Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Georgi Mniszeki, Sandomiri pfaltskrahvi lossi, kelle tütar Marina oli talle naiseks lubatud. Kui need olid Borissile halvad uudised, siis halvim veel järgnes. Paari kuu jooksul kuulis ta Sandomirilt, et Dmitri oli läinud Krakovisse ja et seal tunnistas Poola Sigismund III teda avalikult kui Ivan Vassiljevitši poega, õigusjärgset Venemaa trooni pärijat. Ta kuulis ka lugu, millele see uskumus toetus. Dmitri oli väitnud, et üks Boriss Godunovi palgatud agente oli maksnud tema arstile Simonile raha, et too Dmitri ise tapaks. Simon teeskles, et ta on nõus, sest see oli ainuke võimalus poissi päästa. Ta oli riietanud ühe talupoja, kes sarnanes veidi Dmitrile, riietesse, mis olid sarnased neile, mida kandis noor prints, ja pärast seda lõikas tal kõri läbi, jättes surnukeha leidjad arvama, et see oli printsi oma. Samal ajal varjas arst Dmitrit ja viis ta peagi Uglitšist ära, et panna ta ohutult kloostrisse, kus teda hariti.

      Selline oli lühidalt lugu, millega Dmitri veenis Poola õukonda, ja mitte vähesed, kes olid tundnud poissi Uglitšis, tulid nüüd teda vaatama ja nägid täiskasvanud meest, kelle nägu nii väga sarnanes Ivan Julmaga.

      Seda lugu, mida Boriss nüüd kuulis, kuulis peagi kogu Venemaa ja Boriss taipas, et midagi pidi tegema selle kummutamiseks.

      Kuid läks vaja midagi rohkemat kui tema enda kinnitust, et moskoviidid teda usuksid. Ja lõpuks meenus Borissile tsaarinna Maria, mõrvatud poisi ema. Tsaar lasi naise tema kloostrist Moskvasse tuua ja rääkis talle teesklejast, kes hakkas Poola kuninga toetusel taotlema Venemaa trooni.

      Naine kuulas ükskõikselt, seistes tema ees mustas rüüs ja valge peakattega, mida mehe türannia oli talle peale sundinud. Kui mees lõpetas, libises vaevumärgatav naeratus üle näo, mis oli muutunud nii kalgiks nende kaheteistkümne aasta jooksul, alates sellest päevast, kui tema poeg tapeti peaaegu tema enda silme all.

      „See on huvitav lugu,“ ütles ta. „Võib-olla on see tõsi. See on tõenäoliselt tõsi.“

      „Tõsi!“ Mees tõusis oma toolilt püsti. „Tõsi? Mida sa räägid, naine? Sa ise nägid teda surnult.“

      „Ma nägin ja tean, kes ta tappis.“

      „Aga sa nägid teda. Ja sa pidasid teda enda omaks, sest sa kihutasid inimesi tapma neid, kes sinu arust olid tema tapnud.“

      „Jah,“ vastas naine. Ja küsis: „Mida sa nüüd minust tahad?“

      „Mida ma tahan?“ Ta oli üllatunud, et ta küsis, jahmunud. Kas oli kloosterlik vangistus tema pea segi keeranud? „Ma tahan su ülestunnistust. Ma tahan, et sa kuulutaksid selle vennikese petiseks, kes ta ka on. Inimesed usuvad sind.“

      „Kas sa arvad, et nad usuvad?“ Naise silmis oli süttinud huvi.

      „Mida muud? Kas sa pole mitte Dmitri ema ja kas ema ei peaks tundma oma poega?“

      „Sa unustad. Ta oli sel ajal kümneaastane laps. Nüüd on ta täiskasvanud mees, kahekümne kolme aastane. Kuidas võin ma kindel olla? Kuidas võin ma milleski kindel olla?“

      Mees sajatas rikkalikult. „Sest sa nägid teda surnult.“

      „Siiski võisin ma eksida. Arvasin, et teadsin sinu käsilasi, kes ta tapsid. Siiski sundisid sa mind vanduma – mu venna elu nimel – , et ma eksisin. Vahest eksisin ma rohkemgi, kui me arvasime. Vahest ei tapetudki mu väikest Dmitrit. Vahest on selle mehe lugu õige.“

