407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Just-just,” kinnitas Artist, „aga kuhu me ennist jäime? Ah jaa, kunstiüritused! Kuhu te siis järgnevalt minna plaanite?”

      „Homme avatakse Tate Modernis Francis Baconi väljapanek. Mõtlesin läbi käia.”

      „Hoh!” tegi Artist. „Seesama tuttav, kellega ma siin just äsja rääkisin, kutsus mind homseks Baconi avamisele!”

      Nende kõne katkestas kikilipsu kandev Inglise vanahärra. Vilunud seltskonnalõvi osavusega liitus ta vestlusesse ning Isadora naerunäost järeldas Artist, et naine peab teda ammu tundma. Nii oligi. Nähes, et vanahärrale meeldib lese ees oma teravmeelsustega särada, haistis Artist võimalust kaduda, enne kui Ksenjal tema ootamisest villand saab. Ta jättis Isadoraga hüvasti ja avaldas lootust Baconi näitusel jälle kohtuda. Lahkudes pilguga üle õla vilksanud, veendus ta, et naine jäi headesse kätesse. Vitaalne vanahärra seletas midagi hoogsalt ning Isadora hoidis tal küünarnukist kinni, ise pidevalt naerdes. Artist otsustas, et Kuraatori ärapõlatud kõrgseltskonnal pole häda midagi ning suundus oma printsessi otsima.

      Rahvast oli vähemaks jäänud. Üsna pea märkas ta Ksenjat väljapääsu lähedale paigutatud Tutanhamoni maski tudeerimas. Neiu pööras end tulija suunas ja naeratas. „Jõudsidki tagasi? Sa paistad siin populaarne olevat.”

      „Ma tulen alati,” sõnas Artist. „Ainus koht, kust ma tagasi ei tule, on iseenda matused. Aga sinnani on aega. Äkki tohib sulle senikaua veini pakkuda?”

      Ksenja vaatas oma tühja pokaali ja puhkes naerma. „Kes suudaks James Bondi pakkumisele ära öelda?”

      Kui nad aatriumi tagaosa suunas liikuma hakkasid, ei olnud Isadorat näha. Artist ei suutnud Ksenjaga rääkimise ajal muust mõelda ja nii oli tal tükk tegu otsustamisega, kas lese silme alla sattumine oleks praegu kohane või mitte. Ühest küljest muudaks kauni naise seltskonnas viibimine teda ihaldusväärsemaks, kuid teisalt oli ta ju Isadoraga hüvasti jätnud, justkui plaaniks lahkuda.

      „Muide, milline Bond sa oled? Mis aastast?” uuris Ksenja, märgates, et kaaslane on vaikseks jäänud.

      „Sa mõtled, milline osatäitja?” küsis Artist hetkelisest tardumisest vabanedes.

      „Jah.”

      „Pean sind kurvastama, mitte ükski neist. Ma olen Bond, kellest pole veel filmi tehtud.”

      „Eks nii vist ongi põnevam. Vanad Bondid on kõik juba ära leierdatud, aga sina oled uus. Mõtle, keegi ei teagi veel, mis mees sa oled.”

      „Jah, lihvimata teemant, kusagil maapõues kaevuri karvast kätt ootamas,” naeris Artist.

      „Miks siis teemant? Ole parem pärl, lamad ilusti merekarbi sees, kusagil ookeanikaldal.”

      „Ja sina oled pärlipüüdja?”

      „Just! Päevitan valgel ookeaniliival ja tuul sasib mu juukseid, kui ma kookospähklit söön.”

      „Kas sa ära ei kõrbe seal? Sul on üsna hele nahk.”

      „Ei, ma olen ennast kookospähkli õliga sisse määrinud. Palav on lihtsalt. Päike on seniidis ja mul ei ole midagi pähe panna. Siis ma lähen ujuma ja leian pärli.”

      „Nii lihtsalt?”

      „Kõigepealt astun ma kogemata karbile peale ja vigastan oma jalga.” Ksenja seisatas. „Haavast jookseb verd ja soolane vesi teeb hirmsasti valu.” Ta pani silmad kinni ja õhkas tehtud teatraalsusega: „Aga see ei loe midagi, sest ma leidsin pärli…”

      Artist ei öelnud sõnagi, et tüdruku ilusat hetke mitte ära rikkuda ning kasutas võimalust ja libistas pilguga üle saali. Kas Isadora on veel siin? Nähku siis pealegi. Võimatu oli siit praegu lahkuda. „Mõtle, kui ilus oleks praegu sinu jutu peale taskust üks pärl võtta ja see sulle kinkida,” ütles ta, kui tüdruk silmad avas.

