Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid juba tänagi kostitada hea ja paremaga. Ja prassijatüüp ta teadaolevalt pole. Natuke ehk gurmaan.

      Ka Naan ise arvab, et jah, vaevalt ta eriti laristama hakkaks.

      „Punast kalamarja ma siberlasena armastan, kuid seda lubab mu akadeemikupalk mulle ka täna… Häid jooke ka, aga mitte hullupööra palju. Uut autot ma sel aastal veel ei vaja. Ametiauto ja juht on mul niigi. Ning – ma vähemalt ise usun seda –, et ma töötaksin vaba konto või koguni raha mitteeksisteerimise puhul täpselt sama hästi või halvasti kui täna. Just nii, nagu suudan ja annet jagub… Ja teie kohta arvan ma muide sedasama.”

      „Et teie töönarkomaan olete, on ammu teada. Aga poleks uskunud, et te meidki nii innukaiks eneseteostajaiks peate. Ja nii vähenõudlikeks. Mina endas küll kindel ei ole,” tunnistab Joel.

      Ka Ines ja Jaan jagavad ta arvamust. Tõnu kuulutab, et tema sooviks endale valget Volgat sinise katusega. Justnagu Rannet endale eritellimusel teha laskis – selline olevat traditsiooniline armeekindralite sõiduriist –, kuid Käbini palvel vahetanud ta selle siiski lõpuks tavalise musta vastu välja. Aga poleks paha endale saada ka mõni uus välismaine sõiduriist.

      Ines jälle tunnistab, et tal on tobe nõrkus naaritsa vastu. Loll, arusaamatu, aga näe on…

      Naan arvab, et kui inimene, näiteks Tõnu kombel töötav muusik, kes annab kümme kontserti nädalas, neist mõni isegi pärast keskööd lõppev (nii olevat ta kuulnud), siis on selline auto välja teenitud täiesti. Ja ta peaks saama selle kord endale lubada ka. Isegi praeguses süsteemis, kui korjata maldab.

      „Ja Ineselgi on lootusi. Temast saab varsti kandidaat ja küllap hiljem ka doktor,” usub Naan. „Kui siis veel tahab, ostabki naaritsa. Aga vaevalt, et enam tahab.”

      Ent nüüd näeme Tõnu näost, et ta on enda arvates Naanile vägeva vastuargumendi leidnud. Ja ega sellel argumendil väga viga olegi.

      „Aga mis siis, kui inimesed ei tahagi võrdsust?! Mina näiteks tahaksin olla paljudest üle. Ja minu tinglikul sõidukil on mu silmis suur väärtus ainult siis, kui näiteks isand Naan endale seda lubada ei saa… See soov pole mitte niivõrd mu halvast ja egotsentrilisest iseloomust tingitud, kuivõrd enamikku inimestest programmeeritud kui loomuliku ja loodusliku valiku printsiibi väljendus…” Ta ohkab, sest tema on ju rohkem lihtlauseid armastav inimene.

      „Mis te sellest arvate, lugupeetav igale-mis-vaja-süsteemi apostel?”

      „Apostel” tunnistab, et see probleem on temalgi praegu suurim.

      „Ja lahendust pole kuskilt võtta, eks?” võidutsevad Arvo ja Tõnu. „Ei saa teiegi läbi umbluu-jututa, et kommunismi teostumiseks oleks vaja toda hoopis uut inimest.” Valton hõõrub rahuolevalt käsi. Ent Naani vastus tuleb ootamatu.

      „Ju vist. Arvan tõesti, et inimkond peab veel palju muutuma. Mul pole ka selle vastu midagi, kui te neid „uuteks inimeseks” tahate nimetada, mis sellest, et see natuke naiivselt kõlab. Võib-olla oleks selline inimene mitte sedavõrd uus kui just loomulik inimene. Ja miks ei võidaks selleni jõuda. Seda enam, et ega keegi meist ju kujuta täna endast inimarengu lõpp-produkti ega kroonijuveeli. Kui kolmeteistkümne miljardi aastaga jõuti amööbist Arvo Valtonini, siis mõne järgmise miljardi jooksul teeb inimeetika ehk veel mõne hüppe ka väärikuse poole. Kas on selles midagi absoluutselt võimatut?”

      Tõnu tahaks Naanile vastata mõne teravmeelse vastulausega, kuid midagi ei karga pähe. Nii ta siis raiub eesti talumehe jonnakusega, et kogu akadeemiku ilus usund pole talle vastuvõetav, kuna see on lihtsalt… loomuvastane.

