407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

      Seda, et nad alles täna tutvusid, ta eneselegi üllatuseks Anastassiale avaldada ei tahtnud. Kuigi mõistusega võttes polnud see mingi saladus, nägid ta alateadlikud instinktid neius midagi konkurenditaolist.

      „Šarmantne noormees,” sõnas Anastassia. „Kui kahju, et neid tänapäeval nii harva kohtab.”

      Omavahel klappi leidmata jäid nad lobisema seltskonnaürituste tühjadel teemadel.

      Vahepeal oli näituse avamise ametlik osa, kuhu pääses ainult kutsetega, läbi saanud ja nüüd valgus aatriumisse ka teisi muuseumikülastajaid. Ettekandjad lõpetasid saaliteeninduse ning korjasid aknalaudadelt ja postamentidelt kokku tühje pokaale. Lese ja Anastassia seltskonnast vabanenud Artist kõndis rahva seas ringi, üritades leida teda ennist võlunud pikajuukselist neidu. Iga ruutmeetrit pilguga läbi kammides veendus ta viimaks, et ta unelm peab olema lahkunud. Artist kirus end neiu käestlaskmise pärast maapõhja ning seadis sammud aatriumi kaugemasse ossa, kus kelnerid soovijatele jooke valasid.

      Leti ees seisnud boheemlaste kamp valgus laiali ja Artisti süda jättis löögi vahele. Otsitud tütarlaps seisis kogu oma elusuuruses temast vaid paari meetri kaugusel ning oli ametis endale joogi valimisega. Artist hiilis kiiresti ligi ja võttis end südame põksudes järjekorda.

      „Punast, palun.” Neiu hääl oli pehme, kuid kähe tämber tegi selle seksikaks.

      „Julgete naiste jook,” kommenteeris Artist erutust alla surudes.

      Neiu tunnistas teda hetkeks, tundis siis ära ja naeratas.

      „Aa, see olete teie, antiiklillede spetsialist,” ütles ta ning heitis silmile tikkuva juuksepahmaka elegantse liigutusega kõrvale. „Kas vein on julgete naiste jook? Pole kuulnudki.”

      „Punast veini julgevad võtta ainult enesekindlad naised. See teeb ju suu siniseks.”

      „Ei oska öelda. Mul pole peeglit kaasas,” lausus tüdruk ja jäi Artistile otsa vaatama. „Oota korraks,” ütles ta ning tuli mehele sammukese lähemale. Puurinud pilgu Artisti silmadesse, otsekui otsiks sealt midagi, pahvatas ta: „Minu suu on tõesti sinine. Noormees, teie silmad on nagu peegel.”

      „Pole su huultel viga midagi,” lohutas Artist. „Mul on sinised silmad, äkki sellepärast tundus?”

      „Sul on sinised silmad?” Neiu nägu väljendas sügavat imestust. „Ma ei märganudki.” Samal ajal ulatas kelner Artistile kaks veiniklaasi. „Vägevalt võtame ette,” lisas tüdruk, nähes meest hetkeks kohmetuvat.

      „Mul on seal veel ühed inimesed.”

      „Aga sina oled ikka veel siin,” noogutas tüdruk. „Mida see meile ütleb?”

      „Ai-ai-ai.” Artist vangutas pead, suutmata midagi teravmeelsemat välja mõelda. Samal hetkel mõistis ta, et olukorda ei kontrolli mitte tema, vaid hoopis tüdruk.

      „Muide, sulle pole mõtet silma vaadata,” teatas neiu, kui oli jälle juukseid kohendanud. „Sealt ei paista midagi peale ümbritseva peegelduse. Sinu sisse ei näe. Aga ma usun, et sa tead seda isegi.”

      „Poleks arvanudki, et siin vaaraode hulgas täna ka selgeltnägijaid on.”

      „Mingi mask on sul ees lihtsalt,” viskas tüdruk hooletult. „Eks me kõik kanname neid aeg-ajalt.”

      Artist jahmatas. Kes see tüdruk selline oli? Soov vestluses ohjad enda kätte haarata paisus üha suuremaks, kuid pea oli ideedest tühi. „Alati ei tahakski nende maskide taha näha,” suutis ta vaid öelda, jäädes huviga ootama tarmuka kaunitari vastust.

      „Arvad, et inimeste tegelik pale on nii kohutav?” Neiu näole ilmus ketserlik muie. „Mõnel on võib-olla tõesti põhjust oma tegelikku mina varjata. Aga saladusloor teeb ju asja huvitavamaks, kas sa ei leia? Peaasi, et kogu seda maskiballi tõe pähe ei võta.”

