Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Nii et midagi kommunismilähedast, noh, ütleme „kommunism oidset” võiks vabalt alata kas või Ameerikast?” oletab Joel. „See ei peagi siis olema Nõukogudemaa sünnitis?”

      „Loomulikult…” on Naani vastus. „Ja jõukuse aspektist vaadatult võiksid mõnes paigas muutused hakata juba homme. Kuid tõenäosem on see siiski mõnes skandinaaviapärasemas, sotsiaalsemat võrdsust taotlevas jõukas riigis kui rikkusele orienteeritud Ameerikas.”

      Mõte, et kommunism võiks olla kellelegi veel kusagil sümpaatne, on sedavõrd üllatav, et vaikitakse. Silmitsetakse Naani umbusklikult.

      „Jah, aga kullakesed, teil on täielik õigus mind uskumatult vahtida, sest ega ju mina ise kah milleski kindel ole. Fantaseerin. Ning kuidas kõik praktiliselt korralduma peaks, sellest pole mul kui elukaugel kosmoloogil aimugi. Räägin lihtsalt tulevikus võib-olla avanevatest võimalustest, räägin „vastavalt-vajadusele-ühiskonna” tekke teoreetilisest võimalusest, sest üha arenevad teadus ja tehnika meid ükskord tõesti sinnakanti peaks viima.”

      „See „vastavalt-vajadustele-jutt” eeldab, et niinimetatud vendlus, võrdsus ja vabadus oleksid sel puhul ilmtingimata iseenesestmõistetavad,” avaldab Tõnu arvamust.

      „Arvan küll.”

      „Aga nad ju pole… Rohukõrred saame küll võrdpikkadeks niita, kuid selleks tuleb kasutada vikatit. Ja vikat pole mitte vabaduse sümbol. Pigem Surma…”

      Justkui selle tõestuseks kostab õuest, akna alt koledat kassikisa. See on nagu kahe vaskpilli kehvasti mängitud duo.

      „Mis see oli?” kikitatakse kõrvu.

      „Oh, neid kiimas kasse jookseb siin õues ühtelugu ringi. Teinekord ei lase magadagi,” selgitab perenaine Ines. „Meil on peale nende trompetkasside üks flöötkass ja üks ürgmaskuliinne tuubakass ka.”

      „Meie kassil pulmad, meie kassil pulmad, seitse poega korraga…” tinistab Tõnu oma kitarri, mille rakendamisvõimalustele täna siin küll erilist lootust polnud.

      Kuid peagi ollakse jutuga seal tagasi, kus kasside raevuduo selle katki ehmatas.

      „Keegi pole iial silmas pidanud võrdsust mingis absoluutses mõttes,” jätkab pärast lühikatkestust Naan. „Sest kuis siis nüüd mina ja Jaan Kross võrdsed oleme?!.. Ei mõista mina romaane kirjutada, tema jälle vaevalt et tähtede spektreid tunneb. Inimesed sünnivad nii vaimses kui füüsilises mõttes ebavõrdsetena. Nii et paraku saame rääkida vaid võrdsusest seaduse ees. Ja vabaduse ja vendlusega see võrdsus nii minu kui Coudenhove-Kalergi arusaamisega vastuollu ei lähe.”

      „Ka võrdsust seaduse ees pole tänapäeval vist veel kusagil saavutatud,” nendib endine mäeinsener Valton.

      „Suures osas utoopia on seni see minu jutt küll. Kuid eks me täna räägigi utoopilistest asjadest. Raskesti ettekujutatavatest ja abstraktsetest. Minu arust me selleks siin koos olemegi. Mitte selleks, et kasvatustööd teha.”

      Noogutatakse.

      „Ma olen surmkindel, et teie kõik mõtlete aeg-ajalt teemade üle, millest mingit praktilist kasu loota pole… Näiteks selle üle, miks peaksid kaks paralleeli lõpmatuses lõikuma, ilma et nad vahepeal sentimeetrigi võrra teineteisele oleksid lähenenud. Ma olen täitsa kindel, et sina, Ines kui matemaatik oled lõpmatuse mõistega tihti kimpus olnud. Nagu ka arvudega „null” ja „üks”. Arvust „1” on üks prantsuse ja ameerika matemaatikute grupp…

      „Bourbekid vist,” teab Ines.

      „Täpselt nii… kirjutanud oma ilmatuma koguteose terve esimese köite. Jah, ainult arvust „üks”.”