      „Sa ei saa seda ju teha. Sa oled ju ISE see pärl,” naeris Ksenja.

      Artist oleks tahtnud röökida. Ta tahtis neiut vallutada, olla atraktiivne ja teravmeelne. Ta oleks tahtnud Ksenja ümber keerelda, juhtida vestlust ja särada aga… see pagana tüdruk hoidis kogu aeg ise ohje. Niisugune olukord oli enneolematu. Kas Ksenja oli temast targem? Sõnaosavam? Esimest korda elus tundis Artist, et on kohanud endaga võrdset. Võib-olla… ta ei tahtnud seda endale tunnistada, …isegi paremat? Ta tundis, et PEAB ohjad haarama, muidu ei saa ta enam ise ka aru, kes siin kellega tutvumas on, kas tema Ksenjaga või Ksenja temaga. Nad olid eneselegi märkamatult aatriumile ringi peale teinud, mööda baarist, eksponaatidest ja inimestest, keda ei paistnud nende jaoks seal eksisteerivatki. Jah, parem minna varem, kui lõpp läilaks lasta, otsustas Artist. „Jalutaks välja,” pani ta ette. „Õues on suvi.”

      „Lähme, jah,” nõustus Ksenja, „muidu muutume siin konditsioneeritud õhu käes muumiateks.”

      „Ma vaatan jah, et su huuled tõmbuvad juba siniseks.”

      „Eh sind, see pole õhust, vaid julgete inimeste joogist.”

      Kõige peale on sul vastus varnast võtta, mõtles Artist ja juhatas Ksenja aatriumist välja.

      Muuseumi koridorides liikus endiselt palju inimesi. Ajaloohuviliste vahel endale teed rajades jõudsid nad sõnakestki vahetamata välisukseni. Kuidagi äkki oli nende kohtumine toimunud ja imekspandav oli sealjuures, et kumbki ei pidanud seda juhuslikuks. Miski mõjus neile teineteise juures aheldavalt. See oli nagu äratundmine, enesepeegeldus või taaskohtumine vana tuttavaga, kellega sul on nähtamatu side.

      Muuseumi massiivsete uksevõlvideni jõudes võttis Ksenja Artisti käest kinni ja seisatas. Neiu pilk oli tõsine, isegi veidi murelik.

      „Ütle, kas sa oled näitleja?” küsis ta.

      Artist võpatas. „Kust sa seda võtad?”

      Tüdruk ei vastanud. Ta vaatas Artisti, otsekui püüdes tema silmist midagi välja lugeda. „Ma märkasin meis teatud sarnasust,” lausus ta viimaks.

      See EI SAANUD tõsi olla. Artisti pea oli jälle tühi. Kas keegi tahab öelda, et ta sai siin, Londonis, Briti Muuseumis, oma nais-minaga kokku?

      „Sa oled ka näitleja?” tuli tal üle huulte.

      „Mh-mhh,” tegi tüdruk. Ta tõusvad suunurgad tekitasid põskedesse pisikesed lohud.

      Sel hetkel voogas Artisti hinge enneolematu soojus. Ksenja naeratusest õhkus midagi nii armsat ja omast, et ta oleks tahtnud neiu oma embusesse kahmata ja teda mitte kunagi lahti lasta. Ta otsis sõnu, mida öelda, kuid kõik mis talle pähe tuli, tundus hetke arvestades rumal ja kohatu. Samal ajal kui ta oma mõtetes sobras, torkas talle pähe üks rumal idee. Artist üritas seda kohe peast visata, kuid jonnakas mõte tuli tagasi nagu bumerang ja lajatas talle obaduse. Äkki oli tüdruk mõni Moskva varumees, kes teda salaja kontrollima saadeti?! Suutmata midagi mõistlikku öelda, pööras ta olukorra naljaks: „Ja keda sa siis praegu mängid, mu näitleja? Või oled puhkusel?”

      „Sa mõtled, keda ma täna õhtul mängin?”

      „Nojah.”

      „Ei mängi ma kedagi. Huvitav, et sa seda küsid.” Ksenja kallutas pea viltu ja vaatas Artistile otsa. „Kas siis sina mängid praegu kedagi?”

      „No kuule…”

СКАЧАТЬ