Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

      Teda märgates ja kartes vägivalda, tõusid Giannino ja Pierluigi kohe püsti, käed pussidel. Kuid kardinal Corrado istus liikumatult. Ta vaatas üles, sõnuseletamatult lahke naeratus tema askeetlikul näol.

      „Ma lootsingi, et järgned mulle,“ ütles ta. „Kui tuled kui patukahetseja, siis on mu palveid kuulda võetud.“

      „Patukahetseja!“ hüüdis Alfonso Henriques. Ta naeris õelalt ja tõmbas noa tupest.

      Sancho Nunes asetas hirmunult käe takistuseks printsi käsivarrele.

      „Mu isand,“ hüüdis ta väriseval häälel, „sa ei löö issanda pühitsetut – see hävitab su enda igaveseks.“

      „Needus,“ ütles Alfonso Henriques, „sureb koos sellega, kes selle lausus.“

      Näete, ta võis väga vabalt arutleda, see kuumavereline, tormakas ja noor Gordioni sõlmede katki raiuja. „Ja see on kõige tähtsam, et needus kaoks Coimbra linna kohalt.“

      „See juhtub siis, kui sa näitad üles kahetsust ja kristlikku alandlikkust Püha Isa tahte ees,“ ütles kohkumatu kardinal.

      „Jumal andku mulle sinuga kannatust,“ vastas Alfonso Henriques. „Kuula mind nüüd, isand kardinal,“ ja ta toetus ettepoole, oma noa käepidemele, mattes selle otsa mõne tolli jagu männipuust laua sisse.

      „Sellest, et sa karistad mind usu relvaga nende pattude eest, mida sa väidad mind teinud olevat, saan ma aru ja kannatan selle ka välja. Sellel on võib-olla isegi mõtet. Aga kas sa ütleksid mulle, mis mõtet on karistada tervet linna selle süüteo eest, mille eest võib süüdistada vaid mind, kui üldse kedagi? Ja mis mõtet on karistada seda linna nii jubeda needusega, mis keelab kõik usu trööstid neile ustavatele Ema Kiriku lastele, et ühtki preesterlikku talitust ei saa linnas läbi viia, et mehed ja naised ei saa käia usu altaritel, et nad peavad surema pihtimata, kõikide oma pattudega, ja on seeläbi igaveseks neetud? Kus on põhjus, mis seda nõuab?“

      Kardinali naeratus oli muutunud heasüdamlikust salakavalaks.

      „Miks? Ma vastan sulle. Oma hirmust hakkavad nad sinu vastu mässama, kui sa ei päästa neid sellest vandest. Niimoodi hoian ma sind vaos. Sa kas alistud või oled hävitatud.“

      Alfonso Henriques vaatas teda hetke. „Sa vastad mulle tõepoolest,“ ütles ta ja siis valjenes tema hääl hukkamõistust.

      „Aga see on poliitika ja mitte religioon. Ja kui prints ei tea poliitilist vastukäiku, millega ähvardustele vastata, kas tead, mida ta siis teeb? Ta kasutab jõudu, isand kardinal. Sina sunnid mind selleks; sinu kaela jäävad tagajärjed.“

      Saadik peaaegu et irvitas. „Mis on sinu taparelvade jõud, võrreldes minu vaimse jõuga? Kas sa ähvardad mind surmaga? Kas sa arvad, et ma kardan seda?“ Ta tõusis järsus vihahoos ja rebis oma punase rüü hõlmad lahti.

      „Löö siia oma pistodaga. Ma ei kanna soomusrüüd. Löö, kui julged, ja hävita end selle jumalat teotava löögiga nii selles maailmas kui ka järgmises.“

      Prints vaatas teda. Aeglaselt pani ta noa tuppe, naeratades veidi. Siis lõi ta oma käsi kokku. Tema ratsasõdurid tulid sisse.

      „Võtke kinni need kaks Rooma kutsikat,“ käsutas ta ja näitas näpuga Giannino ja Perluigi poole. „Siduge nad kinni. Asuge asja juurde!“

      „Isand prints!“ hüüdis saadik paluval häälel, kus värises hirm ja viha.

      See oli hirm tema hääles, mis julgustas Alfonso Henriquest.

