407 karaati. Egert Anslan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nautima. Ei pea olema inimhingede insener, et mõista – siin muust ei mõeldagi kui rahast.”

      „Millest teie siis mõtlete? Kas kaunitest kunstidest?”

      „Ma mõtlen elust, kui lühike aeg meile on antud ja kui vähe me kasutame seda nautimiseks. Mõtlen, kuidas teha asju, mida ma tahan, nende asemel, mida ma pean tegema. Üritan iga päeva mööda saata nii, et selles oleks killuke headust, mõistmist ja lähedasi inimesi.”

      „Kui vaid kõik nii mõtleksid…”

      Lesk hakkas üha enam veenduma, et tema vastas seisev mees on teistsugune kui uhkeldajad, egoistid ja suurushullustusega pärjatud, kellega ta päevast päeva kohtub. Korraks tundis ta endas ebamäärast ühtekuuluvustunde puhangut, küünarnukitunnet, mis valitseb sarnase mõttemaailmaga inimeste vahel. Ta oli üritanud pärast Abrahami surma tekkinud hingelist tühikut seltskonnaürituste ja veiniga täita, kuid need ainult suurendasid ta igatsust lihtsate ja lähedaste suhete järele, mida siin linnas nii napilt jätkus.

      Artist märkas naise hetkelist nõrkust ja haaras ta käe. „Teate,” ütles ta Isadorale julgelt silma vaadates, „mul on nii hea meel, et teid siin kohtasin. Te tegite mu päeva ilusaks. Aitäh.”

      Lese näkku tõusis vaevumärgatav puna. „Kavatsesin teile just sedasama öelda,” tunnistas ta silmi maha lüües. Kogu oma väljapeetusele ja elegantsile vaatamata meenutas ta korraks tavalist kooliplikat.

      „Hea meelega kohtaksin teid veel kunagi.” Artist pööras pilgu kõrvale, et Isadorat mitte liialt pingesse panna. „Kas käite tihti näitustel? Ma olen Londonis uus ja pole siinse kunstieluga hästi kursis.”

      „Mina? Näitustel?” Isadora puhkes naerma. „Kui te vaid teaksite. Aga millised valdkonnad teid huvitavad?”

      Artist oli Feliksilt saadud info põhjal end lese kunstieelistustega põhjalikult kurssi viinud. Ta manas näole unistava ilme ja tunnistas: „Olen kõigesööja. Ammutan endasse eri ajastute ja voolude energiat. Kuid kõige rohkem, öeldagu, mida tahes,” ta manas näole häbeliku ilme ja tasandas häält, „meeldib mulle saksa ekspressionism.”

      „Pole võimalik!” hüüatas Isadora ja tegi suured silmad. „Saksa impressionism, minu lemmik, kas ma kuulsin õigesti?”

      „Tõesti? Kuulge, siis on meil ju ühine maitse! Aga mis teid sakslaste juures enim paelub? Kuidas teie neid näete?”

      „Mind köidab nende püüd kõike – meeleolusid, mõtteid, hoiakuid –, dramaatilises valguses kujutada. Esemete ja inimeste deformatsioon.” Lesk kummardus Artistile lähemale ja sosistas lummatult: „ Kohati isegi teatud räigus ja brutaalsus.”

      Artist ei lasknud oma üllatust välja paista. Kas siit tasuks otsida mingeid seoseid Isadora sügavama minaga, tema salaihadega? Ta viskas konksu välja, et näha kas naine selle õnge läheb.

      „Üks mu lemmikuid on Egon Schiele,” teatas ta. „Seks ja surm! Kas need pole mitte elu ühed groteskseimad mängukannid?” Igaks juhuks lisas ta kahetsevalt: „Samas paljusid häirib tema tööde räige alatoon.”

      „Need, kes nii räägivad, ei saa millestki aru,” läks Isadora põlema, „istugu siis kodus ja vaadaku kaminat, kui nad suurkujude ees verest välja löövad!”

      Tohoh! Lese siivsa maski tagant tuleb välja väike põrguline, muigas Artist mõttes. Mäng tõotas huvitavaks minna.

      „Sulatõsi,” kinnitas ta, „kui suurkujude töid hinnatakse läbi omaenda piiratud maailmapildi, siis ei saagi sealt head nahka tulla. Kui ma maailmas…” Seda öelnud, laksas ta käega vastu otsaesist. „Kuulge! Ehk oskate öelda, millises Londoni galeriis on praegu kõige esinduslikum ekspressionistide väljapanek? Võiksin oma lemmikutest rääkida tundide kaupa, kuid kas seda poleks mitte parem teha suurmeistrite tööde ees seistes?”

