Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõutakse veel ka, et te vabastaksite kohe oma ema ebaõiglasest vangistusest, milles teda hoiate.“

      „See vangistus pole ebaõiglane, nagu kõik siinolijad võivad tunnistada,“ vastas prints. „Rooma võib seda uskuda, sest Rooma on viidud valeteateid. Dona Theresa elu oli skandaal, tema valitsus ülekohus minu rahvale. Tema ja see nurjatu Trava isand läitsid nendes võimupiirkondades kodusõja tõrviku. Saage siin teada tõde ja viige see Rooma. See oleks auväärne tegu.“

      Kui prelaat oli kangekaelne ja uhke.

      „See pole vastus, mida meie Püha Isa ootab.“

      „See on vastus, mille ma saadan.“

      „Tormakas, mässuline nooruk, vaadake ette!“ Kardinali viha lõi lõkkele ja tema hääl valjenes. „Ma tulen relvastatuna vaimulike hävitusrelvadega. Ärge kasutage ära Ema Kiriku kannatlikkust, või te saate tunda tema viha täit raskust.“

      Ärritatult kargas Alfonso Henriques püsti, nägu kaame raevust, silmad lõõmamas.

      „Välja! Minema!“ hüüdis ta. „Minge, mu isand, ja minge kiiresti või lisan ma siin jumala pilgu all veel ühe pühaduseteotuse neile juurde, milles te mind süüdistate.“

      Prelaat tõmbas oma rohked rüüd enda ümber kokku. Kuigi kahvatu, säilitas ta rahu. Karmi väärikusega kummardas ta vihase nooruki ees ja lahkus, kuid sellise välise ükskõiksusega, et oleks olnud raske öelda, kellele jäi siin võit. Kui Alfonso Henriques arvas sel õhtul, et ta oli saavutanud võidu, siis hommik purustas selle illusiooni.

      Kammerhärra äratas ta hommikul vara Emigio Monizi tungival palvel, kes nõudis kohe jutulevõtmist. Alfonso Henriques tõusis voodis istukile ja palus, et ta lastaks sisse. Vanemapoolne rüütel ja ustav nõunik tuli raskel sammul sisse. Tema tõmmu nägu oli sünge, tema suu halliseguse habeme all rangelt kriipsuks kokku surutud.

      „Jumal hoidku teid, isand,“ oli tema tervitus, öeldud nii kaeblikult, et see kõlas nagu vaga, kuid küllaltki lootusetu soov.

      „Ja teie, Emigio,“ vastas talle prints. „Te olete vara jalul. Mis on selle põhjuseks?“

      „Tähtis sõnum, isand.“ Ta läks risti üle toa, avas akna lingist ja paiskas selle lahti. „Kuulake,“ palus ta printsi.

      Läbi vaikse hommikuõhu kostis häält, mis kõlas nagu hiiglasliku mesilastaru sumin või nagu mere hääl, kui tõus on tulemas. Alfonso Henriques tundis selles ära rahvahulga pomina.

      „Mida see tähendab?“ küsis ta ja lükkas soonilise jala voodist välja.

      „See tähendab, et paavsti saadik on teinud kõike seda, mida ta ähvardas teha, ja rohkemgi veel. Ta on pannud teie linna, Coimbra, kirikuvande alla. Kirikud on suletud ja praegu ei leidu ühtki preestrit ristimiseks, abiellumiseks, pihtimiseks või teiste püha kiriku sakramentide läbi viimiseks. Rahvas on hirmust rabatud, teades, et nad jagavad seda needust teiega. Nad kogunevad linnuse väravate juures, nõudes sinuga kohtumist, et anuda, et teie vabastaksite neid kirikust väljaheitmise õudusest.“

      Alfonso Henriques oli juba jalule tõusnud ja seisis, vaadates vana rüütlit, nägu kohkunud, vapper süda pingul hirmust nende nähtamatute, hävitavate relvade ees, mida tema vastu kasutati.

      „Mu jumal!“ oigas ta ja küsis: „Mida ma pean tegema?“

      Moniz oli ebatavaliselt tõsine. „Kõige tähtsam on rahvas rahustamine.“

      „Aga kuidas?“

      „On vaid üks viis – lubadus, et te alistute Püha Isa soovile ja otsite patukahetsust ja pattude andeksandmist endale ja oma linnale.“

      Punane õhetus laotus üle noorte põskede, mis olid olnud nii kahvatud.

