Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ettepanekust õppetunni, siis peaks teie südametunnistus muus osas rahule jääma.“

      „Olgu nii,“ vastas kardinal kähedalt. „Ma tulen teiega Coimbrasse ja teen, nagu soovite.“

      Seejärel, vähimagi naeruvääristava varjundita, täie siirusega selle märgiks, et vihavaen nende vahel oli kadunud, põlvitas Alfonso Henriques nagu tõeline alandlik Püha Kiriku poeg, kelleks ta end pidas, et paluda kardinalilt õnnistust.

      2. Vale-Dmitri

      Boriss Godunov ja Ivan Julma valepoeg

      Ta kuulis seda uudist oma Kremli palee suures saalis õhtusöögilauas. See tuli ajal, mil oli piisavalt asju, mis häirisid tema meelerahu; kuigi laual tema ees oli rikkalik söömaaeg nagu valitsejale paslik, hiilis väljas Moskva tänavatel kõhn näljatont ja mehed ja naised olid sellest nii nõrgad, et kardeti kannibalismi levikut.

      Üksi, välja arvatud teenindavad jooksupoisid, istus Boriss Godunov raudlampide valgel, mis muutsid valge lina ning kuld- ja hõbenõudega laua valgusesaareks selles suures, sünges ruumis. Õhus levis põleva männipuu lõhn, sest kuigi oli maikuu, olid ööd jahedad ja suur halutuli lõõmas eemalolevas koldes. Kui ta seal istus, tuli tema ustav Basmanov ta juurde sõnumiga, mis teda alguses jahmatas, paistes kuulutavat Nemesise mõõga langemist tema patuse pea kohale.

      Basmanov, kelle kahvatu näo eenduvaid põsesarnu toonis õhetus ja piklikes silmades paistis erutuse helki, alustas jooksupoiste kuuldekaugusest välja käsutamisega, siis kummardus kiiresti ette ja pomises oma uudise. Esimeste sõnade juures kukkus nuga tsaari käest klirinaga kuldsele taldrikule ja tema võimsad käed klammerdusid kuldse tooli nikerdatud käetugedele. Ta võttis end kiiresti kokku ja kui ta edasi kuulas, muutus ta pikkamööda põlglikuks ja vaevumärgatav naeratus hakkas kerkima tema halliseguse habeme all.

      Üks mees oli Poolas välja ilmunud – selline oli Basmanovi loo sisu – , ei tea kustkohast, kes väitis end olevat Dmitri, Ivan Vassiljevitši poja ja seaduspärase Venemaa tsaari – Dmitri, kes arvati olevat surnud kümme aastat tagasi ja kelle säilmed olid maetud Moskvasse, Püha Miikaeli kirikusse. See mees oli leidnud varjupaiga Leedus prints Wisniowiecki kojas ja sinna kogunesidki praegu Poola aadlikud, et kinnitada talle truudust, tunnistades teda Ivan Julma pojana. Räägiti, et ta oli surnud tsaari elav peegelpilt, kui välja arvata, et ta oli tõmmu ja tumedate juustega nagu leskkuninganna ja et ta näos oli kaks tüügast, nagu mäletati Dmitri poisinägu inetuks muutvat.

      Niisiis lisas Basmanov, et ta oli saatnud Leedusse käskjala, et saada loole täpsemat kinnitust. See käskjalg – kelle valiku põhjust Basmanov ei maininud – oli Smirnoi Otrepjev.

      Tsaar Boriss nõjatus oma tooli seljatoele, pilk kalliskiviga kaunistatud peekril, mille jalga tema sõrmed masinlikult keerutasid. Nüüd ei olnud tema valgel näol jälgegi naeratusest. See oli muutunud liikumatuks ja mõtlikuks.

      „Leidke prints Šuiski,“ ütles ta peagi, „ja saatke ta siia minu juurde.“

      Loo kohta, mida bojaar oli jutustanud, ei lausunud ta praegu ühtegi märkust.

      „Me räägime sellest veel, Basmanov,“ ütles ta vaid, andes märku, et bojaar võib minna.

      Kuid kui ta oli läinud, tõusis Boriss Godunov püsti ja sammus tule juurde, suur pea võimsate õlgade vahele vajunud. Ta oli lühike, jässakas, rangjalgne, tüsedusele kalduv mees. Ta pani punasesse kärbinahksete kaunistustega saapasse kängitsetud jala kamina halupuki peale, asetas küünarnuki nikerdatud kaminasimsi kaunistusele ja toetas lauba käele. Tema silmad jõlllitasid tule südamesse nagu märkaksid seal toredat vaatemängu minevikust, millel tema mõte oli peatunud.

