20 000 ljööd vee all. Jules Verne
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу 20 000 ljööd vee all - Jules Verne страница 23

Название: 20 000 ljööd vee all

Автор: Jules Verne

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Морские приключения

Серия:

isbn: 9789949478170

isbn:

СКАЧАТЬ üks kümnendik ulatuks üle veepinna. Sellisel juhul oleks tema veeväljasurve ainult üheksa kümnendikku oma ruumalast ehk tuhat kolmsada viiskümmend kuus kuupmeetrit ja tema kaal sama palju tonne. Nii ei tohtinud ma “Nautilust” antud mõõtmete järgi konstrueerides seda kaalu ületada.

      “Nautilusel” on kaks keret, sisemine ja välimine, mis on omavahel ühendatud T-raudadega. See annab talle erakordse tugevuse. Tänu niisugusele kambrilisele ehitusele on ta survele niisama vastupidav, nagu oleks ta ühest tükist ja seest täis. Selline laevakere ei saa järele anda, kuna ta seisab koos mitte neetide abil, vaid iseenesest, kusjuures osade kokkumonteerimine on esmaklassiline. See võimaldab tal vastu panna ka kõige tormisematele meredele. Mõlemad “Nautiluse” kered on valmistatud terasplaatidest, mille erikaal on seitse ja kaheksa kümnendikku korda suurem vee erikaalust. Sisemise paksus on üle viie sentimeetri ning ta kaalub kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni. Väliskere, mille juurde kuulub viiekümne sentimeetri kõrgune ja kahekümne viie sentimeetri laiune kiil – mis ise juba kaalub kuuskümmend kaks tonni –, mootorid, ballast, mitmesugused seadeldised, sisemised vaheseinad ja toed, kõik see kaalub kokku üheksasada kuuskümmend üks ja kuuskümmend kaks sajandikku tonni. Liites sellele kolmsada üheksakümmend neli ja üheksakümmend kuus sajandikku tonni, saamegi nõutavad tuhat kolmsada viiskümmend kuus ja nelikümmend kaheksa sajandikku tonni. On see arusaadav?”

      “Täiesti arusaadav,” vastasin.

      “Niisiis kui “Nautilus” sellises kaalus asub veepinnal, siis ulatub üks kümnendik temast välja. Kui nüüd minu käsutuses oleksid veereservuaarid, mille mahutavus vastaks sellele kümnendikule ehk saja viiekümnele ja seitsmekümne kahele sajandikule tonnile, siis pärast nende täitmist veega oleks allveelaeva veeväljasurve tuhat viissada seitse tonni ja ta vajuks täiesti vee alla. Nii see tegelikult toimubki, härra professor. Need reservuaarid on olemas ja asuvad laeva ninapoolses alumises osas. Kui ma avan kraanid, siis täituvad nad veega ja laev vajub vee alla.”

      “Hästi, kapten, kuid siin põrkame suurtele raskustele. Seda ma mõistan täiesti, et te vee alla vajute, aga kui te tahate sukelduda veelgi sügavamale, kas siis ei suru vesi teie laeva alt üles tugevusega, mis võrdub ühele atmosfäärile iga kolmekümne jala kohta, seega umbes ühele kilogrammile ruutsentimeetri kohta?”

      “Täpselt, mu härra.”

      “Järelikult tuleb teil terve “Nautilus” veega täita, sest suurtesse sügavustesse sukeldumiseks ei näe ma muud võimalust.”

      “Härra professor,” vastas kapten Nemo, “ei tohi segi ajada staatikat ja dünaamikat, muidu võite suuri vigu teha. Selleks et ookeanisügavustesse tungida, on tegelikult vaja üpris vähe jõudu kulutada, sest kehadel on kalduvus muutuda “süvamerelisteks”. Kuulake minu seletust.”

      “Kuulan teid, kapten.”

      “Kui ma tahtsin “Nautiluse” sukeldumiseks vajalikku kaalu määrata, siis tuli mul uurida merevee ruumala vähenemist olenevalt sellest, kui sügaval antud veekiht asub.”

      “Täiesti selge,” laususin selle peale.

      “Seejuures on teada, et vesi on, olgugi väga väikesel määral, aga siiski – kokkusurutav. Kõige viimaste arvutuste põhjal väheneb tema ruumala ainult ühe neljasaja kolmekümne kuue kümnemiljondiku võrra, kui rõhk tõuseb ühe atmosfääri võrra, tähendab, kui veekiht asub kolmekümne jala võrra sügavamal. Tuhandemeetrise sügavuse juures arvestaksin vastava veesamba survet sajale atmosfäärile, mis annab ruumala vähenemise ühe neljasaja kolmekümne kuue sajatuhandiku võrra. Seega peaksin kaalu sel määral suurendama, et allveelaev tuhande viiesaja seitsme ja kahe kümnendiku tonni asemel kaaluks tuhat viissada kolmteist ja seitsekümmend seitse sajandikku tonni. Järelikult suureneks kaal ainult kuue tonni ja viiekümne seitsme sajandiku võrra.”

