407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

      „Nojah, miks mitte?” liitus tema lõbususega ka lesk, arvates, et mehe vastus tähendas nõusolekut.

      Artist andis endale aru, et naise kutse taga on huvi tema kohta rohkem teada saada. Ta manas näole sügavat kahetsust väljendava ilme ning teatas: „Ma täna tõesti ei saa, Isadora. Aga me näeme ju Baconi näituse avamisel.”

      „Ee… Baconi?” ei saanud lesk esimese hooga aru. Kui ta viimaks taipas, sättis ta veidi aega kärsitute liigutustega oma juukseid ja turtsatas: „Nojah, see on üks väärt mees.”

      Nähes Isadora pettumust, pakkus Artist talle lohutusauhinda. „Kuhu kanti sa lähed? Ma võtan siit takso, äkki meil on üks tee?”

      „Waterloo jaama juurde.”

      „Oot, kus see oligi?”

      „London Eye vaateratast tead? Seal kõrval, otse Thamesi ääres.”

      „Jajah.” Artistile meenus, et nad olid Londonisse saabudes vaaterattast mööda sõitnud. Meil on üks tee,” teatas ta. „Ma elan Mayfairis.”

      Prestiižse elurajooni nime kuuldes Isadora elavnes.

      „Oo, siis oled sa ikkagi kunstipromootor! Mayfairis elavad ainult mafioosod ja šeigid, noh, mõned lordid vast ka, ih-hii.”

      Artist ei teinud naise kommentaari kuulma ning peatas möödasõitva takso. Sisse istudes vaatas ta Isadorale küsivalt otsa, oodates, et naine oma aadressi ütleks. „South Bank, Belvedere road, The Whitehouse Appartments,” lausus lesk kuulekalt. Auto jõnksatas teele. Õhtustel tänavatel oli liiklus hõredam kui päeval ja sõit möödus kiiresti.

      „Siin ongi mu tagasihoidlik elamine,” sõnas Isadora, kui nad suure valge maja ette keerasid. Autojuht sõitis otse kõrgete klaasuste ette ja peatus. Heledalt valgustatud fuajees toimetas kaks valgete särkidega šveitserit. Lesk embas Ruslani põgusalt, väljus autost ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

      Artist jäi taksosse ja uuris tähelepanelikult, kuidas naine fuajeesse astus. Pilguheit šveitseritele, tundus, et nad vahetasid saabujaga paar repliiki, ja juba avas Isadora kotist võetud kiipkaardiga sisemised klaasuksed. Läinud.

      Hiigelsuure majakompleksi esine oli inimtühi. Artist loendas kokku korrused, neid oli kakskümmend, ning üritas mõistatada, mitmendal naine võiks elada. Arvestades, et maja asus otse Thamesi ääres, ning läheduses olid ka London Eye, sild ja parlamendihoone, pidid katusekorterite akendest avanema linna parimad vaated. Kulm kortsus, nõjatus Artist tagaistmele ja lasi taksojuhil end koju sõidutada. Ta peas hakkas ilmet võtma üks plaan.

      V peatükk

      Nädal hiljem – neljapäev

      Nädal hiljem lebas Artist selili oma voodil ja vaatas lakke. Oli neljapäeva pärastlõuna. Gena luusis kuskil linna peal ning korteris valitsev vaikus lubas rahulikult möödunule mõelda.

      Esmakohtumine lesega oli igati õnnestunud. Muuseumis toimunu üksikasju kuuldes hõõrus Kuraator käsi ja temast õhkuv rahulolu ei jäänud kellelegi märkamatuks. Olukord muutus aga keeruliseks, kui selgus, et Francis Baconi näitusele Artist minna ei kavatse. Kuidas? Lesk on ju seal ja ootab töötlemist! Artistil oli tükk tegemist, et meestele oma venitamisstrateegiat põhjendada. Lõpuks, kui oli seletatud, vaieldud ja ära joodud kaks kannutäit teed, sai Artist aru, et ta poleks tohtinud oma plaane nii üksikasjalikult kirjeldada. Kuraator, ega ammugi mitte Gena, ei suutnud ta töö nüansse lõpuni mõista. Mida vähem nad teavad, seda vabamad käed talle jäävad. Õnneks oli Feliksilt tulnud info, et juba paari päeva pärast osaleb lesk Pall Malli galeriis toimuval heategevusoksjonil. Et tegemist oli üritusega, kuhu Isadora poleks Artisti iial osanud oodata, siis oli koht tema üllatamiseks igati sobilik.

