20 000 ljööd vee all. Jules Verne

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ komandör seisis lauanurgale nõjatudes, käed risti rinnal, ja silmitses meid pingsa tähelepanuga. Võib-olla ei teadnud ta, kuidas alustada? Vahest kahetses ta oma prantsuse keeles lausutud sõnu? Seda võis arvata.

      Pärast lühikest vaikust, mida kellelgi meist ei tulnud mõttesse katkestada, ütles ta rahulikul ja läbitungival häälel:

      “Härrased, ma räägin nii prantsuse, inglise, saksa kui ka ladina keelt. Seega oleksin võinud teile vastata juba meie esimesel kohtumisel, kuid ma tahtsin teid enne tundma õppida ja siis asja üle järele mõtelda. Teie nelja jutustuse põhjal, mis sisuliselt olid täiesti sarnased, tegin kindlaks teie isikud. Nüüd ma tean, et juhus on mind kokku viinud härra Pierre Aronnaxiga, loodusloo professoriga Pariisi Muuseumist, kes viibis teaduslikul komandeeringul välismaal, tema teenri Conseil’ga ning kanada päritolu vaalaküti Ned Landiga Põhja-Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku fregati “Abraham Lincoln” pardalt.”

      Kummardasin nõusoleku märgiks. Komandör polnud ju esitanud mulle mingisugust küsimust, järelikult polnud vaja ka vastata. See inimene kõneles prantsuse keelt täiesti vabalt ja ilma igasuguse aktsendita. Tema laused olid selged, sõnad täpsed, kõne haruldaselt voolav. Ometi ei tunnetanud ma temas oma kaasmaalast.

      Ta jätkas oma vestlust järgmiste sõnadega:

      “Kindlasti leiate, mu härra, et minu teine külastus on liiga kaua viibinud. See on tingitud sellest, et olles kindlaks teinud teie isikud, tahtsin põhjalikult kaaluda, mida teiega ette võtta. Kõhklesin kaua. Kõige ebameeldivamad asjaolud on teid toonud inimese juurde, kes on katkestanud kõik suhted inimkonnaga. Te tulite minu elu segama…”

      “Tahtmatult,” ütlesin ma vahele.

      “Tahtmatult?” lausus tundmatu küsivalt, tõstes veidi häält. “Kas “Abraham Lincoln” jälitab mind tahtmatult kõigil meredel? Kas teie läksite tahtmatult fregati pardale? Kas teie mürsud riivasid minu laeva keret tahtmatult? Kas Ned Land heitis tahtmatult minu pihta oma harpuuni?”

      Tundsin tema sõnade taga pidevat ärritust. Kõigile neile süüdistustele oli loomulikult ainult üks vastus, ja nii ma ütlesingi:

      “Härra, te pole kindlasti teadlik diskussioonist, mis toimus teie üle Ameerikas ja Euroopas. Teie ei tea, et kokkupõrgete tagajärjel teie veealuse aparaadiga juhtusid mitmesugused õnnetused, mis erutasid avalikku arvamust mõlemal kontinendil. Ma ei hakka teid vaevama mitmesuguste hüpoteeside esitamisega, millega püüti seletada seda arusaamatut nähtust, mille saladust tunnete ainult teie. Kuid teadke, et teid Vaikse ookeani meredel jälitades pidas “Abraham Lincoln” teid mingiks merekoletiseks, kellest ookean tuleb iga hinna eest vabastada.”

      Komandöri huulil oli nõrk naeratus, kui ta veidi rahulikumal häälel jätkas:

      “Härra Aronnax, kas te julgeksite väita, et teie fregatt poleks jälitanud ning kahurist tulistanud allveelaeva sama hästi kui mõnd koletistki?”

      See küsimus viis mu kitsikusse, sest kindlasti poleks kapten Farragut kõhklema löönud. Ta oleks pidanud oma kohuseks hävitada seda liiki aparaat niisama hästi kui hiigelnarval.

      “Kas mõistate nüüd, mu härra, et mul on õigus kohelda teid vaenlastena?” ütles tundmatu.

      Ma ei vastanud, ja täie õigusega, sest milleks vaielda niisuguste küsimuste üle olukorras, kus jõud võib purustada parimadki vastuväited

      “Ma mõtlesin kaua selle üle,” jätkas allveelaeva komandör, “sest miski ei kohusta mind teile külalislahkust osutama. Kui mul tuleks teist lahkuda, siis poleks mul vähimatki huvi teid veel kord kohata. Ma paneksin teid sellesama laeva tekile, mis sai teie päästjaks, sukelduksin meresügavustesse ning unustaksin, et te üldse kunagi olemas olite. Kas pole mul selleks õigust?”