      „Asuge asja juurde!“ hüüdis ta uuesti, kuigi asjatult, kuna ta sõdurid juba haarasid kardinali nõbudest. Silmapilguga oli pekslevast, hammustavast, vanduvast paarist jagu saadud, nad olid relvituks tehtud ja kinni seotud. Mehed vaatasid printsi poole edasisteks käsklusteks. Tagaplaanil olid Moniz ja Nunez, mõlemad murelikud, tunnistajaks sellele, kuidas kardinal nõudis teisel pool lauda väriseval häälel seletust sellele vägivallale, anus printsi järele mõtlema ja sama hingetõmbega ähvardas teda sellise solvangu hirmuäratavate tagajärgedega.

      Alfonso Henriques viipas kõigutamatult näpuga läbi akna jämeda tamme suunas, mis seisis kõrtsi ees.

      „Viige nad sinna välja ja pooge pihtimata,“ käskis ta.

      Kardinal kõikus ja peaaegu kukkus. Ta klammerdus laua külge, sõnatu hirmust nende poiste pärast, kes olid kui tema enda silmaterad, tema, kes oli nii kartmatult paljastanud oma rinna noa ees.

      Kaks kaunist Itaalia noormeest, vääneldes nende vangistajate käte vahel, viidi välja.

      Viimaks leidis poolminestanud saadik oma hääle. „Isand prints,“ hingeldas ta. „Isand prints… te ei saa sellist häbitegu teha! Te ei saa! Ma hoiatan teid, et… et…“ See hoiatus vaibus väljaütlemata, tapetuna kuhjuvast hirmust. „Halastust! Halastage, prints! Nagu teiegi loodate saada halastust!“

      „Kui halastav olete teie ise, kes jutlustate maailmas evangeeliumi armuõpetust ja praegu ise halastust anute?” küsis prints tema käest.

      „Kuid see on hirmus tegu! Mis halba on need vaesed lapsed teinud? Mis puutuvad siia nemad, et ma olen teid solvanud oma püha kohust täites?“

      Kiiresti tabas teda printsi valus, torkav vastus.

      „Mis kurja on teinud minu Coimbra rahvas? Mis puutub see neisse, et ma olen teid solvanud? Ometi ei kõhelnud te, kui lõite neid oma vaimsete relvadega, et minust jagu saada. Et teist jagu saada, ei kõhkle ma löömast teie vennapoegi taparelvadega, mis on minu omad. Kui te näete neid pooduna, siis saate aru neist asjadest, mida arutelu teile selgeks ei tee. Minu teo nurjatuses näete te enda teo nurjatuse peegeldust ja võib-olla liigutab see te südant, vähendab teie kohutavat uhkust.“

      Väljas puu all liikusid sõdurite kujud. Kärmelt ja ükskõikselt tegid nad ettevalmistusi ülesandeks, mis neile oli usaldatud. Kardinal väänles ja ahmis õhku. „Isand prints, nii ei saa juhtuda!“ Ta sirutas käed härdas palves ette. „Isand prints, te peate vabastama mu vennapojad.“

      „Isand kardinal, te peate kuulutama vabaks minu rahva.“

      „Kui… kui te kõigepealt alistute. Minu kohus… Püha Tooli ees… Oh, Jumal! Kas teid miski ei liiguta?“

      „Kui nad on üles poodud, mõistate ja õpite omaenda piinast kaastunnet.“ Printsi hääl oli nii külm, tema ilme nii kindlameelne, et saadik kaotas lootuse tema kavatsuste muutmiseks. Ta alistus järsult, kui poomisnöörid langesid kaela kahele talle kallile noormehele.

      „Pidage!“ karjatas ta. „Paluge neil lõpetada! Needus kaotatakse.“

      Alfonso Henriques avas akna aeglusega, mis saadikule tundus luupainajalikuna.

      „Oodake veel üks hetk,“ hüüdis prints neile, kes väljas olid ja kelle ümber oli nüüdseks kogunenud väike hulk aukartlikke külaelanikke.

      Siis pöördus ta jälle kardinal Corrado poole, kes oli vajunud oma tooli nagu kurnatud mees ja istus nüüd ähkides, küünarnukid laual, pea käte vahel. „Siin,“ ütles prints, „on tingimused nende ellujätmiseks: viige lõpule minu rahva ja minu pattude andeksand ja apostellik õnnistamine, mina omalt poolt alistun Püha Isa tahtmisele nii palju, et ma vabastan oma ema vangistusest tingimusel, et ta lahkub jalamaid Portugalist ega tule enam kunagi tagasi. Mis puutub pagendatud piiskoppi, СКАЧАТЬ