      Täna oligi oksjonipäev kätte jõudnud. Lahtisest aknast kostev tänavamüra häiris Artisti ning ta oli sunnitud end voodist üles ajama. Kolks! Aken sulgus, kuid miski segas endiselt ta keskendumist. Tiksuv seinakell? Ei. Artist viskas uuesti voodile pikali nii, et madratsi aluslauad raksatasid. Pagan võtaks! Kas ta on närvis? Pole võimalik. Mis tal siis viga on? Praeguses olukorras peaks ta pulss juba kiiremini lööma, ta astub ju õhtul jälle lavale. Kostüüm on valitud, tekst on teada – mine ainult välja ja punu võrku, tee see kleepuvaks ja meelita ohver sisse! Milles siis probleem on? Artist arvas vastust teadvat, kuid ei tahtnud seda endale tunnistada. Põhjuseks oli Ksenja – Egiptuse näitusel kohatud pikajuukseline ilmutis –, kelle silmad särasid heledamini kui mis tahes juudilese elutu briljant.

      Nad olid käinud teatris „Ooperifantoomi” vaatamas. Artist ei olnud suutnud etendusele keskenduda – nii hajevile oli viinud teda nooriku parfüüm, nii erutav oli neiu valge käeke, mis temaga loožipimeduses ühte käetuge jagas. Kõige meeletum oli aga see, et tüdruk paistis tundvat samamoodi. Ühe emotsionaalse stseeni ajal haaras ta Artisti käe ja rohkem nad teineteisest lahti ei lasknudki. Vähe sellest. Paralleelselt laval toimuvaga hakkasid paarikese ühendatud käed omaenda tundelist mängu mängima.

      Etendus oleks justkui neist rääkinud. Võluv laulja käis ümber fantoomi ja üritas mõistatada, kes on see salapärane mees, kes oma nägu maski taha varjab. Artist pigistas Ksenja kätt ja tüdruk vastas talle samaga. Vaatemängu lahti rulludes muutusid nende käed julgemaks. Kord silitasid Artisti näpuotsad Ksenja peopesa, kord põimis tüdruk oma peenikesed sõrmed mehe kämblasse. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas laval toimuva vaatemängu kese nende kahe jaoks looži nihkuma. Juba kriipisid Ksenja hoolitsetud küüned Artisti peopesa ja vargsi teineteisele heidetud pilgud rääkisid elavamat keelt kui fantoomi ponnistused prožektoritest valgustatud laval. Muusika, mis vallandas emotsioonid, valgus, mida polnud palju ega vähe, rasked kardinad, mis eraldasid neid kogu maailmast, nende kohalolek, sügavad hetked – käed muutusid niiskeks, pilgud ahnemaks.

      „…ütle, et sa jagad minuga ühe armastuse, ühe eluea, ütle seda ja siis järgnen sulle ma, jaga iga päeva minuga, iga ööd ja iga hommikut…”

      Järgmisel hetkel ei olnud kogu teatris enam kedagi – ei näitlejaid, ei publikut, ei etendust. Olid vaid nemad kaks oma kaheinimeseloožis, sumedates valgusvihkudes, võimsast muusikast kaasakistuna. Kumbki ei suutnud pinget kauem taluda. Kui Artist Ksenja poole kummardus, et talle midagi öelda (tal polnud tol hetkel aimugi, mis see võiks olla) viskas tüdruk pea kuklasse ja tõmbas teda enda poole. Nad peaaegu põrkasid kokku ning klammerdusid teineteisesse. Kõik sulas üheks – tüdruku pehmed huuled, nõudmas mehe jäägitut armu, kergelt vanillilõhnaline nahk liibumas vastu torkivat habemetüügast, kramplikult viimseid takistusi kõrvaldavad käed, põimumas ühise iha nimel.

      „…siivsus veinis lahustub…” kostis lavalt, kuid juba oli hilja. Nad ei suutnud ennast kontrollida. Artist võttis Ksenja jõulise õrnusega nagu gladiaator, kes murrab kastemärja roosi. „…nüüd olen siin ma sinuga, ei mingit kõhklemist. Ma olen otsustanud, otsustanud… Tagasi ei enam pööra ma, enam ümber pöörata ei saa…”

      Helisev muusika, laval heitlevad valgusvihud ja esinejate sära – see kõik oli Artisti ja Ksenja tajudest väljaspool. Nad olid värisedes teineteise embusesse klammerdunud ega mõelnud millestki. Kui nad tol hetkel midagi üldse tundsid, siis ainult üht – see ei olnud lihtsalt seks. Neid ühendas mingi ebamäärane aisting millegi suurema lähenemisest. See lihtsalt pidi nii olema, justkui oleks nende saatus kuskil kõrgemal juba ammu ära otsustatud.

      Pärast etenduse lõppu, millest kumbki midagi ei mäletanud, jalutasid nad Piccadilly Circuses, istusid Erose kuju trepiastmetel ja rääkisid mitu tundi. Artist avastas üllatusega, et tüdruku pealtnäha keerulise hoiaku alt koorus välja erakordselt lihtne inimene.

СКАЧАТЬ