      „Lõpmatusega olen raskustes küll. Ja ka arvuga „üks”. Üks pluss üks ei pruugi anda kahte, vaid ikkagi jääda kaheks iseseisvaks üheks. Näiteks liidame ühe lubjavildi ja ühe telefoniposti. Mida siis kaks saab? Kas muutus miski?” naerab Ines.

      „Rüüpa ikka veini ka, sa imeliitja,” soovitab Joel. Ja nüüd tegeleb kogu seltskond kurgukastmisega, tehes seda mõnuga. Jaa, tuleb välja, et kuivadel veinidel võib-olla suur vahe sees.

      Nüüd näib olevat midagi öelda Kaplinskil. Ongi:

      „Eks ammendamatu teema ole ju ka Jumal ehk Demiurg, kellele mõeldes kah kuhugi päriselt välja ei jõua. Ole või Aquino Thomas ise,” tõdeb ta.

      „Noh, akadeemiku jaoks usuteemat nüüd küll ei eksisteeri,” lõikub

      Valton Kaplinski nukrasse nendingusse. „Tema on meil nagunii surmkindlalt ateist.”

      „Kas sul on Naani vastu mingi patoloogiline viha või?” on Ines juba päris kuri.

      „Miks te nii arvate, et minu jaoks usuteemat polegi?” imestab Naan. „Vägagi on.”

      „Kas pole siis ateism kommunistist teadlase puhul iseenesestmõistetav?” pärib Tõnu.

      „Muidugi mitte. Lääne teadlased-kommunistid küll väga suures osas ateistid pole, ja vaid neid saabki tõelisteks kommunistideks pidada; teie alandlik teener on ennekõike NLKP liige, mis midagi hoopis muud on… Vaid mõni üksik NLKP-lane on kommunist selle sõna õiges tähenduses. Aga see selleks. Lääne teadlaste hulgas on ateistid pigem just vähemuses.

      Haa! – mul on teile pakkuda üks suhteliselt vähetuntud fakt. Vaevalt te teate, mis maailma paljudes ülikoolides, ja just õppejõudude hulgas läbi viidud anonüümsete testidega välja selgitati. Ülemöödunud aastal.”

      Loomulikult ei teata seda.

      „Statistika järgi on enamik inimesi enam või vähem kreatsionistid, see tähendab need, kes usuvad, et evolutsiooniprotsessi on keegi meist tohutult vägevam (muidugi ei peagi ta endast midagi meiesarnast kujutama) vähemalt sekkunud. Jah, kui just mitte ainulooja, siis midagi arengu juhtija taolist. Just paljud täppisteadlased arvavad nii – eriti matemaatikud ja füüsikud. Nad ei välista ka seda, et võib-olla on meie hingedki mingi ülipeenstruktuuriline mateeria, mis meid mingil moel võib ühendada Demiurgiga, kelle olemasolu ei saa ju mitte keegi kuidagiviisi eitada?”

      „Nagu tõestadagi,” nendib Kaplinski. „Ja jumal, see suure tähega Jumal olgu selle eest tänatud.”

      „Kõige ateistlikumad inimesed ülikoolides seevastu… noh, mõelge veidi, annan pea, et te välja ei mõtle (ega mõeldagi!)… olevat filoloogid. Alles nende järel majandusteadlased, juristid ja politoloogid. Praktikale ja tegelikkusele pühendatud inimeste puhul oleks see nagu mõistetav, ent kirjanduseuurijate, luulelahkajate puhul küll nagu ootamatu. Ju pole neile kaunist religioossest luulest midagi külge hakanud.”

      See üpris ettearvamatu teadasaam kutsub esile lõbusa sumina.

      „Kulla rahvas! Kui me nüüd usuga seotud teemasid arutama asume, siis vaidleme viimsepäeva laupäevani, ” arvab Joel. „Nii et jätame ehk need.”

      Naan on temaga nõus, kuid tahab enne veel midagi lisada:

      „Vaadake, sellel, et enamik tänapäeva täppisteadlasi usub millegi suure sekkumisse evolutsiooniprotsessi, on oma kindel põhjus, mida saab käsitleda ka matemaatilis-statistiliselt.

      Nimelt arvatakse, et Suurest Paugust tänaseni jõudsime me kindlasti liiga ruttu. Amööbist Kaplinskini…”

      „Ruttu? СКАЧАТЬ