Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ järgi oleks pidanud evolutsioon olema kümneid kordi aeglasem. Võib välja rehkendada, millal oleks loomulik oodata just nende aminohapete ja valkude kokkupõrkamisi, millel või kellel on mingi valgustundlikkuse alge ja suur üksmeel hakata koos silma kui sellist moodustama…” naljatleb Naan. „See peaks olema vast veelgi vähetõenäolisem kui uue ilmakorra tekkimine.”

      „Kurat teab, kumb see vähem tõenäoline on,” vihastab äkki Tõnu. „Kommunism, eriti see teie ideaalne ja puhas, kujutab endast mingit mõttemängu, mis mind ei ahvatle!”

      Aga näib, et tema pahameelel on ka teine põhjus. Ines ja Naan kõlksatasid just klaase kokku, ja nendevaheline pilguvahetus oli Tõnu meelest liiga pikk.

      „Väites, et kõik kommunismi kui maailmavaatesse puutuv on teile lõpuni selge, ja kogu asi ise üldse ülimalt triviaalne, langete te paratamatult keskmise joodikust traktoristi või neljaklassilise haridusega lüpsja tasemele, kulla sõber,” on Naan sellel õhtul esimest korda terav. „Kui kommunismist sobis mõelda Campanellal ja Marxil, siis arvan ma, et kommunismi üle arutleda on meil põhjust küll ja küll. Ma ei pea loomulikult silmas Nõukogude Liidus valitsenud riigikapitalismi ja totalitarismi segu ja selle hirmutegusid, vaid midagi muud… Lausa arutult suur hulk politolooge ja filosoofe arutlevad selle üle, mis võiks saabuda pärast kapitalismi – miski pole siin ilmas ju igavene –, või näevad ette vähemalt suuri paratamatuid muutusi ses süsteemis. Mingit Marxi poolt ettekuulutet maailmarevolutsiooni muidugi ei tule. Kaltsakproletariaati ei tekkinud nii palju, kui Marx arvas, tekkis pigem vaesepoolne keskklass.”

      „Sul, Tõnu, jäi vist ennist midagi veel välja ütlemata?” ärgitab Ines.

      „Jäi. Ma tahaksin väga teada saada, miks peaks üks võimekas inimene selle nimel hirmsasti tööd rabama, et teine saaks, käed rüpes, oma „vajadusi rahuldada?”

      „Ei ta peagi,” vastab akadeemik. „Ainult et normaalne inimene ei tee tööd kellegi teise, vaid iseenda tarbeks ja ka lõbuks.”

      „On see ikka nii?” Joel näib nõutu.

      „Töötegemine kuulub võimeka inimese loomusesse ja kujutab endast tema eneseteostust. Ja ebameeldivad tööd mehhaniseeritakse varem või hiljem. Kui aga inimene, ma pean silmas andekat normaalset inimest, ei saa töötada, nagu ta hing nõuab, jääb ta lausa haigeks.

      Teadus ja tehnika aga tagavad – kus hiljem, kus varem – päris kindlapeale selle, et me toodame varsti rohkem, kui tarbida suudame. Siin-seal on sedasi juba praegu. Nii et anda edukale töötajale „vastavalt vajadustele…” pole üldsegi absurdne,” kinnitab Naan. „Ja kui ses osas suuri muutusi tuleb, võivad paljud utoopiad üldsegi enam mitte utoopiad olla.”

      Tõnu on aga veendunud, et seda sorti asjad ei lähe läbi. Võetagu arvesse, et inimkond on kiviajast peale väga vähe muutunud. Oma särk on ihule ikka kõige lähem!

      Naan vaidleb vastu: tema arvates on inimkond just vastupidi – ja seda eriti viimase poole sajandi jooksul – väga ja väga muutunud. Tundmatuseni.

      Tõnu ei usu.

      „Teate, Tõnu, mis tehti Spartas vastsündinud lastega, kes ideaalselt terved polnud? Ah?”

      „Üldtuntud fakt: nad visati kuristikku,” kõlab vastus.

      „Jah. Ühel meelel visati. Keegi ei kaitsnud neid. Ei tulnud pähegi kaitsta. Aga tänapäeval?”

      „Nüüd see enam nii ei käi,” peab Tõnu nõustuma.

      „Just. On olemas lasteõiguste konventsioonidki. Teie ise, head inimesed, peate ülal, toidate, majutate, ühesõnaga muretsete üsna suure praktiliselt kasutu inimkontingendi heade elutingimuste eest: invaliidide, Downi sündroomi ja muude parandamatute geneetiliste haiguste põdejate, idiootide (fašistid neid ju hävitasid) ning sügavate puuetega ja paranemislootuseta inimeste eest. On nii või?”