      „Nii et olete ühel meelel „mužikiga” kusagilt Novo-Staro-Ust-Krasno-Udmurski väikelinnast?” huvitub Naan, kaval sära silmis.

      „Mis mõttes?”

      „Tema nimelt nägi Moskva loomaaias kaelkirjakut…Vahtis looma hulk aega ja raputas siis pead: „Seda ei saa mitte olemas olla…See on üks silmamoondus. Sihuke elajas oleks… loomuvastane… Mind te alt ei tõmba! Meie kandis pole sihukesi nähtud…”

      Arvo küsib muiates vahele: „Kust see mees oligi? Vahva kohanimi…”

      „Novo-Staro-Ust-Krasno-Udmurskist. Kahekümnendatel pandi entusiasmist selliseid groteskselt ülipüüdlikke nimesid. Ja seal polnud neid loomi tõesti, pole tänini nähtud…Aga jätkem see mees kaelkirjakusse kahtlema.” Naan jätkab pisut tõsinedes.

      „Kolme miljardi aasta eest siblisid ürgmeredes alles esimesed kingloomad ja arheobakterid. Siis küll poleks keegi osanud ette näha, et kunagi saavad nad ühenduslüliks, mis viivad nende pikakaelaliste elajate, kaelkirjakuteni. Nii et pole minu teile vastumeelsetes uskumisteski midagi võimatut.”

      „Aga oletame, et kommunism peaks siiski kord tulema. Pärast kapitalismi ju midagi nagunii tuleb. Kas… kas meie endi individuaalsus uues formatsioonis ei vähene? Võrdsustumistendents kipub sinna viima. Kas me ei muutu mõnes mõttes nagu ühenäolisteks?” muretseb Kaplinski.

      Naan seda ei karda:

      „Ega me end lehmadega siiski vist pea võrdlema?” on tema arvamine, mille mõttest algul kohe mitte keegi aru ei saa.

      „Lehmadega? Miks lehmad?” pomiseb Ines.

      „Kui nii võtta, siis eks lehmad ela ju juba täna kommunismis!” vastab Naan. „Nad saavad kõike – muidugi ainult parimates majandites – vastavalt vajadustele, ning annavad piima nii palju, kui jaksavad…”

      „Oh te pühaduserüvetaja!” Arvo naer on esmakordselt puhtalt südamest tulev.

      Ja just nüüd, suhteliselt heas seisus, kuulutab akadeemik kella vaadates, et tal on päramine aeg lahkuda, kuna täna tullakse talle viimase Tartu bussiga külla. Ta kaval ilme osutab, et ta peab praegust partii katkestusseisu endale soodsaks.

      „Kavalpea olete. Kas te mõtlesite külalise välja?” reageerib Tõnu.

      Ent hoopis ootamatu on see, et Ines, pärast seda, kui on kuulutanud, et ega akadeemikul teda siiski põhilises ümber veenda pole õnnestunud – ta pidavat silmas mitte niivõrd abstraktseid kommunismiideid kui Eesti iseseisvust, mille ta on endasse imenud vist juba emapiimaga (see aga ei tähendavat marurahvuslust!) –, teeb midagi päris ootamatut. Ta tõuseb kikivarvukile ning annab Gustav Naanile… laubamusi, kuulutades, et platooniline laubamusi ei tähendavat muud kui seda, et akadeemik on igal ajal siin korteris oodatud.

      Ja nüüd selgub, et isegi elukogenud Naan on mõnikord kohmetu nagu koolipoiss.

      6

      Taas Inese kodu. Vahepeal on vahetunud osa pilte seintel. Üks neist – pea tervet lõuendit täitev valge muna – võib olla kas Moskvas elava Ülo Soosteri või mõne temast inspireeritu töö.

      Naan kannab seljas midagi toakuuetaolist, mis vihjab, et ta on siin vahepeal nagu kodunenud. Ju ta on juba vist ka selle korteri mõne kapi haldaja.

      Istutakse Inesega diivanil ja limpsitakse teed.

      „Imelik küll –me tutvusime vaevalt aasta tagasi, aga tunne on selline, nagu oleksime teineteist tundnud juba vähemalt kolm aastat,” tunnistab Ines. Naan seepeale ei soovita „kolme aastat” pigem nimetada.

      „Miks küll?” pärib Ines.

      Ta saab kuulda, et kolm aastat on väga riskantne ajavahemik – kõige ohtlikum aeg mehe ja naise suhetes.

СКАЧАТЬ