      „Vahest…“ Mees peatus, et vaadata talle otsa, umbusklikult, otsivalt. „Mida sa silmas pead?“ küsis ta järsult. Jällegi kattis nõrk naeratus karmi, teravate näojoontega näo, mis kunagi oli olnud nii kena. „Ma pean silmas seda, et kui kurat tuleks põrgust ja nimetaks end minu pojaks, peaksin ma teda selleks pidama, sulle kättemaksuks.“

      Nõnda paiskusid välja allasurutud vihkamine ja kibestumine, tekkinud aastatepikkusest oma vigade üle juurdlemisest. Jahmunult vabises mees hirmust. Tema lõug vajus totakalt alla ja ta jõllitas naist pärani, pilkumatute silmadega.

      „Rahvas usub mind, ütled sa – nad usuvad, et ema peaks tundma oma poega. Siis on su anastuse tunnid loetud.“

      Kuigi see kohutas meest hetkeks, oli tal parem karta kui kahetseda. See oli temast rumal, et ta lasi naisel vaadata relva, millega ta oleks Borissi hävitada saanud. Naine viidi tagasi kloostrisse tugeva valve alla ja sellest peale hoiti teda vangis veel rangemalt kui seni.

      Meeleheitlikult kuulis Boriss, kuidas usk Dmitrisse levis Venemaa inimeste seas. Aadlikud olid veel skeptilised, kuid Boriss teadis, et ta ei saa neid usaldada, sest neil polnud mingit põhjust teda armastada. Ehk hakkas ta isegi aru saama, et pole hea valitseda hirmu abil.

      Ja siis viimaks tuli Smirnoi Otrepjev Krakovist tagasi, kuhu Basmanov oli ta saatnud, et ta saaks oma silmadega tunnistust sellele kuulujutule, mis oli bojaarini jõudnud teeskleja tõelise päritolu kohta.

      See kuulujutt, teatas ta, oli tõsi. See vale Dmitri polnud keegi muu kui tema enda vennapoeg, kes oli kunagi olnud munk, kuid vaimuliku seisusest välja heidetult võttis ta omaks Rooma hereesia ja sattus valele teele. Te mõistate nüüd, miks Basmanov valis selleks ülesandeks just Smirnõi.

      See uudis andis Borissile julgust. Viimaks ometi sai ta selle petise õiglaselt üles anda, ja seda ta ka tegi. Ta saatis käskjala Sigismund III juurde kuulutama selle vennikese tõelist isikut ja nõudma tema väljaajamist Poola kuningriigist; ja tema paljastamist toetas Moskva patriarh selle vaimuliku seisusest välja heidetud munga, Griška Otrepjevi, kes nüüd valelikult nimetas end Dmitri Ivanovitšiks, pühaliku väljaheitmisega kirikust.

      Kuid see paljastus ei toonud kindlat veendumust, mida Boriss oli oodanud. Teatati, et tsaar oli õukondlikult haritud mees, kes rääkis poola, ladina ja ka vene keelt, osav ratsutamiskunstis ja relvade käsitsemises, ning küsiti, kuidas üks vaimuliku seisusest välja heidetud munk oli saavutanud sellised oskused. Pealegi, kuigi Boriss oli ettenägelikult püüdnud takistada tsaarinna Marial kättemaksuks seda teesklejat toetamast, oli ta unustanud Maria kaks venda; ta polnud ette näinud, et nood võisid soovida sedasama mis Mariagi ning ka vastavalt tegutseda. See juhtus nii. Vennad Nagovid siirdusid Krakovisse, et avalikult tunnistada Dmitrit oma õepojaks ja anda end tema kaitse alla.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAhUDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAAcBAQEBAQAAAAAAAAAAAwQFBgcICQIBCgAL/8QAThAAAQMCBQIEAwUECQIFAwALAQIDBAURAAYHEiETMQgiQVEUMmEJI0JxgRVSkaEKFiQzYrHB0fBy4ReCkqLxJUOyGDRT0kTCGWM1c+L/xAAeAQAABwEBAQEAAAAAAAAAAAAAAgMEBQYHCAEJCv/EAFsRAAECBQEFBAUHCgUDAgMAEwIBAwAEBR СКАЧАТЬ