Ajaloolised ööd, III osa. Rafael Sabatini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ e>

      1. Pattude andeksandmine

      Alfonso Henriques, Portugali esimene kuningas

      1093. aastal tungisid Almoraviidide dünastia maurid kaliif Yusufi juhtimise all takistamatult Ibeeria poolsaarele, taasvallutades Lissaboni ja Santaremi läänes ning jõudes vallutustega Mondego jõeni.

      Et astuda vastu sellele muhamedi võimu taaselustumisele, kutsus Kastiilia Alfonso VI ristiusumaade rüütelkonna endale abiks. Rüütlite seas, kes kutsele vastasid, oli ka Burgundia krahv Henri (Robert`i, Burgundia esimese hertsogi pojapoeg), kellele Alfonso andis naiseks oma vallastütre Theresa, kelle kaasavaraks oli Oporto ja Coimbra maakond, ja tiitli Portugali krahv.

      See on Portugali ajaloo esimene peatükk.

      Krahv Henri võitles visalt, et kaitsta oma riigi lõunapiire mauride sissetungi eest kuni oma surmani 1114. aastal. Pärast seda sai tema lesk Theresa Portugali asevalitsejaks nende poja, Alfonso Henriquesi täisealiseks saamiseni. Olles väga tarmukas, leidlik ja auahne naine, pidas ta edukalt sõda mauride vastu ja rajas igal viisil vundamenti, millele tema poeg pidi hakkama ehitama Portugali kuningriiki. Kuid tema sõge kiindumus ühte oma rüütlisse – don Fernando Peres de Travasse – ja liigsed auavaldused, millega naine teda üle külvas, tekitasid Theresale uues riigis vaenlasi ja võõrutasid teda oma pojast.

      Aastal 1127 tungis Kastiilia Alfonso VII Portugali, sundides Theresat tunnistama end oma süseräänina. Kuid Alfonso Henriques, nüüd seitsmeteistkümne aastane ja pealinna kodanikest täisealiseks ning valitsemissuutlikuks kuulutatud – keeldus viivitamatult oma ema alistumist tunnistamast ja kutsus järgmisel aastal kokku sõjaväe, et saata ema ja ta armuke maalt välja. Sõjakas Theresa avaldas vastupanu, kuni sai lüüa San Mamede lahingus ja vangi võeti.

***

      Alfonso ei olnud enam poisike, kuigi vaid neli aastat olid möödunud sellest, kui ta lihtsa poisina oli kogu öö valvanud relvastatult Zamora katedraalis, oodates rüütliseisusse kuulutamise au oma nõolt, Kastiilia Alfonso VII-lt. Siiski peeti teda ristiusu rüütli musternäidiseks, auväärseks pojaks oma isale, kes on pühendanud oma elu uskmatute vastu võitlemisele, kus iganes neid leidus. Ta oli lihaseline, pikk ja nii tugev, et sellest Portugalis, mille asutaja ja esimene kuningas ta oli, tänaseni räägitakse. Ta oli erakordselt osav kõigis rüütellikes relvaharjutustes ja ratsutamiskunstis ning ta oli palju haritum – kuigi enamus sellest haridusest oli halvasti omandatud, nagu see lugu näitab – kui kaheteistkümnendal sajandil rüütlile kasulikuks või isegi kõlblikuks peeti. Kuid ta sobis oma ajaga, sest ühendas tulihingelise vagaduse lihaliku nõrkuse ja tormaka ülbusega, mis ta oma valitsusaja alguses kirikuvande alla viis.

      Juhtus nii, et tema ema vangistus Roomale üldse ei meeldinud. Dona Theresal oli võimukaid sõpru, kes kasutasid Vatikanis tema nimel oma mõjuvõimu niimoodi, et Püha Isa – sobilikult eirates tema provokatsioonilist ja skandaalset ebaemalikku käitumist – pidas Portugali printsi käitumist laiduväärselt ebapojalikuks ja käskis tal dona Theresa kohe vangistusest vabastada.

      Selle paavsti käsu, mis ähvardas sõnakuulmatuse korral kirikust välja heita, tõi noorele printsile Coimbra piiskop, keda ta oli oma sõbraks pidanud. Alfonso Henriques, alati keevaline ja kiiresti vihastuv, muutus sarlakpunaseks, kui kuulis seda järeleandmatut sõnumit. Tema tumedad silmad leegitsesid eakat vaimulikku jälgides.

      „Sa käsid mul vabastada see tüliõhutaja, lasta Trava isandal jälle Portugali rahvast rõhuda?“ küsis ta. „Ja sa ütled mulle, et kui ma seda käsku ei täida, olen ma reetnud selle maa ja mind tabab Rooma needus? Ütled sa seda?“

      Piiskop, väga erutatud, kahevahel – tundes kohustust Püha Tooli ees ja kiindumust printsi vastu – , langetas pea ja väänas käsi. „Mis valikut mul on?“ küsis ta väriseva tooniga.