      “See oleks metslase, mitte tsiviliseeritud inimese õigus,” vastasin mina.

      “Härra professor,” lausus nüüd kapten, “ma pole see, keda teie nimetate tsiviliseeritud inimeseks! Olen katkestanud kõik suhted inimühiskonnaga – põhjustel, mille üle ainult mina võin otsustada. Ma ei allu inimeste seatud normidele ja soovitan edaspidi neid minu juuresolekul mitte meelde tuletada.”

      See oli selgesti öeldud. Tundmatu silmis oli süttinud viha ja põlgusesäde ning ma aimasin selle inimese elul lasuvat kohutavat minevikuvarju. Ta ei asunud mitte lihtsalt väljaspool inimlikke seadusi, vaid oli vaba selle sõna kõige täielikumas mõttes, oli kättesaamatu! Kes küll oleks söandanud teda jälitada merede põhjas, kui ta juba veepinnal ajas nurja kõik tema vastu sihitud pingutused? Milline laev suudaks taluda selle veealuse monitori rammimist? Milline soomus, kui tahes paks see ka poleks, peaks vastu allveelaeva rünnakule? Polnud ühtki inimest, kellele ta oleks pidanud oma tegude üle aru andma. Jumal, kui ta sellesse uskus, ja tema enda südametunnistus, kui tal see olemas oli – need olid tema ainsad kohtumõistjad.

      Need mõtted läbisid välgukiirusel mu pea, sellal kui see kummaline isik hajameelselt ja endassesüvenenult vaikis. Vaatlesin teda huviga segatud hirmutundega, umbes nagu Oidipus vaatas sfinksi.37

      Küllaltki pika vaikimise järel jätkas allveelaeva komandör:

      “Nii ma siis kõhklesin, kuid mõtlesin siiski, et võin oma huvid ühendada selle loomuliku kaastundega, millele on õigus igal inimolendil. Te jääte minu laevale, kuna saatus teid siia heitis. Olete siin vabad, kuid vastutasuks selle vabaduse eest, mis muide on täiesti suhteline, sean üles ainult ühe tingimuse. Mulle piisab sellest, kui annate sõna sellele alluda.”

      “Kõnelge, mu härra,” vastasin talle. “Ma loodan, et see tingimus kuulub niisuguste hulka, mis on vastuvõetav igale ausale inimesele?”

      “Jah, mu härra, see on järgmine: võimalik, et ettenägematud sündmused sunnivad mind sulgema teid kajutitesse kas mõneks tunniks või isegi mitmeks päevaks, olenevalt olukorrast. Kuna ma ei soovi kasutada vägivalda, siis ootan ma teilt eriti niisugustel kordadel passiivset kuuletumist. Sellega võtan teilt vastutuse ning vabastan teid täielikult igasugustest kohustustest, sest minu kohus on teha teile võimatuks selle nägemine, mida pole vaja näha. Kas nõustute selle tingimusega?”

      Laeva pardal toimus niisiis ebatavalisi sündmusi, mida ei tohtinud näha need, kes ei asunud väljaspool seadust! See polnud väikseim üllatuste seas, mida tulevik mulle varus.

      “Oleme nõus,” vastasin ma, “kuid ma paluksin luba esitada üks küsimus.”

      “Rääkige, mu härra!”

      “Te ütlesite, et oleme teie laeva pardal vabad?”

      “Täiesti.”

      “Siis ma küsin teilt, mida te selle vabaduse all mõistate?”

      “See on vabadus minna, tulla, näha, isegi vaadelda kõike, mis siin toimub, välja arvatud mõned harvad juhud, ja lõpuks on see sama vabadus, mida me kõik, minu seltsimehed ja mina, kasutame.”

      Oli ilmne, et me ei mõistnud teineteist sugugi.

      “Vabandage, mu härra,” jätkasin ma, “see on ju vangi vabadus oma kongis liikuda! Sellest ei piisa meile.”

      “Ometi peab sellest piisama!”

      “Kuidas! Kas me siis kunagi enam ei saa näha oma kodumaad, oma sõpru ja omakseid?”

      “Ei, mu härra. Kuid loobumine СКАЧАТЬ