      „Mida?“ hüüdis ta möirgaval häälel. „Vabastada mu ema, kõrvaldada võimult Zuleyman, kutsuda tagasi põgenenud reetur, kes mu ära needis, ja alandada ennast, otsides andestust sellelt ülbelt Itaalia vaimulikult? Kõdunegu mu kondid, põlegu ma igavesti põrgutules, kui ma näitan end sellise argpüksina! Ja kas teie soovitate seda, Emigio – kas te tõesti soovitate seda?“ Ta oli pöörases raevus.

      „Kuulake seda häält,“ vastas Emigio ja viipas käega avatud akna poole. „Kuidas te muidu selle vaigistate?“

      Alfonso Henriques istus voodi äärele ja hoidis pead käte vahel. Ta oli saanud mati – kuid siiski…

      Ta tõusis ja lõi käsi kokku, kutsudes kammerhärrat ja jooksupoisse appi ennast riietama ja relvastama.

      „Kus saadik peatub?“ küsis ta Monizilt.

      „Ta on läinud,“ vastas rüütel talle. „Ta lahkus koidikul, piki Mondegot Hispaaniasse – nii ütles jõevärava valvur.“

      „Miks nad selle värava talle avasid?“

      „Tema ülesanne, mu isand, on võti, mis avab talle kõik uksed iga kell nii öösel kui päeval. Nad ei julgenud teda kinni hoida ega viivitada.“

      „Ah!“ oigas prints. „Siis läheme talle järele.“

      Ja ta kiirustas, et lõpetada riietumine. Siis pani ta oma suure mõõga vööle ja nad lahkusid.

      Linnuse hoovis kutsus ta kokku Sancho Nunesi ja pooltosinat ratsasõdurit ennast saatma, istus sõjahobuse selga ja ratsutas, Emigio Nunez tema kõrval ja teised järgnemas, välja üle tõstesilla avarusse, mis kubises lärmakatest ja löödud linnaelanikest.

      Suur kisa läks lahti, kui ta end näitas – võimas palve halastuseks ja needuse lõpetamiseks. Siis lasus vaikus, vaikus, mis kutsus teda vastama ja lohutama.

      Ta peatas hobuse ja, seistes jalustes pika ja mehelikuna, kõnetas neid.

      „Coimbra rahvas,“ teatas ta, „ma lähen, et saada vabastus sellest vandest, mille alla meie linn on pandud. Ma naasen enne päikeseloojangut. Seni aga olge rahulikud.“

      Rahvahulga hääl tõusis jälle, seekord selleks, et tervitada teda kui portugallaste isa ja kaitsjat ning paluda taeva õnnistust sellele kenale printsile.

      Ratsutades Monizi ja Nunesi vahel ja saadetuna oma sädelevatest ratsasõduritest, läbis ta linna ja asus teele mööda jõeäärt, mida mööda oli teada, et saadik oli lahkunud. Kogu selle hommiku ratsutasid nad täie kiirusega edasi.

      Ta ratsutas täielikus vaikuses, nägu tardunud, kulmud karmid; ja Moniz, vaadates teda hetkeks põgusalt, mõtles, mis mõtted uitasid selles tormakas hoogsas noores ajus, ja ta kartis.

      Lõuna paiku jõudsid nad lõpuks saadiku seltskonnale järele. Nad märkasid tema muulakaarikut kõrtsiukse ees ühes külas, umbes kümne miili kaugusel Bussaco eelmäestikest. Prints peatas järsult oma hobuse, kähe, metsik karje vallandumas tema huulilt, sarnanedes metsikule olendile, kes märkab oma saaklooma.

      Moniz sirutas käe, et haarata tema käsivarrest.

      „Mu isand, mu isand,“ hüüdis ta hirmunult. „Mida te kavatsete?“

      Prints vaatas tema silmade vahele ja tema suu venis naerule, mis polnud üldsegi kena.

      „Ma lähen ja anun kardinal Corradot, et ta halastaks mu peale,“ vastas ta peene irooniaga, hüppas hobuse seljast maha ning viskas СКАЧАТЬ