Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läks aeglaselt oma tuppa. See oli tohutu suur ning ta sai aru, et kõrval on sama suur tuba – Merlin tahab kindlasti jätta muljet miljonärist, kui mitte enamast. Tualettlaual ootasid tsellofaankarbis orhideed ning just enne seda, kui ta jõudis kindad käest võtta, kostis koputus uksele. Kelner sisenes šampanja ja kahe klaasiga. Ta valas Romina klaasi pooleldi täis, mille naine tänulikult vastu võttis, tundes, et vajab enne õhtu lõppu midagi söödavat.

      Kui kelner lahkus, kostis uus diskreetne koputus.

      “Tulge sisse,” ütles ta, oodates kedagi reisikohvriga, kuid selle asemel nägi ta väikest meest, kes kandis valget pintsakut ja hoidis käes väikest pruuni käsikohvrit.

      “Mina olen juuksur, madame,” ütles ta. “Mulle teatati, et te vajate mind.”

      Romina kõhkles.

      “Vist… vist küll, ”vastas ta.

      Mees pani ukse enda järel kinni ning tuli tuppa.

      “Kõik on korras, preili Faye,” ütles ta. “Mul on oma ülesanne.”

      Ta rääkis nii vaikselt, et Romina sai vaevalt aru, mida ta ütles.

      Siis läks mees tualettlaua juurde, asetas sellele kohvri ning tegi lahti. Romina nägi, et see sisaldas kõikvõimalikke meigitarbeid – valeripsmete karpe, juuksešinjoone, silmapliiatseid ning mitmesuguseid huulepulki.

      Kui ta oli Rominaga lõpetanud, tundis naine, et isegi parim sõber ei tunneks teda ära. Ta nägi välja kena, särav ja väga tavaline. Samuti oli temas midagi seksikat, mida ta ei teadnud endas olevat.

      Juuksur vaatas kella.

      “Ma parem lähen,” ütles ta. “Ma saan aru, et te ootate mõningaid rõivaid.”

      “Kas ootan?” küsis Romina.

      “Kindlasti ootate,” vastas mees tõsiselt. “Hüvasti, preili Faye – ning soovin teile parimat.”

      Ta sirutas käe ning Romina surus seda. Ta teadis instinktiivselt, et sellele mehele polnud vaja jootraha anda.

      Ta oli omamoodi kunstnik ning Romina mõtles, kui paljude inimeste nägusid oli ta muutnud, nii et ka nende sugulased neid ära ei tunne.

      Romina oli saanud vaevalt sekundi üksi olla, kui jälle koputati uksele ning saabus müüjanna, kaasas kastid igasuguste kleitidega.

      “Tervist, madam,” ütles tüdruk ametile iseloomuliku liialdatud rõhuga. “Härra Nickoylos rääkis meile, et teie kleidid olid Hollywoodi lennuväljale maha jäänud. Milline õnnetus! Te olete kindlasti väga vihane, aga me loodame, et leiame midagi teile sobivat!”

      Ta pani kasti maha ning pöördus poisi poole, kes ootas teda väljas, et tuua sisse veel pool tosinat kasti.

      “Ma kuulsin, et te ei ole päikese käes olnud, madam. Kus teil on alles vedanud! Ma tahaksin, et me kõik saaksime sellest kohutavast ilmast eemal olla.”

      “Jah, muidugi,” vastas Romina, vaadates lõbustatult kartongkarpidest välja võetud rõivaid.

      Seal ei olnud midagi, mida ta oleks tavalises olukorras võinud kujutleda end kandmas – suure väljalõikega, tsekiinidega kaunistatud õhtukleidid, kostüümid, mis olid nii kitsad, et ta kartis nendega istuda, puuvillased kleidid karjuvate mustritega ja kaleidoskoopilistes eredates värvides, mida vaadates oleks pidanud päikeseprillid ette panema.

      Välja arvatud mõned erandid, sobisid talle need kõik ning ta mõistis, et Merlin oli ta mõõdud väga täpselt ära arvanud.

      Kell üheksa oli ta valmis. Müüjanna pakkis kokku kleidid, mida ta ei tahtnud, ja oli valmis lahkuma.

      Romina pakkus talle klaasi šampanjat, mille too innukalt vastu võttis.

      Seejärel toodi arve. Kartlikult viis Romina selle elutuppa.

      Merlin lebas põrandal, põlved püsti, ning luges ajalehte. Ta vaatas Romina sisenedes üles, kuid ei mõelnudki oma jalgu alla lasta, mida Romina pidas osaks tema uuest rollist.

      “Noh, kullake, kas leidsid endale midagi sobivat?” küsis ta.

      “Mõne kena asjakese,” vastas Romina. “Kuid ma ei tea, kas sa oled rahul, kui arve saad.”

      “Miski ei ole mu väikese tüdruku jaoks liiga hea,” vastas Merlin.

      Romina läks üle toa ja andis talle arve. Ta nägi, kuidas mehe huultel tuksles hetkeks lõbus naeratus.

      Ikka veel mängib oma osa, mõtles Romina, isegi kui ei ole tõenäoline, et keegi neid kuuleb.

      “Anna mulle sulepea.”

      Romina läks laua juurde ja viis talle kuldse sulepea, mille ta oli sinna jätnud.

      Merlin tõmbas tšekiraamatu taskust välja ning Romina silmad läksid korraks suureks, nähes, et see oli Kreeka pangale Ateenas.

      “Mitte ühtki detaili,” mõtles ta, “pole jäetud juhuse hooleks.”

      Merlin sirgeldas oma allkirja.

      “Ütle tüdrukule, et pood saab selle rahaks teha Westminsteri pangas Lombardi tänaval,” ütles ta. “Ning et ma olen sularaha eest viis protsenti maha võtnud.”

      See oli kaval, isegi väga, mõtles Romina tšekki võttes ja korrates, mis Merlin oli talle öelnud.

      “Väga hea, madam,” ütles müüjanna, ja silmanähtavalt oli tal sellise suure tehingu üle hea meel.

      Romina saatis ta uksest välja ning läks seejärel elutuppa tagasi.

      “Mida me kõigi nende õudustega hiljem teeme?” küsis ta. “Anname teatraalseks heategevuseks?”

      Merlin vaatas talle diivanilt otsa ning ta hääl oli tõre.

      “Sellised küsimused on ebavajalikud ja ohtlikud,” ütles ta. “Romina Faye niimoodi ei ütleks.”

      Romina silmad läksid suureks.

      “Kas… kas sa arvad, et me peaksime seda… seda farssi jätkama ka siis, kui keegi ei kuula?”

      Romina vaatas toas lõbustatult ringi.

      “Kas sa arvad, et siin vaiba all on keegi?”

      “Võib-olla,” ütles Merlin.

      Romina ohkas kergelt.

      “Sa arvad… et siin võib olla mikrofon või midagi sellist?”

      “Mitte siin,” ütles ta, “vähemalt ei ole see tõenäoline. Kuid seal, kuhu me läheme, kindlasti.”

      Ta oli hakanud vaiksemalt rääkima ning Romina nägi esimest korda selgelt, et nad ei osale mingis farsis, vaid siin on tegemist millegi äärmiselt ohtlikuga. Nad ei tohi kunagi, isegi mitte hetkeks, end lõdvaks lasta või mingil moel vaenlast alahinnata – olgu selleks kes tahes.

      Ta tundis äkki piinlikkust nagu valel kohal itsitama hakanud koolitüdruk või mingi rumalusega hakkama СКАЧАТЬ