20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kapten Nemo mõõtis oma sekstandiga päikese kõrgust, mille järgi ta võis kindlaks määrata laiuskraadi. Ta ootas mõne silmapilgu, kuni taevakeha jõudis oma kulminatsioonipunkti. Sellal kui ta vaatlust teostas, ei liigatanud ükski muskel temas ning vaevalt oleks instrument püsinud kindlamini paigal isegi siis, kui seda oleksid hoidnud mõne raidkuju marmorist käed.

      “Kaksteist,” ütles ta siis. “Härra professor, vahest suvatseksite…?”

      Heitsin veel viimase pilgu ookeanile, mis oli veidi kollakas Jaapani rannikult tulevaist uhteist, ning laskusin alla salongi.

      Seal märkis kapten üles laiuskraadi ning arvutas kronomeetri järgi meie geograafilise pikkuse, mida ta kontrollis eelnevate mõõtmiste tulemuste abil, ja ütles siis:

      “Härra Aronnax, asume praegu idapikkusel sada kolmkümmend seitse kraadi viisteist minutit…”

      “Missugusest meridiaanist lähtudes?” küsisin ma kiiresti, lootes, et kapteni vastus võimaldab mul kindlaks teha tema rahvuse, kuid ta vastas:

      “Härra, mul on mitu kronomeetrit, mis on seatud Pariisi, Greenwichi ja Washingtoni meridiaani järgi. Teie auks võtan ma aluseks Pariisi oma.”

      See vastus ei öelnud midagi. Ma kummardasin tänutäheks ja kapten jätkas:

      “Asume pikkusel sada kolmkümmend seitse kraadi viisteist minutit Pariisi meridiaanist ida pool ja põhjalaiusel kolmkümmend kraadi seitse minutit, seega umbes kolmsada miili Jaapani rannikust. Täna, kaheksandal novembril, kell kaksteist päeval algab siit meie veealune uurimisreis.”

      “Kaitsku meid jumal,” vastasin mina.

      “Nüüd aga, härra professor, võite oma uurimusi jätkata. Võtsin kursi Ost-Nord-Ost, sügavus viiskümmend meetrit. Siia kaardile märgitakse meie reisi tähtsamad punktid, nii et võite meie liikumist jälgida. Salong on teie käsutuses ja nüüd palun ma luba teist lahkuda.”

      Kapten Nemo kummardus ja väljus. Jäin üksi ning süvenesin oma mõtteisse, mis kõik olid seotud allveelaeva komandöriga. Kas saan ma iialgi teada selle kummalise mehe rahvuse, kes väitis, et tal polegi seda? Kuid tema vaen, mida ta oli vandunud kogu inimkonnale, see viha, mis näis ihkavat kohutavat kättemaksu, ja kes küll oli selle esile kutsunud? Kas oli ta mõni tunnustamata teadlane, üks neist geeniustest, kellele Conseil’ sõnade järgi oli “kurja tehtud”, mõni tänapäeva Galilei või midagi ameerika teadusemehe Maury taolist, kelle karjääri katkestas poliitiline revolutsioon? Selle kohta ei võinud ma praegu veel midagi öelda. Mind, kelle saatus oli heitnud tema laeva pardale ja kelle elu oli tema kätes, võttis ta vastu külmalt, kuid külalislahkelt. Ainult minu kätt, mille talle ulatasin, ei võtnud ta vastu. Oma kätt polnud ta mulle kunagi andnud.

      Mõtisklesin niiviisi terve tunni, püüdes seda minu jaoks nii huvitavat saladust paljastada. Seejärel peatus mu pilk suurel maailmakaardil ja ma asetasin sõrme nimetatud meridiaani ja paralleeli ristumiskohale.

      Merel on omad jõed nagu mandritelgi. Need on erilised hoovused, mida võib ära tunda vee temperatuuri ja värvuse järgi. Tähtsamat neist tuntakse Golfi hoovuse nime all. Teadus on maakeral kindlaks teinud viis peamist merehoovust. Esimene neist asub Atlandi ookeani põhjaosas, teine Atlandi ookeani lõunaosas, kolmas Vaikse ookeani põhjaosas, neljas Vaikse ookeani lõunaosas ja viies India ookeani lõunaosas. Võimalik, et kunagi esines ka kuues hoovus India ookeani põhjaosas, sellal kui Kaspia ning Araali meri koos teiste Aasia suurte järvedega moodustasid üheainsa suure veekogu.

