antud korralik roheline ja valgete triipudega jope, mitte too lapiline kehakate, millega ta poes oli olnud, ja jope hõlmade vahelt paistis Reeda toodud pluus.
Kõhna näo ja väga nukrate silmadega ilus noor naine astus aeglaselt minu juurde ja kummardas kergelt. Sõnagi lausumata võttis ta taskust odava šokolaadi ja pani selle minu ette letile. Tema sõrmed olid kõhnad ja luised ning ühes sõrmes oli odav sõrmus.
Veronika taganes ja heitis korraks minu poole pilgu ning mulle tundus, nagu oleks ta isegi naeratanud, kuid kohe keeras ta selja ja lahkus kiiresti.
Ma panin šokolaadi töökitli taskusse ja keerasin ennast teiste müüjate poole. Kõik vaatasid mind imestunult. Nüüd näis mulle, et minugi silmad hiilgasid, ma lausa tundsin seda. Teised müüjad taganesid ehmunult.
6
Kusagil metsas puhkevad juba pungad
Kasemäel oli võrratu. Küpsetasin koos Meritiga ja olime väga lõbusas tujus. Janek ja Erik kondasid mööda metsi nagu tavaliselt, sest lumi hakkas juba sulama ja seal kõndimisega polnud raskusi. Pisukas kaisutas jänest, kelle Carol oli talle toonud. Carol õppis juba gümnaasiumis, aga väikese neiu jaoks leidis ta ikka aega. Oliver oli Jaanile appi läinud ja sõitis koos peremehega mune poodidesse laiali vedama. Olle tegeles alati hea meelega asjadega, kust ta endale teenistust haistis.
Poisile meeldis tööd teha, aga Pisu ületas meid kõiki, kui tal selleks tuju oli. Entusiastlikult asus ta kodus lund rookima ja küsis pärast Eriku käest viis eurot. Nähes Eriku õnnetut nägu rahakotti võttes, tuli mulle naer peale. Tunni aja pärast oli tüdruk ka kuuri juurest suure ala lumest puhtaks lükanud, aga pangaautomaat oli kahjuks Rapla südalinnas ja rohkem sularaha Erikul polnud. Pisu pööras siis oma õnnetud hirvesilmad minu poole ja nüüd ohkasin mina.
Plika läks Oliveri moosima, et see temaga poodi kaasa tuleks, ja lubas vennale tasuks limonaadi osta. Märjamaal kihutas ta ise ringi, aga Rapla oli talle ikkagi natukene võõras ja tüdruk pelgas üksi linna peale minna.
Ohates pani Oliver ennast riidesse.
„Isa, anna mulle paar euri,“ palus poiss, aga Erikul polnud ju ja ma ohkasin jälle. Ole kodus nagu pagana pangaautomaat, sest kellelgi teisel pole enam sularaha, aga ega mul kahju ka olnud. Tüdruk oli ju nii armas. Las nad käivad kahekesi vennaga.
Naerdes kuulas Merit mind, kui talle sellest rääkisin. Ta kallistas mind ja mu pluus sai natukene jahuseks, aga kes sellest hoolis.
Carol ja Pisu hakkasid joonistama jänest, mille nad kuurist olid toonud. Oli tore neid koos jälgida, aga neiud olid nii ametis, et ei pannud mind tähelegi. Pärast kinkis Vivian pildi minule ja Erik pani sellele raami ümber. Pilt on siiani mu ukse kohal ja seda vaadates valgub mu südamesse imeliselt soe tunne. See siniseks joonistatud ja pikkade kõrvadega jänes on nii armas.
Ka Tanel joonistab oma Nämmale pilte ja mul on neid terve patakas. Üldse on meie maja maast laeni igasugust kunsti ja peamiselt Eriku maale täis, samuti tema kodu Märjmaal. Nüüd lisanduvad sellele veel laste pildid ja vahel mõtlen, milleks ma üldse selle ilusa tapeedi meie toaseina valisin, kui seda enam näha ei ole.
„Sinu juuksed on juba üsna pikad. Kas tahad, et ma lõikan need lühemaks või teeme sulle ilusad lokid?“ küsis Merit ja lisas, et enne Jaaniga tutvumist oli ta olnud juuksur. Ja mina ei teadnudki seda!
„Võib-olla lokid,“ arvasin. „Oleks vist huvitavam. Nii pikkade juustega saab ehk midagi põnevat ette võtta.“
„Muidugi saab,“ oli Merit kindel. „Nad on sul varsti juba nabani ja teeme sulle hästi krussis peenikese sammuga püsilokid. Aga enne küpsetame koogi valmis.“
„Olgu, Merit,“ olin nõus.
Tegelikult СКАЧАТЬ