      Peanoogutused. Raske ju tegelikkusele vastu vaielda.

      „Sugukondliku korra ajal oli mõnede rahvaste juures vanema poja püha kohus teha lõpp peale oma isale, kui too polnud enam võimeline oma sööki välja teenima. Seda peeti loomulikuks. See oli ka iga mõistliku isa enda palve. Isa pidi (mõnel pool) oma võimekuse tõestamiseks midagi tegema, näiteks ronima õige pika ja peene puu otsa, mida siis pojakesed, endil silmad märjad, kogu jõust raputasid. Potsatas isa alla, oligi ta saatus otsustatud. Ja vanema poja kohus oli… teadagi mis!

      Praegu me ju oma pensionäridest vanemaid ja vanavanemaid puu otsa ronida ei palu ja neid maha ei koksa. Vähe sellest – maksumaksja kulutab täna ränki rahasid tuhandete varaste, mõrtsukate ja vägistajate elus hoidmiseks.”

      Tõnu teatab, et ta on sellega põhimõtteliselt (välja arvatud kurjategijad) nõus. Haigeid tuleb aidata. Aga kõigel on siiski piirid. Igale seanahavedajale „vastavalt tema vajadustele” andmist ta küll ei poolda. Millal nende rahulolematute enesele krahmajate reale siis lõpp tuleks?

      „Kas te arvate, et neid inimesi nii kole palju ongi?”

      „Noh, ikka jätkuks. Küllaga. Mina ise kuuluksin kah nende hulka,” lausub Ineski.

      Naan vajub korraks mõttesse ning teeb seejärel ettepaneku läheneda sellele probleemile väikese ringiga ja teisest küljest.

      „Nagu kass ümber palava pudru,” märgib Valton

      „Just,” ei lase Naan end segada. Ta räägib, et Nõukogude Liidus on tema teada mõningane hulk loomingulisi inimesi (kirjanikke, muusikuid ja nii edasi), kellel on kõigis hoiukassades üle kogu riigi avatud vabad kontod. Küllap on nende seas ka tippteadlasi, kelle tööd on üleilmselt patenteeritud. Nemad võivad tööhoiukassadest (armetu, kuidagi vabandav nimi neil asutustel; milleks siin see sõna „töö”-) võtta raha just nii palju, kui süda soovib.

      Kuuldu on kõigile üllatuseks.

      „Nemad elavad siis tõesti juba enam-vähem nagu kommunismis,” on Valton kuri.

      „Jah. Ja mida see neile tähendab? Faktiliselt ei muud kui rahatähe formaalsuseks muutumist. Mingi tõendi ettenäitamisel võidaks neile põhimõtteliselt kauplustest kaupagi rahata anda. Raha tähtsus niisiis annihileerub tasapisi. Aga kindel see, et kui rahatähti enam ei vajataks, oldakski otsapidi … rahata ühiskonnas – teisisõnu kommunismis. Ning selliste inimeste arv(minu teada on Eestiski paar sellist meest), kes riigile palju rohkem annavad, kui kulutada suudavad, kasvab edaspidi pidevalt.”

      Kaplinski tahab täpsemalt teada saada, miks mõnel mehel ikka sellised privileegid on. Ta saab kuulda, et ei tuginevat see hoopiski mitte sellele, et nad ühed eriti tublid kommunistid on või nii… Asi selles, et need inimesed on toonud ja toovad oma honoraride ja autorikaitselaekumistega riigile üüratult palju sisse, igatahes palju enam, kui ise tarbivad. Seda on jälgitud pikema aja jooksul. Ja too seadus, muidugi korrektselt ja läbimõeldult vormistatult, pole riigile põrmugi kahjulik. See erandkord pole päritav ja jätkab pärast nende surma riigi kasuks rakendumist. Teenitud rahast piisab juba täna nende meeste surmani ka siis, kui nad enam midagi ei teeks. Autorikaitse! (Noh, kui nendetaolistest mõni peast päris segaseks muutuks, eks siis võetaks sassiläinul see privileeg arvatavasti ära.)

      „Aga, kenad noored inimesed, mul on teile üks natuke piinlikuvõitu küsimus. Palun ausalt vastata!”

      Lastagu aga tulla!

      „Oleks huvitav teada, mida te arvaksite, kui see seadus homme näiteks ka minu kohta laieneks? Kuigi on teada, СКАЧАТЬ