      Kaardil märgitud kohas voolaski üks neist hoovustest, mida jaapanlased nimetavad Kurošivoks ehk “Mustaks jõeks”. See algab Bengali lahest, kust ristloodis langevate päikesekiirte poolt soojendatud vesi voolab läbi Malaka väina põhja poole piki Aasia kagurannikut kuni Aleuudi saarteni, kandes endaga kaasas kampripuu tüvesid ja muid troopilise päritoluga taimi ning lõhestades oma soojade indigosiniste vetega Vaikse ookeani voogusid. Mööda seda hoovust pidigi kulgema “Nautiluse” tee. Jälgides pilguga selle kadumist Vaikse ookeani piirituisse avarustesse, tundsin, kuidas see mind endaga kaasa haaras. Siis ilmusid Ned ja Conseil salongi uksele.

      Minu mõlemad reisikaaslased jäid hämmastusest kangeks, kui nad nägid oma silmaga siia kokkukuhjatud imesid.

      “Kus me oleme? Kus me oleme?” hüüdis kanadalane. “Kas Quebeci muuseumis?”

      “Kui härrale meeldib, siis oleme pigem Sommerardi muuseumis,” tähendas Conseil.

      “Mu sõbrad,” laususin ma, andes neile märku sisse astuda, “te pole ei Kanadas ega Prantsusmaal, vaid “Nautiluse” pardal, viiekümne meetri sügavusel allpool veepinda.”

      “Kui härra seda ütleb, siis tuleb uskuda,” sõnas Conseil, “kuid ausalt öeldes, see salong paneb imestama isegi minusuguse flaamlase.”

      “Imesta aga, mu sõber, ja vaata, sest sinutaolisele liigitajale leidub siin küllaldaselt tööd.”

      Mul polnud vaja Conseil’d julgustada, sest see tubli poiss kummardus juba vitriinide kohale ja pomises loodusteadlaste keeles: “Kõhtjalgsete klass, tõrikodalaste sugukond, portselankodalaste perekond, liik Cyprea Madagascariensis jne…”

      Ned Land, kes polnud konhülioloog, päris minult samal ajal kokkusaamise kohta kapten Nemoga. Ta küsis, kas olin avastanud, kust ta pärit on, kuhu ta läheb ja millistesse meresügavustesse ta kavatseb meid endaga vedada? Ta lisas sellele veel sadu küsimusi, millele ma ei jõudnud vastata. Ütlesin talle kõik, mida teadsin, pigem küll seda, mida ma ei teadnud, ning küsisin omalt poolt, kas ehk tema pole midagi kuulnud.

      “Ma pole midagi kuulnud ega näinud,” vastas kanadalane, “isegi laeva meeskonda pole ma märganud. Võib-olla on ka see juhuslikult elektriline.”

      “Elektriline!” hüüatasin mina.

      “Pagana pihta, ma peaaegu usun seda,” jätkas Ned, kes polnud veel oma ideest loobunud. “Aga härra Aronnax, kas te võiksite mulle siiski öelda, mitu meest on sellel laeval? Kümme, kakskümmend, viiskümmend, sada?”

      “Ma ei või teile midagi ütelda, isand Land. Pealegi, uskuge mind, praegu on parem loobuda mõttest “Nautilus” vallutada või siis sellelt põgeneda. See laev on üks moodsa suurtööstuse meistriteoseid ja mul oleks väga kahju, kui ma ei saaks seda näha! Paljud inimesed lepiksid meie olukorraga, sest see pole ju muud kui viibimine imede keskel. Nii et püüdke olla rahulik ning katsume vaadata, mis meie ümber toimub.”

      “Vaadata!” hüüdis vaalakütt, “kuid siin pole ju midagi näha! Selles terasvanglas ei saagi midagi olla! Me liigume, see tähendab sõidame ju pimesi…”

      Vaevalt oli Ned Land lausunud oma viimased sõnad, kui kõik muutuski äkki täiesti pimedaks. Helendav lagi kustus nii järsku, et see tegi mu silmadele otse valu, umbes nagu pilkasest pimedusest eredasse valgusse sattudes.

      Jäime tummalt ja liikumatult seisma, teadmata, missugune üllatus meid ootab, kas meeldiv või ebameeldiv. Siis kuuldus mingisugust libisemist, otsekui oleksid “Nautiluse” küljepaadid liikunud.

      “See on küll kõigi asjade ots!” lausus Ned Land.

      “Oh sa hüdromeduuside selts!” pomises Conseil.

      Äkitselt hakkas salongi mõlemas küljes olevaist ovaalseist avadest paistma valgust. Võis selgesti näha elektrist heledasti valgustatud veemasse. Kaks kristallplaati eraldasid meid merest. Esialgu värisesin ma mõtte juures, et see õrn vahesein võiks СКАЧАТЬ