      „Mina tõstsin su põrmust.“ Ähvardus kõmises printsi hääles. „Mina ise panin piiskopi sõrmuse su sõrme.“

      „Mu isand, mu isand! Kuidas saaksin seda unustada? Kõik, mis mul on, võlgnen ma teile – päästke ainult mu hing, mida ma võlgnen Jumalale, usk, mida ma võlgnen Kristusele, ja kuulekus, mida ma võlgnen Pühale Isale paavstile.“

      Prints vaatles teda vaikides, valitsedes oma ägedat, keevalist loomust. „Mine!“ uratas ta lõpuks.

      Vaimulik langetas pea, julgemata printsile otsa vaadata.

      „Jumal hoidku sind, mu isand,“ ütles ta pooleldi nuttes ja lahkus.

      Kuigi ta oli liigutatud kiindumusest printsi vastu, kellele ta võlgnes nii palju, kuigi ta südames teadis, et Alfonso Henriquesil oli õigus, ei unustanud Coimbra piiskop oma kohustusi Rooma ees, mis oli nii otsesed ja vastumeelsed.

      Järgmisel hommikul vara toodi Alfonso Henriquesile sõna Coimbra lossi, et katedraali uksele on naelutatud pärgament, mis teatab tema kirikust väljaheitmisest, ja et piiskop – kas hirmust või kurbusest – on linnast lahkunud, rännates põhja poole, Oporto suunas.

      Algul Alfonso Henriques ei uskunud seda, siis vihastas äkki, seejärel, peaaegu sama kiiresti, jõudis otsusele, mis oli nii pöörane ja mõtlematu, nagu võiski oodata kaheksateistaastaselt noormehelt, kes hoiab käes võimuohje. Siiski oli selles teatud tormakat mõistlikkust, sest see oli otsekohene ja ignoreeris suurepäraselt kõiki takistusi, seaduslikke ja kanoonilisi.

      Täies relvastuses, valge, lihtsa kuldtikandiga äärest kaunistatud mantel õlale sõlmitud, ratsutas ta katedraali, saadetuna oma poolvennast Pedro Alfonsost ja tema kahest rüütlist, Emigio Monizisest ja Sancho Nunesist. Seal leidis ta raudsete naeltega üle löödud ukselt, nagu teda oli hoiatatud, Rooma pärgamendi, mis kuulutas ta neetuks. Kõlavad ladinakeelsed laused oli ritta pandud ilusas õpetlaslikus ümarkirjas.

      Ta hüppas hoogsalt oma suure hobuse seljast alla ja sammus kõlksatuste saatel katedraali trepist üles, kaaslased talle järgnemas. Pealtnägijaiks olid vaid mõned viivitajad, kes olid jäänud seisma oma printsi nähes. Interdikt polnud siiamaani mingit tähelepanu äratanud, sest kaheteistkümnendal sajandil oli kirjakunst mõistatus, millesse olid pühendatud vaid vähesed.

      Alfonso Henriques tõmas lambanaha naeltelt maha ja kortsutas seda käes; siis läks ta katedraali ja tuli peagi sealt sammaskäiku. Pea kohal kõmises tema käskude peale kell, kutsudes kapiitlit kokku.

      Infandi juurde, kes ootas seal päikesega üle kallatud kinnises hoovis, tulid peagi kanoonikud, lihtsad, eemalolevad, väärikad oma rahulikul rännakul läbi meanderornamentidega kaunistatud sammaskäikude, vabalt langevate rüüdega, käed pistetud ees laiadesse varrukatesse. Poolringi paigutasid nad end tema ette ja ootasid liikumatult tema soovi. Pea kohal lakkas kell löömast.

      Alfonso Henriques ei raisanud sõnu.

      „Ma olen kutsunud teid kokku,“ teatas ta, „et anda teile käsk alustada piiskopi valimist.“

      Sahin ringles preesterliku rahvahulga seas. Kanoonikud vaatasid printsi ja üksteist kahtlustavalt. Siis rääkis üks neist.

      „Habemus episcopum,“ ütles ta tõsiselt ja paljud teised ütlesid silmapilkselt kooris: „Meil on piiskop.“

      Noore valitseja silmad süttisid. „Te eksite,“ ütles ta neile. „Teil oli piiskop, aga ta pole enam siin. Ta on hüljanud oma piiskopitooli pärast selle häbiväärse asja avalikustamist.“ Ja ta hoidis üleval kortsutatud interdikti. „Kuna ma olen jumalakartlik ristiusu rüütel, ei ela ma selle keelu all. Kuna piiskop, kes mu kirikust välja heitis, on kadunud, valite te kohe uue tema asemele, kes kuulutab mu vabaks.“

      Nad seisid tema ees, vaiksed ja liikumatud, oma preesterlikus väärikuses ja kindlad, et seadus on nende poolel.

      „Noh?“ urises poiss.

      „Habemus episcopum,“ põrises hääl uuesti.

      „Aamen,“ СКАЧАТЬ