      “Ainult?”

      “Ainult, härra Aronnax, ja seda arvestust on kerge kontrollida. Seejuures on mul sajatonnise mahutavusega tagavarareservuaarid, nii et võin sukelduda üsna suurtesse sügavustesse. Kui ma tahan taas veepinnale tõusta, siis piisab ainult tagavarareservuaaride tühjendamisest. Kui ma aga tahan, et “Nautilus” tõuseks ühe kümnendiku võrra üle veepinna, siis pean kõik reservuaarid täielikult tühjendama.”

      Mul polnud midagi vastu öelda arutlustele, mis tuginesid kindlatele arvudele.

      “Nõustun teie arvutustega, kapten, ning minu poolt oleks ebaviisakas eitada seda, mida praktika iga päev tõestab. Kuid mulle tundub, et siin tekivad reaalsed raskused.”

      “Millised, mu härra?”

      “Tuhande meetri sügavuses on surve “Nautiluse” seintele sada atmosfääri. Kui te nüüd tahate oma lisareservuaarid allveelaeva kaalu kergendamiseks ja pinnale tõusmiseks tühjendada, siis peavad teie pumbad ületama surve, mis on sada kilogrammi ruutsentimeetrile. Selleks vaja võimsust…”

      “Mida ainult elekter on võimeline andma,” ütles kapten Nemo kiiresti. “Kordan teile, mu härra, et minu elektrimootorite võimsus on peaaegu piiritu. “Nautiluse” pumbad on erakordselt tugevad, milles võisite isiklikult veenduda, kui kaks veejuga koskedena “Abraham Lincolni” tekile langesid. Lisareservuaare kasutan ma muide ainult keskmiste sügavuste, see on tuhande viiesajast kuni kahe tuhande meetri saavutamiseks, sedagi peamiselt masinate säästmiseks. Kui mul aga tuleb tahtmine külastada ookeani sügavamaid kihte nii umbes kahe või kolme miili sügavuses, siis kasutan ma selleks mõneti aeganõudvamaid, kuid niisama kindlaid meetodeid.”

      “Milliseid nimelt, kapten?” küsisin.

      “Sellega seoses pean teile muidugi seletama, kuidas “Nautilust” juhitakse.”

      “Ootan kannatamatult, et seda teada saada.”

      “Selleks, et pöörata laeva tüürpoordi või pakpoordi, seega ristlemiseks horisontaalses tasapinnas, kasutan ma tavalist, laia lehega tüüri laeva ahtris, mida pööratakse rooliratta ja plokkide abil. Kuid ma võin “Nautilust” juhtida ka vertikaalses tasapinnas – alt üles ja ülevalt alla – kahe liikuva pinna abil, mis on kinnitatud laeva kummalegi küljele veeliini kohale. Neid kaldpindu liigutavad laeva sees olevad võimsad hoovad, mille abil neile vajalik kallak antakse. Kui nad on laeva suhtes paralleelsed, siis liigub viimane horisontaalselt. Kui aga juhtpinnad asuvad kaldu, siis vastavalt nende kallakule sukeldub “Nautilus” oma propelleri toimel mööda diagonaali nii sügavale, kui see osutub mulle vajalikuks, või tõuseb veepinnale. Kui ma aga tahan kiiremini veepinnale jõuda, siis lülitan propelleri välja ning veesurve tõstab “Nautiluse” otse üles, nagu õhk vesinikuga täidetud õhupalli.”

      “Braavo, kapten!” hüüdsin ma. “Kuid mil viisil suudab roolimees vee all teie poolt antud kurssi hoida?”

      “Roolimees asub kumerläätsekujuliste läbipaistvate klaasseintega ruumis, mis “Nautiluse” kere ülemisest osast välja ulatub.”

      “Klaasid, mis niisuguse tohutu surve all ei purune?”

      “Täpselt nii. Olgugi et kristall löögi mõjul kergesti puruneb, on ta siiski väga vastupidav. Elektrivalguse abil Põhjameres 1864. aastal teostatud kalapüügi kogemused näitasid, et ainult seitsme millimeetri paksused klaasläätsed talusid kuni kuueteistkümneatmosfäärilist survet, olgugi et neid läbistasid ebaühtlaselt soojendavad kiired. Klaasid, mida mina tarvitan, on keskelt kahekümne ühe sentimeetri paksused, seega kolmkümmend korda paksemad.”

      “Nõustun teiega, kapten Nemo, kuid nägemiseks on vaja valgust. Tekib küsimus, kuidas te merepõhja täielikus pimeduses…”

      “Roolikambri СКАЧАТЬ