      „Mõnda pärli ma tean,” vibutas naine sõrme, „paremad kohad on siin linnadžunglis nii kavalalt ära peidetud, et ei leia üleski.”

      „Oo, suurepärane! Mis oleks kui…” Artisti jutu katkestas pikakasvuline naisterahvas, kes talle möödaminnes otsa komistas.

      „Oih!” Naise veiniklaas kukkus põrandale kildudeks ja käekoti sisu veeres veinisele põrandale laiali.

      Artist pööras end välkkiirelt ringi ja tundis saabuja kohe ära. See oli Anastassia, peibutuslind. Nutikas tüdruk! Kohe ruttas ta naisele rohkete vabanduste saatel appi.

      „Lubage.” Ta kummardus, et aidata kokku korjata paar kotist eemaleveerenud asja. Läätsepurk. Huulepulk. Veel mingid preilide nipsesemed.

      Naine näis hetkeks ehmunud olevat, kuid kogus end kiiresti.

      „Ah pole midagi,” lõi ta käega ja hakkas siis oma kleiti uurima.

      „Kas vein läks peale?”

      „Ei, vist mitte.”

      „Olen mina alles elevant portselanipoes!” Artist heitis pilgu lesele, laiutas käsi ja pöördus Anastassia poole: „Andestage mu kohmakus, sattusin jutuhoogu ega näinud teid tulemas. Küsime teile kohe uue joogi.”

      Ta viipas külastajate vahel kandikuga ringisaalivale teenindajale. Anastassia võttis viisaka kniksu saatel pokaali punase veiniga ja juba nad seisidki kolmekesi.

      „Mina olen Ruslan, tema on Isadora,” haaras Artist vestluse ohjad, et saabujale seltskonda sisseelamine valutumaks teha. „Rääkisime siin ennist huvitavatest kohtumistest ja, ennäe! Kunagi ei tea, kelle otsa järgmiseks komistad.”

      „Mina olen Anastassia,” teatas neiu kelmika naeratusega ja ulatas oma käe. „Aga kokkusattumus oli tõesti huvitav. Võib-olla just sellepärast mind tõmbaski teie poole.”

      Isadora jälgis valvsalt enda territooriumile sattunud võõrast. NENDE territooriumile tulijat. Siiski pidas ta igati kohaseks, et nad viisakate inimestena suhtlevad veidike naisterahvaga, kellele Ruslan otsa komistas. Ainult mühkam oleks niisuguses olukorras eemale pöördunud. Artist märkas, et pilgus, millega lesk Anastassiat vaatab, on midagi iginaiselikku.

      „Huvitav, eks ole?” lausus ta mõlemale naisele kordamööda otsa vaadates. „Ma olen vahel mõelnud inimestele, keda ma juba pikka aega tunnen. Kõigiga olen kokku sattunud täiesti juhuslikult. Alles aastaid hiljem meenutad neid esmakohtumisi ja imestad – näed, mul polnud tollal aimugi, et kõik nii võiks minna!”

      „Ka mina olen tihti end niisugustelt mõtetelt tabanud,” lausus Anastassia ja vaatas kuidagi igatsevalt Artisti silmadesse. „Oluline on nendeks kohtumisteks valmis olla.” Ta heitis pilgu Isadorale ja naeratas. „Kunagi ei tea, millal mõne printsi otsa komistad, eks ole?”

      Isadora tundis korraks, et peab nüüd midagi ütlema. End kutsumata nende seltskonda surunud tütarlapsele paistis Ruslan meeldivat ja tal oli piisavalt häbematust, et oma sümpaatiat välja näidata. Lesk avas juba suu, kuid ta mõtted olid rändama läinud. Juhuslikud kohtumised… uued algused. Huvitav mida Ruslan minuga kohtumisest mõtleb? Sõnagi lausumata jõi ta veiniklaasi tühjaks.

      Ülemäära suur sõõm ei jäänud teda hoolikalt jälgivale Artistile märkamata. „Isadora! Lubage ma toon teile uue veini,” kummardus ta naise poole ja lisas kambamehelikult: „ma tahan teiega pärast veel ühest asjast rääkida.”

      Viimane oli mõeldud leses huvi hoidmiseks, et ta vahepeal lahkumisplaane hauduma ei СКАЧАТЬ