      Mõistmata, kust niisugused naised vahel välja ilmuvad, seisis Artist ja maigutas suud. Vähe sellest, et tüdruk oli piltilus, ta rääkis justkui näeks kõiki enda ees seisvaid inimesi läbi. Artist tundis ennast tema ees kohmetu koolipoisina, kes tütarlapse seltskonnas kõik päheõpitud meelitused unustab. Nüüd teadis ta täpselt, et peab selle tüdrukuga veel kohtuma. Ükskõik millal, kus või kuidas. „Mis su nimi on?” küsis ta. „Siis, kui sa maski ei kanna.”

      „Ksenja.”

      „Mina olen…” Artist kõhkles hetke ja tundis kiusatust oma pärisnime öelda, „…Ruslan.”

      „Jäid toppama, jah? Sul on nii palju maske, et esimese hooga ei tule pärisnimi meelde või?” itsitas Ksenja, teadmata, et oli tabanud otse kümnesse.

      Sel hetkel astus neile ligi Anastassia. „Siin sa oledki!” hüüatas ta käega üle Artisti selja libistades. „Ja meie Isadoraga muudkui ootame!”

      Eskorttüdruku elektrilöögina mõjuv puudutus meenutas Artistile saalis pooleliolevat tööd. Ta kirus mõttes Anastassia ootamatut vahelesegamist, mis ähvardas tal Ksenjaga kõik ära rikkuda enne, kui midagi üldse alata jõudis. Mõlemad tüdrukud vaatasid talle äraootavalt otsa. Artistil ei jäänud muud üle, kui selg sirgu ajada ning neid omavahel tutvustada. „Ksenja, tema on Anastassia. Anastassia – Ksenja,” teatas ta. „Näete, mis juhtub, kui mängu tulevad kaunid preilid ja vein. Unustasin end siia lobisema. Kas Isadora läks ära?” küsis ta pilguga üle saali libistades. Leske polnud näha.

      „Ei, ei läinud. Ta vaatab mingeid maske.”

      Artist tundis, et olukord kisub keeruliseks – ühtäkki pidi ta tegelema kolme naisega korraga. Ksenja oli ilmunud plaaniväliselt, kui tema kohta üldse niiviisi öelda sai, ning lesk uitas kusagil üksi ringi. Milline andestamatu lohakus! „Mul on vaja Isadoraga hüvasti jätta, meil on temaga paar asjatoimetust pooleli,” sõnas ta ja pöördus Ksenja suunas, varjates Anastassia pooleldi oma seljaga. „Ega sa veel ära ei lähe? Ma varastan siit kähku ühe muumia ja tulen kohe tagasi.”

      „Ah sedaviisi? Kõlab kuidagi Bondilikult.” Ksenja nõksas peaga Anastassia poole. „Ja tema on su assistent?”

      „Ei. Ma töötan üksi.”

      „Selge. Järelikult on assistendi koht vaba,” ütles Ksenja. „Eks ma jalutan siis pealegi natuke ringi. Nii magusaid pakkumisi ei tehta just iga päev.”

      Artist pilgutas talle silma ja tiris eskorttüdruku kättpidi endaga kaasa. Niipea, kui nad kuuldekaugusest välja jõudsid, tegi ta Anastassiale selgeks, et tööpäev on läbi ja ta võib koju minna. Naine ei saanud esiotsa aru, kuidas kõik juba enne lõpeb, kui alatagi jõudis, kuid Artist oli järeleandmatu. Pärast mõningast selgitustööd õnnestus tal Anastassiat veenda, et tema kojusaatmine pole kuidagi seotud ta nõrga esinemisega. Lihtsalt ülesanne sai täidetud. Ikkagi tundus olukord Anastassiale veidi imelik. Oli teda värvanud ju keegi teine. Kas ta peab üldse oma peibutatava käsku kuulama? Veendunud, et vastu tahtmist ei õnnestuks tal Ruslani nagunii oma kütkesse saada, pilgutas ta veidi pettunult oma pikki ripsmeid ja kadus kontsade klõpsudes väljapääsu poole. Tänane tööots oli talle nagunii kohe imelik tundunud.

      Artist peaaegu tormas ruumi keskel asuva kivist lõvi suunas. Isadora must kostüüm oli rahva seas vilksatanud ja õhtule tuli korralik punkt panna.

      „Siin te oletegi!” teeskles ta lese juurde jõudes üllatust. „Ja mina otsisin teid kõikjalt. Poleks arvanudki, et Egiptuse aarded Londonis СКАЧАТЬ