      Üheksateist aastat oli möödunud sellest, kui Ivan Julm oli surnud, jättes endast maha kaks poega, Fjodor Ivanovitši, kes oli troonijärglaseks, ja väikese Dmitri. Fjodor, nõrguke, kes oli peaaegu poolearuline, oli abiellunud Irinaga, Boriss Godunovi tütrega, mille tõttu tuli välja, et Borissist sai Venemaa valitseja, võim trooni taga. Kuid tema täitmatu võimujanu ihaldas veelgi rohkemat. Ta pidi kandma krooni ning valitsema ka riiki, mis ei saanud juhtuda enne, kui juuriti välja Rjurikovitšite dünastia, mis oli Venemaad valitsenud juba peaaegu seitse sajandit. Tema ja trooni vahel seisid tema tütre abikaasa ja nende laps ning väike Dmitri, kes oli saadetud oma emaga, lesest tsaarinnaga, Uglitšisse. Need kolm tuli kõrvaldada.

      Boriss alustas viimasest ja proovis teda kõigepealt pärimisõigusest verevalamiseta välja arvata. Ta üritas teda kuulutada väljaspool seaduslikku abielu sündinud lapseks selle alusel, et ta oli Ivani seitsmenda naise poeg (ortodoksi kirik ei tunnista pärast kolmandat ühtki naist seaduslikuks). Kuid see tal ebaõnnestus. Mälestus jubedast tsaarist, hirm tema ees, oli ikka veel elus ebausklikul Venemaal ja keegi ei julgenud häbistada tema poega. Nii pidi Boriss abi otsima teiselt, palju kindlamalt vahendilt. Ta saatis oma esindajad Uglitšisse ja peagi kostis sealt jutte, et poissi oli noaga mängides tabanud langetõvehoog ja ta oli kukkunud, torgates tera endale kõrri. Kuid see oli lugu, mis moskoviite ei veennud, sest koos sellega tuli ka uudis, et Uglitši linn oli tõstnud mässu Borissi emissaride vastu, süüdistades neid poisi mõrvas ja kohe neid ka hukates.

      Kohutav oli see kättemaks, mida Boriss nõudis. Neist õnnetuist linnaelanikest hukati Borissi käsul kakssada ja ülejäänud saadeti pagendusse Uurali mägede taha, samal ajal kui tsaarinna Maria, Dmitri ema, kihutati selle eest, et ta oli öelnud, et tema poeg tapeti Borissi õhutusel, kloostrisse, kuhu ta sellest hetkest jäi rangesse vangistusse.

      See oli olnud aastal 1591. Järgmiseks oli Fjodori väike poeg aastal 1598 ja viimaks Fjodor ise surnud saladuslikku haigusesse ja jätnud Borissile tee troonile vabaks. Kuid ta tõusis troonile oma tütre sajatuste saatel. Fjodori lesk oli oma isale julgelt vastu astunud, süüdistades teda tütre abikaasa mürgitamises, et rahuldada oma halastamatuid auahneid soove, ja paludes kirglikult jumalat, et tema kohtleks Borissi nii, nagu too oli teisi kohelnud. Siis oli lesk kloostrisse lahkunud, lubades enam mitte iial isaga kohtuda.

      Mõte oma tütrest valdas nüüd meest, kui ta seisis seal tulle vaadates; ja võib-olla oli see mälestus tema needusest, mis muutis tema söaka südame veeks ja pani teda hirmu tundma seal, kus polnud selleks põhjust. Ta oli olnud nüüd viis aastat Venemaa tsaar ja nende viie aasta jooksul oli ta haaranud nii tugevalt võimu, et seda haaret ei saanud kergesti lõdvendada.

      Kaua seisis ta seal ja sealt leidis ta suurejooneline prints Šuiski, keda ta oli palunud Basmanovil kutsuda.

      „Sina käisid Uglitšis, kui tsarevitš Dmitri tapeti,“ ütles Boriss. Tema hääl ja käitumine olid rahulikud ja tavalised. „Sina ise nägid surnukeha. Pole mingit võimalust, et sa võisid selles eksida?“

      „Eksida?“ Bojaar oli sellest küsimusest jahmunud. Ta oli pikk mees, tunduvalt noorem kui Boriss, kes oli viiekümnene. Tema nägu oli kõhn ja sünge, tema tumedates, lähestikku asuvates üheainsa raske kulmujoone all olevates silmades oli midagi kurjakuulutavat.

      Boriss selgitas oma küsimust, rääkides, mida ta oli kuulnud Basmanovilt. Vassili Šuiski naeris. See lugu oli naeruväärne. Dmitri oli surnud. Tema ise oli hoidnud surnukeha oma käte vahel ja mingi eksitus polnud võimalik.

      Tahtmatult libises üle Borissi huulte kergendusohe. Šuiskil oli õigus. See oli naeruväärne lugu. Polnud midagi karta. Ta pidi olema rumal, et ta hetkeks hirmu tundis.

      Vaatamata sellele juurdles ta järgnevatel nädalatel aina rohkem selle üle, mida Basmanov oli öelnud. Mõte, et Poola aadelkond kogunes Wisniowiecki kotta Ivan Julma võltspojale austust avaldama, oli ebamugavustunde peamine põhjus. Moskvas oli nälg ja tühjad kõhud ei soodusta ustavust. Kuid ka Moskoovia aadlikud ei armastanud teda. Ta oli valitsenud liiga karmilt ja kärpinud nende võimu. Olid mehed СКАЧАТЬ